06.05.2021
Aprillis ilmus Eesti meedias propagandast ja mõjutustegevusest kirjutavaid lugusid keskmisest rohkem. Teemaks olid nii vandenõuteooriad, nõukaaeg, koroonaviiruse mõju erinevatele valdkondadele ning Venemaa tegevus.
Vandenõuteooriatest
Delfi avaldas aprillis Joosep Tiksi sulest pärit artikli teekonnast koroonaeitajaks. Ta keskendub oma artiklis Avo-Rein Terepingi, Mati Heidmetsa ja Andero Uusbergi seisukohtadele. “Kui aeg on segane ja hirmule otsitakse vandenõuteooriatega leevendust, siis mida saaks teha paremini? Psühholoog Avo-Rein Tereping kritiseerib, et ametlik info võiks olla selgem. „Kord on nii, kord on naa. Kõik informeerijad ei räägi ühte ja sama juttu,” sõnab ta.
Ent samamoodi on Terepingi kriitika suunatud ajakirjandusele, mis võimendab just negatiivset. Olgu siis näiteks vaktsiinide üle peetav arutelu, kus räägitakse palju kõrvalnähtude tekkimise juhtudest, kuigi neid on kümnete miljonite vaktsineeritute kohta tohutult vähe. „Lennukid ju kukuvad ka alla, aga inimesed ikka usaldavad lennata,” toob ta võrdluse.”
Vandenõuteoreetikutest on kirjutanud Delfis ka Heiki Suurkask, kes ütleb: Tegelikult pole keegi meist selle nakkuse eest kaitstud, me kõik võime arvata, et tõde on meie päralt ja kõik teised on kuutõbised. “Tuleb aru saada, miks leiavad provokaatorid eest nii vastuvõtliku pinnase. Normaalne ühiskond on ju igav. Arvamusliidriteks on tõusnud kõikvõimalikud nõiad, selgeltnägijad, tagantjärele targad, kes jahivad võimalikult suuri valesid levitades odavat kuulsust. Terve hulk inimesi usub pimesi kõiki vandenõuteooriaid, mille ainus eesmärk on külvata meisse vaenu läänemaise vaba ühiskonna vastu. Sellele aitab kaasa ka see, et bioloogia õpetamine on üldhariduskoolides nõrgal järjel. Sest vaktsiinide kasulikkusest peaks isegi põhikooli õpilane aru saama. Sellest on kahju, sest bioloogia on tegelikult väga huvitav teadus ja nagu me antud juhul näeme, siis need teadmised on väga vajalikud.”
Koroonaviirus ja Venemaa
Delfis ilmus aprillis Politico artiklile tuginev lugu, mis kirjeldab, kuidas Venemaa koroonaviirusevastase tegevuse promomiseks ja Lääne oma ründamiseks kasutatakse koroonavaktsiini Sputnik V sotsiaalmeedialehekülgi. “Instagramis kutsuti Sputnik V kontol inimesi saatma endast fotosid, et võita reis Venemaale. YouTube’is postitatakse pseudouudistebülletäänide näol regulaarselt teateid selle kohta, kui palju riike on Kremliga Sputnik V ostmiseks lepingu sõlminud. Twitteris võeti sihikule Lääne poliitikud, kes on Sputnik V-d kritiseerinud.”
Positmehes ilmus aprillis Vladimir Sazonovi artikkel, milles autor kirjutab sellest, kuidas koroonapandeemia puhkemise järel alanud Venemaa mõjuoperatsioonid läänes pole näidanud mingeid vaibumise märke, vaid pigem vastupidi. “Tänapäeval on infosõda mitmetahuline ja -tasandiline ning sellest on saanud hübriidsõja üks fundamentaalne alus. Hübriidsõja komponente on teisigi: küberünnakud, šantaaž, terrorismi toetamine, majanduslik ja poliitiline surve, sõjalise jõu kasutamine jne. Peatun vaid infoalasel mõjutustegevusel, mida viib läbi üks autoritaarne režiim Covid-19 tingimustes.”
Aprillis ilmus Delfis ka pikem intervjuu Vene bioinformaatik Mihhail Gelfandiga, kes ütleb näiteks, et vaktsiinivastaste hulgas on väga erinevaid inimesi. “Seal leidub lihtsalt hullumeelseid, on lihtsalt väga rumalaid inimesi, kes usuvad, et vaktsiiniga koos paigaldatakse nende naha alla kiip, aga samas on ka spektri teine ots, inimesed, kes on haritud ja targad, kuid nende puhul läheb vaktsineerimine vastuollu nende ideoloogiliste positsioonidega, kellele on vastuvõetamatu, et neid millekski sunnitakse. Kuid enamuses on need lihtsalt väga rumalad inimesed.”
Nõukaaeg propagandapeeglis
Andi Hekkor avaldas Postimehes loo nõukogudenostalgiast ja selle ohtlikkusest. “Üks põhjus on selles, et lääneeuroopalik naiivne vaade Venemaale on palju sügavamate juurtega kui lihtsalt 20. sajandi kasulik idiootsus. Isegi lääneliku humanismi isa Voltaire jõudis imetleda Katariina Suurt ja Venemaad. “Kaugelt paistavadki asjad ilusamad ja romantilisemad. 19. sajandi vene kirjandus avaldas suurt mõju järgmise sajandi Lääne-Euroopa kultuurieliidile, olles ühest küljest ju lähedane ja teisest küljest nii kauge. André Gide, Pablo Neruda, Jean-Paul Sartre… pikk nimekiri suurkujudest, kes idabloki õuduste ees rohkem või vähem silma kinni pigistasid.”
Kosmoseinsener ja -ajaloolane Uno Veismann avaldas Postimehes artikli Juri Gagarini kuulsast kosmoselennust, mille tähtsus oli juba vahetult pärast selle toimumist propagandistlikult üle pingutatud. Veismann kirjutab: “ Nõukogude propaganda väitis tagantjärele, et Gagarin oli kogu ettevalmistusaja jooksul parimatest parim ja erakordsete eeldustega. Nii see siiski ei olnud. Viimasel sõelumisel järele jäänud kuue lenduri hulgas ei olnud ta ei auastme, hariduse ega treeningutulemuste poolest esimene. Siiski pani Kamanin neist kuuest esimeseks Gagarini ja dublandiks German Titovi. Võibolla tõesti fotogeenilisema naeratuse pärast? Individuaalselt kohandati skafandrid kolmele kandidaadile. Kolmandana nimekirjas seisnud Grigori Neljubov ei jõudnud kunagi kosmosesse.”
Koroonast ja infopandeemiast
Postimehes ilmus aprillis Iverson Ng artikkel “Infodeemia küüsis”, milles autor kirjutab, et kõige selgemini jälgitav nähtus, kuidas infodeemia on Eesti ühiskonda destabiliseerinud, seisneb selles, et on toimunud järjest enam sulgemismeetmetega seotud proteste. “Alates novembrikuisest maskivastasest meeleavaldusest Vabaduse väljakul kuni protestini «Sõidame Eestimaa vabaks» Laagna teel on loosungid, mis sisaldavad selliseid sõnumeid nagu «võltspandeemia», «ei valedele» ja «vaktsineerimine on genotsiid», tõestanud, et need protestid ei ole ajendatud mitte ainult inimeste pahameelest füüsilise distantsi hoidmise meetmete vastu, vaid ka vandenõuteooriatest.”
ERR avaldas ülevaate uuringust, mis uuris kaheksa Euroopa riigi praktikaid ja regulatsioone. Uuringust selgus, et erinevalt teistest riikidest eelistavad Eesti ja Soome institutsioonid väärinfoga võitlemise asemel oma energia kiiresse ja täpsesse kriisikommunikatsiooni suunata. Samuti pannakse neis riikides suurt rõhku usaldusliku sideme loomisele oma publikuga. Torpan märgib, et kuigi Eesti on Euroopas üks kõrgema avalike institutsioonide usaldusega riike, siis oleks naiivne arvata, et infokülluse ajastul oleks võimalik kõiki inimesi vääritimõistmistes ümber veenda: “Kriisisõnumid ei peagi suutma kõiki päästa, nende peamine ülesanne on vähendada riske.”
Mai alguses ilmus uudis sellest, kuidas G-7 ehk Suur Seitsmik vaagib ettepanekut luua kiire reageerimise mehhanism Venemaa propaganda ja desinformatsiooni vastu võitlemiseks. Delfi tsiteerib Suurbritannia välisminister Dominic Raabi, kes ütleb, et “Olukorras, kus näeme nende valede ja propaganda või väärinformatsiooni levitamist, saaksime selle abil reageerida mitte üksnes eraldi, vaid tulla kokku, et anda ühiselt vastulause ja ausalt öeldes jagada tõde nii inimestele kodumaal kui ka Venemaal, Hiinas ja kogu maailmas. “Meie jaoks on kõige olulisem see, et laiendame avatud ühiskonna, inimõiguste ja demokraatia eest seisvate ning avatud majanduse eest väljas olevate sarnase mõtteviisiga riikide rahvusvahelist koostööd.”
