EURO 2020: äratuntavad narratiivid väljaku ümber

Propastopi meeskond jälgib Euro 2020 käiku. Ja mitte ainult sportlikust huvist!

Pigem pöörasime tähelepanu EMi ümber käivatele mitte-sportlikele lahingutele, mis paljastavad ideoloogia ja propagandistlike narratiivide kasutamise.

Euro2020 on jõudnud karmi reaalsuse faasi. Jagada on jäänud ainult olulised edaspipääsu piletid ning reaalsus on karm ja võitluslik ka jalkaplatsi ümber.

Propastopi huviorbiidis on mitte-sportlikud lahingud, mis käiva EM’i ümber ehk paljastavad ideoloogiad ja vastanduvad propagandistlikud narratiivid. Mõned neist on olnud ka edukad penaltid.

Esimene seik, millega UEFA puutus kokku enne Euro2020 algust oli „mängusärkide skandaal”. Ukraina rahvusmeeskonna särkidel oli algselt kujutatud Ukraina riigi kontuurkaart koos Krimmiga ning selja peal sloganid „au kangelastele!” ja “au Ukrainale!”. Sellest võttis kinni Venemaa propaganda ja riid oligi majas.

Kusjuures Krimmiga kaart ei olnud kõige suurem tüliõun, vaid just slogan, mis oli Teise maailmasõja ajal Ukraina rahvuslaste kasutuses. Enne 22. juunit, mil möödus 80 aastat natsisaksa pealetungist NSVL’ile, oli selline tekst Kremli jaoks vastuvõtmatu. Algselt särkide kujundusele rohelise tee andnud UEFA muutis aga meele ja slogan võeti jalgpallurite vormilt ära.

Teine skandaal oli samuti seotud Venemaa ja UEFAga. Nimelt korraldas rahvusvaheline jalgpalliliit ka EMi ajal nn  „Black Lives Matter” põlvitamiskampaania, mille käigus pidi iga meeskond enne mäng algust laskuma põlvele. Kuna aktsioon tekitas vastakaid tundeid ja iga riigi meeskond otsustas kampaanias osaleda erinevalt, siis ei võtnud sellest osa kõik meeskonnad.
Pahameele pälvis Venemaa fännide käitumine Sankt-Peterburgis Belgia-Venemaa kohtumise ajal, mil tribüünidelt vilistati välja platsil põlvitanud Belgia koondis. Üldsust vapustas rohkem selgitus: venelased ei põlvita!

Silma hakkas ka Venemaa telepropaganda omapärane reaktsioon. Nimelt selle „lipulaeva”, RTR’i jutusaade „60 minutit” külaline, ajakirjanik Andrei Sidortšik kirjeldas Ukraina-Austria mängu Bukarestis järgmiselt: ”Ega see pole ka juhus, et natsiriigi meeskond mängib “teada kelle” kodumaa meeskonnaga riigis, mis oli “teadagi kelle” liitlane Teises maailmasõjas”.

Omapoolse ülevaate Euro2020 ümber toimunud mitte-sportlikest skandaalidest tegi ka BBC venekeelne toimetus.

Ülalmainitud vormiskandaalile ja põlvitamiskampaaniale lisaks tõi BBC välja küsimuse Londoni sobivusest võistluspaigaks, mille tõstatasid Itaalia peaminister ja Saksamaa liidukantsler.

Samuti toodi välja LGBT temaatikaga seonduv. Kaptenite Neueri ja Ronaldo poolt mängu ajal kantud vikerkaarevärvides paelad, Ungari homofoobne protest ja fännide homovastased ning rassistlikud hõiked Budapestis, mida uurib UEFA, aga ka rahvusvahelise jalgpalliliidu keeld värvida staadionid vikerkaarevärvidesse.

Muuseas, Krimmi küsimus polnud ainuke Euro2020 jooksul avalikkuse ette toodud territoriaalsete küsimuste põhjalt tekkinud skandaal. Aserbaidžaan tühistas Venemaa ajakirjanike akredeteeringud selle eest, et nad käisid Mägi-Karabahhis ning Kreeka avaldas pahameele seoses ammuse tüliga Põhja-Makedoonia riigi nimetuse üle.

Euro2020 ei pääsenud ka kliimavõitluseta. Greenpeace aktivistid korraldasid Saksamaa-Prantsusmaa mängu ajal langevarjuhüppe, kuid õnnetul kombel riivas mootoriga langevarjur õhukaamera juhtmeid, vigastas pealtvaatajaid ja kukkus alla. Loduskaitsjad pidid vabandama.

Nagu eelpoolt näha, kaasneb tänapäeval suuremate spordivõistlustega selged propagandistlikud narratiivid: territoriaalsed pretensioonid, ajaloo mitmetitõlgendused, vähemuste õigused ja nende eest võitlemine, russofoobia ning kliima-ja looduskaitse.

Kahjuks, pole aga külm sõda spordis mingi uudis, meenutagem kasvõi olümpiamänge aastatel 1980 ja 1984 ning jääme põnevusega ootama peagi algavaid.

Foto: Miguel Discart/Flickr/CC