Propagandakuu juuli 2021

Juulis oli propagandast, infomanipulatsioonidest ja mõjutustegevusest rääkivate lugude seas kindlasti kõige tähelepanuväärsem teema Valgevenest Leedu piirile suunatavad illegaalid.

Lood Valgevene ja Leedu konfliktist vajaksid omaette rubriiki. Silma hakkas neist näiteks Postimehes ilmus intervjuu Leedust pärit eurosaadiku, Andrius Kubiliusega. Kubilius ütleb muuhulgas: “Näeme, et Vladimir Putin peab Valgevenet teatud sorti katsepolügooniks. Ühelt poolt ta pelgab arenguid, mis hakkasid ilmnema möödunud aasta keskel, kui selgus, et valgevene rahvas on väga rahulolematu Lukašenka autokraatiaga ja nõuab muutusi.

Seejärel Lukašenka röövis valimised ja surus meeleavaldused brutaalselt maha. Putin ehk mõistab, et ka venelaste seas on samasuguseid tundeid.”

Eesti Päevalehes ilmus suur lugu Valgevene dissidente Leetu toimetavast salaühingust, milles on detailideks lahti võetud Valgevenes toimunud sündmuste areng, osalejad, aga ka näiteks Euroopasse pääsemise kanalid ka strateegiad.

Juuli lõpus ilmus Delfis Venemaa regioonide analüütiku Vadim Štepa ülevaade, milles ta ütleb, et Leedu välisminister Gabrilius Landsbergis kuulutas intervjuus väljaandele Euractiv, et näeb selles mitte üksnes järjekordset skandaalset sammu Valgevene poolelt, aga ka oma tegevuse võimalikku koordineerimist Moskva Kremliga. Venemaa välisministeerium reageeris avaldusele koheselt ja teravalt, nimetades Leedu valitsusesindajat „russofoobiks”. Kuid Kremli reaktsiooni närvilisus viitab, et Landsbergisel läks korda mõistatus lahendada.

Maalehes ilmus Kalev Stoicescu põhjalik analüüs “Milline on Venemaa välispoliitiline mäng läänesuunal”, milles Stoicescu kirjutab: “Venemaa soovib läänega suhelda ja kokkuleppeid saavutada puhtalt pragmaatilistel alustel, ignoreerides demokraatia, riigijuhtimise ja väärtustega seotud teemasid. Demokraatia on Putini autokraatliku režiimi jaoks nagu punane rätik või hirmus peltsebul, mistõttu Kreml vaidleb vihaselt, et näiteks Aleksei Navalnõi arreteerimine ja paljud muud rikkumised on Venemaa siseasjad.”

ERRist saime lugeda ka sellest, kuidas Vene saatkond Jaapanis nõuab Rahvusvaheliselt Olümpiakomiteelt (ROK) ning Tokyo suveolümpia korraldajatelt mängudel kasutatava maailmakaardi korrigeerimist selliselt, et Ukrainalt annekteeritud Krimmi näidataks Venemaa koosseisu kuuluvana.

Juuli alguses ilmus Delfis ülevaade Vladimir Putini pressiesindaja Dmitri Peskov intervjuust, milles ta süüdistab Balti riike Venemaa ja Euroopa Liidu suhete pingestamises. Näiteks ütles Peskov, et on noored eurooplased, kes provotseerivad seda pinget. Võtame näiteks Balti riigid. Nemad võõrustavad USA hävitajaid ja teevad kõik võimaliku selleks, et võõrvägesid sisse kutsuda ja meie piiridele läheneda. Nad ütlevad iga päev, et Venemaa on ohtlik ja nemad tunnevad seda omal nahal. Lubades USA vägesid oma territooriumile, lasevad nad situatsioonil veelgi eskaleeruda. Suhted muutuvad veelgi pingelisemaks.”

Oleg Samorodni juuli lõpu Vene meedia päevikus oli teemaks Ungari ja Venemaa suhted ning selle peegeldus EKRE visioonides. Samorodni kirjutab: “Orbán ülistab Putinit selle eest, et too tõi tagasi „kunagise imperiaalse suuruse”. Samade sõnadega kirjeldab ta oma plaane „suure Ungari” taastamiseks.
Orbán tahab, et tal oleks tema enda oligarhid, tema enda meedia ning kuulekas opositsioon. Täpselt nagu Putinil. „Euroopa ei mõista Venemaad,” kuulutas Orbán toona. Nüüd ei mõista Euroopa aga Ungarit.”

Andrei Hvostov kirjutas Delfis Hiina pehmest jõust Ungaris. “Ungaris on suur pahandus Hiina Fudani ülikooli linnaku ehitamise pärast. Toimub massiliselt meeleavaldusi, erinevad opositsioonijõud on leidnud korraga koosmeele. Segadust tekitanud ülikool ise asub Shanghais, seda peetakse maailma 100 parima kõrgkooli hulka kuuluvaks õppeasutuseks. See oleks Fudani ülikooli esimene filiaal kogu Euroopa Liidus. Peaminister Viktor Orbáni valitsuse arvates aitaks koostöö hiinlastega tõsta kõrghariduse taset Ungaris, annaks õppimisvõimaluse kuuele tuhandele ungari, hiina ja teistest rahvustest noorele, tooks riiki Hiina investeeringud ja teadusuuringud.”

Postimehes ilmus juulis uudis, et tut.by ajakirjanikud lõid Valgevenes uue väljaande. Pärast Tut.by, Valgevene silmapaistvaima sõltumatu uudistekanali sulgemist ametivõimude poolt teatasid selle endised töötajad eile uue meediaväljaande Zerkalo.io loomisest. «Zerkalo lõpetab tegevuse kohe, kui Tut.by saab naasta oma tavapärase töö juurde Valgevenes. Me ei tea, millal see juhtub, kuid me usume sellesse. Ja nii kaua, kuni te olete meiega, jätkame me oma tööd,» seisis Telegrami avalduses.

Postimees kirjutas juulis India plaanis hakata seaduse abil kontrollima sotsiaalmeediat. Tüli keskmes on nüüd laia mõjuga internetiseadus, mis surub Twitteri ja Facebooki valitsuse otsese kontrolli alla. Ametnike sõnul on uued reeglid mõeldud väärinformatsiooni ja vihakõne vaigistamiseks, andes kasutajatele rohkem võimalusi edastatud sisu vaidlustamiseks.
Sotsiaalmeediaettevõtetelt nõutakse samuti, et nad lisaks India suveräänsust, riiklikku julgeolekut ja avalikku korda ohustavate postituste eemaldamisele teeksid selgeks nende algallika.”

Pärnu Postimehes ilmus Heiko Leesmenti artikkel nügimisest, mille aluseks autori samal teemal kirjutatud magistritöö. Ta kirjutab: “Ekslike ja hätta sattuvate inimestega hakkama saamiseks pakuvad Thaler ja Sunstein välja nügimise ja valikute arhitektuuri. Valikute arhitektuur on teatud moel kujundatud keskkond, mis juhib kodanike valikuid. Nügimine on kindel aspekt selles keskkonnas, mis viib teatud käitumiseni. Thaler ja Sunstein väidavad, et meid ümbritseb valikute arhitektuur kogu aeg ehk keegi suunab meie valikuid pidevalt. Kauplustes on tooted paigutatud meie ostukäitumist suunaval moel, linnaruum määrab meie liikumist ja käitumist, programmeeritud tarkvara on kujundatud teatud moel, mis suunab meie käitumist selleni välja, et riik paneb meile raha pensionipõlveks kõrvale. Ka arstid, õpetajad ja lapsevanemad on valikute arhitektid.”

Juulis sai ERRi portaalis lugeda või kuulata Toomas Sildami tehtud intervjuud Kaitseliidu ülema, brigaadikindral Riho Ühtegi ja NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskuse asedirektori, kolonel Peeter Taliga. Teemaks 30 aasta möödumine Eesti iseseisvuse taastamisest ning kaitsejõudude rollist selles.

Juulis ilmus ERRis kaks vastanduvat lugu ABISe loomise teemadel. Esimene neist on Maarja Vaino lugu “Panoptikum on juba kohal” ning teine, sellel vastukajav, Mihkel Muti sulest “nuhkimise krokodillipisarad”.

Esimeses loos võrdleb Maarja Vaino ABISe lahendust panoptikumiga: “Tegemist on ümara ehitisega, mille keskel on vaatetorn. Sellest tornist näeb igasse ehitise ruumi, kuid ruumidest endist vaatetorni sisse ei näe. Ennekõike vanglatele disainitud järelevalvesüsteemi kaugem mõte oli sisendada valvatavatele, et igal hetkel võib tornis keegi olla ja sind jälgida. Sellepärast tuli käituda nii, nagu oleksid lakkamatult valvuri pilgu all. Sealjuures ei saanud suhelda kõrvalruumides olijatega – Panoptikumis oled ainult sina ja kõike nägev ja kontrolliv silm tornis.”

Teises kirjutab Mihkel Mutt, et ta ei usu, et inimesed hakkavad tulevikus panoptikumi mudeli järgi käituma, seadma oma samme vastavalt nähtamatult juuresoleva valvuri silmale. Ainsana tuleks tõeliselt karta, kui meie kohta kogutud andmete najal hakkavad tähtsaid otsuseid langetama masinad.

Juulis ja augustis ilmub ERRi portaalis Toomas Kümmeli sari “Sõuvetistan”, millest on juba ilmunud peatükid “Nõukogude Liidu lõppakord”, “Miks lagunes Nõukogude Liit?”, “Venemaa I. Jeltsini Venemaa”, “Venemaa, 2. Putini Venemaa”, “Gruusia”, “Aserbaidžaan”, “Armeenia”, “Moldova”,  “Valgevene” ja “Ukraina”.

Delfi avaldas pika ülevaate valeinfoga võitlemisest sotsiaalmeediakanalites. Ülevaates saavad sõna nii Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni osakonna juht Hannes Krause, Sotsiaalministeeriumi kommunikatsioonijuht Oskar Lepik ning kommunikatsiooniga tegelevad inimesed Terviseametist.

Krause ütleb artiklis, et Facebook suurim ja mõjukaim, kuid probleem ise peitub siiski väärinfos kui sellises. Ühe kanali eraldi väljatoomine ei ole seetõttu otstarbekas, sest suures plaanis kogu väärinfo, mis on suunatud vaktsineerimise vastu, õõnestab vaktsineerimise eesmärke. Sellist infot levis aga ka enne interneti ja sotsiaalmeediaplatvormide kasutusele võtmist.”

Krause tõmbas artiklis paralleeli ka laiema ilma kogemusega, mis on näidanud, et ühe kanali keelamisel või rangemaks muutumisel kolitakse üle teise. See tähendab omakorda, et võitlus väärinfoga peab olema üldine ning keskenduma oma sõnumi levitamisele.

Fotod: ekraanitõmmised portaalidest