Ukrainast
Aprilli Diplomaatias ilmus RKK Eesti Välispoliitika Instituudi vanemteaduri, James Sherr pikem ülevaade Venemaa tegevusest ja nende mõjust tulevikule Ukrainas, milles ta näiteks kirjutab, et pärast Minsk-2 allkirjastamist on sõjaoht õhus olnud mitu korda, kuid ükski juhtum ei ole olnud usutav ega kandnud vilja. “Viimased mõõkade ristamised erinevad aga varasematest. Venemaa on hakanud kaotama poliitilist initsiatiivi, kuid tema sõjaline jõud on siiski hirmuäratav. Kombinatsioon poliitilisest hädavajadusest ja sõjalistest võimalustest ei tõota aga kunagi head.”
Samuti ilmus Diplomaatias artikkel sellest, kuidas Kreml propageerib Krimmi noorte seas sõjakultust. Autor Ibrahim Suleimanov kirjutab, et loodud on mitmetasandiline (föderaalne, piirkondlik, kohalik) noorte ajateenistuseks ettevalmistamise süsteem. “Näiteks 2016. aastal loodud ülevenemaaline noorte sõjalis-patriootlik ühiskondlik liikumine Junarmija on tänapäeval noorte hulgas sõjalise eluviisi massilise jäljendamise ja sõjakultuse sisendamise vahend. Koolide juhtkonnad toetavad aktiivselt organisatsiooniga liitumist, sealhulgas Krimmis. Koolilapsed ei oska aga reeglina kriitiliselt mõelda ega toimuvat hinnata ning satuvad seetõttu tohutu militaarpropaganda surve alla.”
Aprillis ilmus Pärnu Postimehes intervjuu sotsiaalmeedia lektori, Maria Murumaa-Mengeliga, milles ta muu hulgas vaatab ette ka sotsiaalmeedia tulevikule. “Kõik sotsioloogilised uurimused viitavad sellele, et nihked on tekkinud. Sotsioloogiline pendliefekti teooria ütleb, et ühiskond liigub väga sageli ühest äärmusest teise, jõudes vahepeal tasakaalupunkti ja kõikudes seejärel edasi. Kui me räägime veebist ja sotsiaalmeediast, mis on seotud osaluskultuuriga, on siin hästi kaua valitsenud suur vabadus. Me oleme 20 aastat rääkinud, et internet on džungel ja seal ei kehti mingeid reegleid, kuna pole ressursse, mis suudaksid seda massi hallata. Me ei suuda panna miljonit politseinikku jälgima, mida inimesed ühismeedias ütlevad. Ega ole seadust, mis saaks kehtida universaalsena miljonile eri kogukonnale, kes kõik internetis tegutsevad,” ütleb Murumaa-Mengel.
Aprilli lõpus avaldas Postimees meediaväljaande Meduza artikli tõlke, milles räägitakse näotuvastuse kasutamisest “Venemaal toimuvatel meeleavaldustel. Meduza andmetel kasutab Moskva politsei andmeid, mis on kogutud linna infotehnoloogia osakonna poolt. Agentuuril oli aasta tagasi üle 100 000 valvekaamera. Viimase aasta jooksul on julgeolekujõud videomaterjalide vastu üha suuremat huvi tundnud.”
Postimehes ilmus aprillis ülevaade sellest, kuidas Navalnõi abina esinenud kelmid tüssasid ka Eesti parlamendiliikmeid. “Vene opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi liitlase Leonid Volkovi sõnul kasutati tema nägu ja deepfake-tehnoloogiat, et tüssata nii Briti kui ka Balti riikide parlamendiliikmeid. Kümmekond Eesti parlamendiliiget suhtles võlts-Volkoviga videosilla vahendusel 18. märtsil.”
Aprillis ilmus Delfis Kadri Paas artikkel “Miks sai Tammsaarest vene kirjanik? Infosõja mõju ei tasu naeruvääristada”, kus Paas kirjutab, et hoolimata kaitseväe juhtkonnas levinud arusaamast hübriidsõja ja küberrünnakute marginaalsusest, peetakse meie aja moraali murendavaid, soomust purustavaid ja riike alistavaid sõdu just meelte, mõistuse ja (t)ajude tasandil. Selle vastu aitab ainult samaväärne jõud. Seda mõistavad nii meie inglisekeelsed liitlased kui kirillitsa- ja putonghuakeelsed vastased. Nii USA, briti kui Vene ja Hiina sõjalises käsitluses eelistatakse lahinguväljana mõistust, mitte soid või rabasid. Vaenulik infosõda ja küberrünnakud on nüüdisaegse sõjapidamise üks soodsamaid viise oma vastast rünnata ja alistada.
Foto: ekraanitõmmis väljaandest, Pat M2007/Flickr/CC