Kremli false flag operatsioonid

07.02.2022

3. veebuaril kirjutas Washington Post USA luurele tuginedes, et Kreml valmistab ette false flag operatsiooni Ukraina vastu. Väljaande teatel luuakse lavastatud videomaterjali, mis etendab Ukraina rünnakut Ida-Ukraina elanike vastu, sisaldab kaadreid näitlejate poolt mängitud ohvritest ja leinajatest ning pilte Ukraina päritolu relvadest. Libavideo eesmärgiks on süüdistada Ukrainat genotsiidis, anda põhjus Ida-Ukraina kremlimeelsetele separatistidele idapiiri tagant abi palumiseks ja pakkuda nii ettekääne Venemaa armee sissetungiks Ukrainasse.

Eesti keeles false flag operatsioonile välja kujunenud terminit pole, parema puudumisel nimetame seda vale lipu all toimuvaks operatsiooniks ja libaoperatsiooniks.

Kreml artiklis väidetut omaks ei võtnud, vaid nimetas süüdistusi kõneisik Dmitri Peskovi ja välisminister Sergei Lavrovi suu läbi mõttetuseks.

Kuna oma osaluse salgamine on libaoperatsiooni juures enesestmõistetav, ei ütle Kremli võimumeeste sõnad, kas sellist operatsiooni ka tegelikult ette valmistatakse või on tegemist tõesti väljamõeldisega. Väljaande sõnu toetab aga fakt, et Venemaa sõjalises mõtlemises on juurdunud maskirovka nime all tuntud eksitamisstrateegia ning libaoperatsioone on ellu viidud varemgi. Kui Kremlil on tõesti kavatsus Ukrainat rünnata, siis tõenäoliselt just sellist tüüpi libaoperatsiooniga sissetung algabki.

Siinkohal meenutuseks põgus ülevaade, kuidas Venemaa on libaoperatsioone viimastes sõdades kasutanud.

Plahvatused elumajades Tšetšeeni sõja ettekäändena
1999. aasta septembris toimus neli plahvatust Dagestani, Moskva ja Volgodonski kortermajades, milles hukkus kokku 293 inimest. Venemaa võimud eesotsas toonase peaministri Vladimir Putiniga süüdistasid rünnakute korraldamises tšetšeeni terroriste ning plahvatused olid ajendiks teise Tšetšeenia sõja alustamiseks.

On peaaegu kindel, et plahvatused korraldas hoopis Venemaa eriteenistus, et luua ettekääne sõja alustamiseks. Libaoperatsiooni kasuks räägivad nii napid tõendid tšetšeenide osalusest kui Rjazanis plahvatuse ettevalmistusega vahele jäänud Venemaa eriteenistused. Juhtumeid uurinud inimeste vastu korraldati mitmeid rünnakuid, osa neist fataalsed. Samuti on võimud salastanud kõik uurimismaterjalid.
Libaoperatsioonist saad lähemalt lugeda ka näiteks sellest Õhtulehe artiklist.

Rohelised mehikesed ja Krimmi hõivamine
2014. aasta veebruaris hõivasid eraldusmärkideta sõjaväevormis võitlejad Ukrainale kuuluvas Krimmis lennujaamad, valitsusasutused ja piirasid sisse mitmed Ukraina sõjaväeosad. Venemaa väitis, et tegemist on kohalike elanike, mitte Venemaa sõduritega. Rohelisteks mehikesteks nimetatud võitlejate tegevus viis kremlimeelsete võimule tulekuni Krimmis ja hiljem poolsaare annekteerimiseni Venemaa poolt.

Tegelikult olid eraldusmärkideta võitlejad Venemaa armee sõdurid, tõenäoliselt 45. erivägede brigaadist. Putin on hiljem tunnistanud, et rohelised mehikesed olid tegelikult Vene eriväed.

Libakohalikud ja Ukraina sõda
2014. aastal Ukrainas toimunud rahutused algatasid kohalike elanikena esinenud inimesed, kes korraldasid demonstratsioone ja initsieerisid kokkupõrkeid nii Ida-Ukrainas kui mujal riigis.

Tegelikult on paljud väljaastumiste organisaatorid ja osalejad identifitseeritud Venemaa päritolu tegelastena. Nende seas oli ka kriminaale ja äärmusrühmituste liikmeid, kes toodi Ukrainasse kaost külvama. Odessa rahutuste juures on tõendeid, et paljud kohalikud olid tegelikult Transnistriast kohale veetud kremlimeelsed löömamehed.

Ka Nõukogude Liidul oli pikk traditsioon vale lipu all korraldatud operatsioonide korraldamisel. Näiteks ettekäände 1939. aastal Soome ründamiseks sai Punaarmee ise Mainila küla tulistades, kuid selles Soome kaitseväge süüdistades. Libaoperatsioonidest Ungari 1956. ja Praha 1968. aasta ülestõusude maha surumisel ja Afganistani sõja algatamisel 1979. aastal saad lugeda aga sellest Foreign Policy artiklist.

Pildid:
Plahvatus Moskvas 1999. aasta. Foto veebilehelt Terror99.ru
Rohelised mehikesed Perevalne sõjaväebaasi ees 2014. aastal. Foto: Anton Holoborodko, Vikipeedia, CC.