Narratiiv kui lugude kogum

17.12.2020

NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskus avaldas detsembri esimeses pooles analüüsi „Venemaa jalajälg Põhja-Balti infokeskkonnas“. Üheks osaks selles on Scott Rustoni poolt kirjutatud artikkel „Narratiiv ja strateegiline kommunikatsioon“, milles autor defineerib narratiivi stratcom vaatenurgast.

Ruston kirjutab, et strateegilise kommunikatsiooni eksperdid vajavad kontseptsioone, meetodeid ja tööriistu, et luua ühiskonnas resoneeruvaid kommunikatsioonikampaaniad ja saavutada kommunikatiivseid eesmärke ning analüüsida inforuumi, milles nad tegutsevad. Üheks selliseks retooriliseks ja analüütiliseks vahendiks on narratiiv.

Näiteks kommunikatsiooniteoreetik Walter Fisher on käinud välja mõtte, et inimesi peaks nimetama homo narraniks ehk lugu jutustavaks inimeseks, mitte homo sapiensiks ehk mõtlevaks inimeseks, kuna tema otsused ja käitumine on pigem suunatud narratiivi, kui ratsionaalsuse poolt.

Ruston toob välja, et strateegilise kommunikatsiooni kontekstis on terminil „narratiiv“ suur hulk erinevaid definitsioone ja tähendusi ning kuigi mitmed akadeemilised suunad uurivad, mis täpselt on narratiiv ja millega see tegeleb, pole siiski olemas ühte üldist ja konkreetset seletust.

Autor toob välja, et näiteks sõjandusvaldkonnas on narratiivi defineeritud väga erinevalt. USA versioonis on narratiiv lühike lugu, mida kasutatakse operatsioonide toetamiseks, et tagada parem mõistmine või kontekst operatsioonile või olukorrale. Ühendkuningriigi versioonis on narratiivid mõjuvad süžeed, mis selgitavad sündmusi veenvalt ning millest saab teha järeldusi. Kuigi need kaks seletus on pealtnäha sarnased, erinevad nad detailides siiski teineteisest: üks võrdleb narratiivi looga ning teine keskendub süžeele.

Scott Rustoni hinnangul, aga samastatakse narratiivi sageli ekslikult pealkirja, teema või looga.

Narratiiv ei ole pealkiri, teema ega lugu
Rustoni arvates on pealkiri ja teema narratiivi jaoks ebapiisavad vasted. Kui narratiivi samastada pealkirja või teemaga on tulemuseks aladefineerimine ja selle mõju tähelepanuta jätmine. Lugu jällegi on sündmuste jada, millel on avalik või kaudne tähendus, kuid ilma neid ühendava olulise elemendita oleks see lihtsalt sündmuste loend. See miski on aga sageli defineerimata ja liiga universaalne.

Ruston ütleb, et kui me piirame oma arusaama narratiivist pealkirja, teema või looga, siis meil pole võimekust mõista või analüüsida, kuidas reaalsed sündmused, kõned, poliitikadokumendid ja suur hulk muid nähtusi tegelikult omavahel suhestuvad, luues tähendusi isikute või avalikkuse jaoks.

Ruston toob narratiivi seletamiseks välja kaks definitsiooni:

Narratiiv on info põhjuse, mõju ja tagajärje struktuuri seadmise tunnetuslik protsess.

Narratiiv on lugude süsteem, mis on ehitatud üles selliselt, et tekiks tähendus.

Lahtiseletatuna pakub esimene neist aluse “narratiivi” mõistmiseks, analüüsiks ja kasutuseks ehk kuidas narratiiv suhestub sellesse, millisena mõistab inimene maailma enda ümber.

Teine definitsioon aga ütleb, et narratiiv sisaldab üksteisega suhestuvaid komponente (lugusid ja nende osi), mis mingil moel omavahel suhestuvad.

Scott Rustoni jõuab oma ülevaate lõpus järelgusele, et narratiiv on pigem lugude süsteem, mis on struktureeritud selliselt, et see looks tähenduse meid ümbritsevast maailmast.

 

Foto: Elias Ruiz Monserrat/Flickr/CC

Jaga ja arutle:
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter