Propagandakuu mai 2021

Mais domineerisid Eesti meedias infomanipulatsioonide teemal kirjutatud lugude seas Valgevene poolt lennuki kaaperdamise ja 9. mai tähistamise kõrval mitmed väga eripalgelised lood, alates ülevaatest Propastopi lugejale tuttavast Oleg Besedinist, kuni algoritmide kasulikkuseni välja.

Venemaa varjud
Mais kirjutas Postimehe ajakirjanik Meinhard Pulk ülevaate Eestist tegutsevast filmitegijast ja kremlimeelsete aktivistide ustavast kaaslasest Oleg Besedinist. “Üks lojaalsemaid abikäsi venekeelse elanikkonna mobiliseerimisel Keskerakonna selja taha on staažikas ja auhinnatud, kuid samas äärmiselt vastuolulise minevikuga filmimees Oleg Bessedin (46). Temaga kokku puutunute sõnul tavaline vene inimene, kellele on tähtsad 9. mai ja õigeusk ning kes ei mõista Eesti kodakondsus- ja hariduspoliitikat, kuid see ei muutvat teda kuidagi Eesti-vaenulikuks. Tema tegevus ja väljaütlemised annavad siiski aimu märgatavalt keerulisemast isiksusest.”

Aimar Ventsel kirjutas ERRis Facebooki-grupist Naša Estonija (Meie Eesti).”Kõike, mis Venemaal toimub ja kõike, mis sünnib Kremli võimukoridorides, nähakse seal eranditult positiivsena. Grupis Naša Estonija on umbes 2500 liiget, neist on aktiivsed ja “võitlusvalmid” umbes paarkümmend. Eestimaises vene slängis nimetatakse selliseid “Venemaa-armastajateks” (ljubiteli Rossii) ja eks nendes ole seda armastust kohe päris kõvasti.”

Diplomaatias ilmus Jaanus Piirsalu intervjuu Moskva publitsisti ja kultuuriajakirjaniku, Gleb Moreviga, milles teemaks 9. mai tähenduse muutumine. Näiteks ütleb Morev, et 9. mai tähistamine on edukas rahvusliku mobiliseerimise näide. “See on ka kindlasti üks mõte, millele selle tähistamisega apelleeritakse. Küsitlused küll näitavad, et tänase Venemaa elanikud ei kipu end eriti kuhugi mobiliseerima ning ei taha kellegagi sõdida, vaid tahavad eelkõige elujärge parandada. See huvitab neid, mitte mingid patriootilised ideaalid ja võitlus välisvaenlasega. See on teine teema, et nad on vabatahtlikult nõus osalema sellises sõjalise tähtpäeva lärmakas ja kõikehõlmavas tähistamises, sest selleks on vaja teatud intellektuaalset pingutust, et mõista: tegelikult ei olnud sõja lõppemises midagi sedavõrd pidulikku ning sõda oli tegelikkuses midagi muud kui see, kuidas praegune võim tahab seda esitada. Kõik ei ole lihtsalt võimelised selliseks ajaloo mõistmiseks”.

Delfis ilmus Taavi Minniku suur lugu sellest, kui palju oli nõukogudeaegsetes kangelaslugudes tõde ja kui palju kaasaegsete fantaasialendu. Minnik kirjutab: “Noored kaardiväelased, Zoja Kosmodemjanskaja, kangelaspioneerid, 28 panfilovlast, Jakob Kunder: need näod vaatasid Nõukogude Liidus kasvanud noortele vastu õpikutest ja piltidelt kooliseintel. Nad pidid olema eeskujud, mida kasutati noore põlvkonna kasvatamiseks, vaieldamatud autoriteedid, kes andsid oma elu, et nõukogude inimene saaks süüa leiba ja võid ega esitaks ülearuseid küsimusi. Alates 1980. aastate lõpust on selgunud, et paljud nõukogude kangelaslood on sündinud tühjalt kohalt.”

ERR avaldas mais uudise Riigiduumas menetlusse antud seaduseelnõust, millega Venemaal keelatakse Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa võrdsustamine ning samuti NSV Liidu otsustava rolli eitamine võidus natside üle Teises maailmasõjas.
Keeld oleks suunatud avalike esinemiste ning avalikult demonstreeritava loomingu vastu ja seda ka massimeedias ja internetis. Algatuses ei täpsustata, millised võiksid olla karistused selliste rikkumiste eest.

Eesti Ekspressis ilmus intervjuu uuriva ajakirjanduse väljaande Bellingcat juhtivliikme, Hristo Grozeviga ning jutuks oli GRU ja FSB tegevus. Grozev ütleb muu hulgas:”Me näeme 30 inimest, kes reisivad kogu aeg, keskmiselt 5–6 korda aastas. Mõned lausa 8–10 korda aastas, teised üldiselt 4–5 korda. Kuna iga operatsioon vajab aega planeerimiseks, ei ole päris nii, et nad lähevad Salisburysse ja kohe mürgitavad. Nad käisid seal aasta-kaks enne ning see oli pikk operatsioon.
Oleme vaadanud kõigi 30 inimese kõiki reisisihte viimase 10 aasta jooksul ning üritanud leida, kui paljusid neist saab seostada mingi teadaoleva operatsiooniga. Ning kõigest 10–15 protsendi puhul suudame seoseid leida. Paljude puhul võime ainult kahtlustada, kuid ei saa kindlalt öelda, millega tegu.”

Kaitse Kodu ajakirjas ilmus Toomas Alatalu tagasivaade Ukraina sündmustele aastal 2014. Ta kirjutab: “Tagantjärele tõdemus on mõistagi see, et Kreml on osanud kasutada olümpiamängudele langenud tähelepanu – augustis 2008 vallandati agressioon Pekingi mängude avapäeval, veebruaris 2014 algas sõda Sotši mängude lõpupäevil ehk igal juhul ajal, mil oli meeldiv korrata: olümpia – see on rahu.”

Postimehe arvamusrubriigis ilmus David Vseviov lugu “Sõna kannab märgilist tähendust”. Milles autor kirjutab: “Nii kaua, kui käsitleda sõnavabadust maailmavaatelises mõõtkavas, on kõik selge – siin peaksid igasugused piirangud olema välistatud. Lisaks on suhteliselt lähedane minevikukogemus andnud meile piisavalt palju näiteid maailmavaatelise sõnavabaduse puudumise kohta, mis võimaldab raskusteta mõista, mida vaba sõna selles mõõtkavas tähendab ja kuidas seda piirati (soovi korral võib vaadata kas või: Kaljo-Olev Veskimägi, «Nõukogude unelaadne elu.

Koroona ja vaktsineerimine
Postimehes ilmus mais uudis, milles tunnustatud Vene rahvastikuteadlane Aleksei Rakša peab valitsuse ametlikke Covid-19 andmeid valeks ja hurjutab võimuesindajaid selle eest, et need eelistavad poliitikat inimeste tervisele. Ta arvab, et Venemaal on nakatunud mitte vähem kui kolmandik elanikkonnast. Moskvas ja Peterburis on see näitaja lähemal 40 protsendile. “See on minu hinnang. See tähendaks, et Venemaal peaks olema alates pandeemia algusest koroonapositiivseid kokku 47 miljonit.”

Delfis ilmus Vahur Kooritsa sulest lugu vaktsineerimislõhest, milles autor kirjutab, et Eesti jaguneb üha rohkem kaheks: suure ja väikse vaktsineeritusega piirkondadeks. Vaktsineerituse tase võib isegi naaberomavalitsustes erineda kaks korda ja on märkimisväärne, et vaktsineeritus on väike peamiselt venekeelsete elanikega piirkondades. “Sügisel, kui kõik soovijad on saanud mõlemad vaktsiinidoosid, võib kolmas viiruslaine eriti valusalt lüüa neid piirkondi, kus on vähem vaktsineerituid.”

Delfi avaldas sotsiaalmeediat väljundina kasutavate valetajate välimääraja, kuhu on kantud viit tüüpi valetajad: “Kõik rahaks”, “Pigem-mitte-influencer”, “Appi, rohtu!”, “Trolliarmee kindral”, “Peagi on ju valimised!”.

Tehisintellekt
Postimehe tehnika rubriigis ilmus advokaat Maarja Lehemetsa ülevaade Euroopa Liidu plaanidest reguleerida tehisintellektiga seonduvat. Lehemets kirjutab: “21. aprillil 2021 avaldas Euroopa Komisjon pikalt ettevalmistamisel olnud ettepaneku määruse kohta, millega kehtestatakse tehisintellektile ühtlustatud reeglid ja muudetakse mõnesid liidu õigusakte.
Määruse nõudeid hakatakse kohaldama nii avalikele kui ka eraõiguslikele isikutele ning seda nii ELis kui ka nende ettevõtete puhul, kes AI lahendusi ELis pakuvad või oma lahendustega ELi elanikke sihivad. Nõuded puudutavad AI süsteemide arendajaid, pakkujaid ja ka ettevõtteid, kes kasutavad kõrge riskiga AI-süsteeme äritegevuses, nt AI-l põhineva värbamistehnoloogia või AI-l põhineva krediidiskoori kasutamine. Kohustused ei puuduta siiski tehisintellekti kasutamist isiklikuks otstarbeks.

Postimehe arvamusrubriigis avaldati Henri Zeigo esse algoritmi kasulikkusest, milles ta kirjutab: ”Arvestades seda, kui suurte infomahtudega tuleb veebis tegeleda, on üsna ootuspärane, et mingisugune nähtamatu käsi ehk algoritm aitab igal inimesel vabaneda talle mitte sobivast ballastist. Teisalt on interneti kasutajatel üha suuremad ootused, et talle hädavajalikud teenused muutuksid veelgi paremaks ja täiustuksid aja möödudes.

Mais ilmus ERRi Novaatori portaalis Tartu Ülikooli meediauurijate Maria Murumaa-Mengeli ja Andra Siibaku ülevaateuuringul põhinev lugu suunamudijate jälgijatest, kus on muu hulgas vaatluse alla võetud ka “antifännid”. Antifännid mõistavad enamasti, mida mikrokuulsus tahab öelda, kuid ei nõustu sellega. Vastandumine võib tekkida ka sellest, et anti-fännid mõtestavad sõnumit teisiti kui seda oli mõeldud. Samuti ei leita postituses nii-öelda ennast: tuttavaid nalju, sama mõtteviisi ja nii edasi.

Delfi kirjutas mais Facebooki avaldatud infost, et enim levitavad platvormil väärinfot Venemaa ja Iraan. Venemaa osas on tuvastatud 27 väärinfot levitavat võrgustikku.

Postimees avaldas ülevaate Hiinas käivitunud Hiina Kommunistiku Partei PR kampaaniast. “Propaganda masinavärk on täistuuridel käima tõmmatud, sest enne juulikuist sajandat sünnipäeva on Hiina võimuparteil vaja näidata oma saavutusi vaese ja sõdadest räsitud rahva vormimisel globaalseks superjõuks.
Igapäevaselt voorib tuhandeid turiste Lääne-Hiina Yan’ani linna, et näha kohta, kus Mao Zedong oma kamraadidega 1935. aastal koobastes redutas, et hakata sealt revolutsiooni ehitama. Linn on saanud endale selle järgi hüüdnime «Punane Püha maa».”

Mai alguses ilmus Delfis lugu, kuidas Hiina saatkond saatis Eesti arvamusliidritele kirja, milles soovitati olla Hiina suhtes soosivam. Näiteks sai orientalist ja tõlkija Martti Kalda nii mõnegi muu isiku seas ootamatu kirja osaliseks: Hiina saatkond Eestis saatis talle pöördumise, mille raames soovitati tal olla Hiina suhtes soosivam.

Delfi kirjutas mais Valgevene suurima sõltumatu uudisteportaali Tut.by blokeerimisest ja kriminaalmenetluse alustamisest.

Foto: ekraanitõmmis väljaandest