Propagandakuu november

November oli Eesti meedias vandenõuteooriatest, meediapädevusest ja küberjulgeolekust kirjutamise kuu.

Novembris ilmus Delfi Fortes pikk intervjuu Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni meeskonna juhi Hannes Krausega, kes kirjeldab oma meeskonna rolli Eesti ühiskonnas, valeuudistega võitlemist, aga ka Eesti-vastase tegevusega tegelemist.

Maskivastasusest ja vandenõudest
ERRis ilmus novembris mitmeid maskidevastasusele keskenduvaid lugusid.
Meediaekspert Marko Uibu kirjutas sellest, kuidas ja miks tekib maskivastasus: „Ulatuslik vastuseis koroonameetmetele muudab nähtavaks mitmed ekspertide usaldamise, ühiskondlik-kultuurilise lahkukasvamise ja tervisega seotud pinged. Vastupanu meetmetele, nagu maskikandmine, esineb väga erinevates vormides – põhjendatud võimukriitikast kuni täiesti üle võlli vandenõuteooriateni.

Emotsionaalseid reaktsioone tekitavad eelkõige sotsiaalmeedias levivad infokillud, meemid ja arvamusavaldused: näiteks maskikandjate nimetamine “covidiootideks”, “maskizombideks” või “ajupestud lammasteks”. Võib seetõttu tunduda, et isegi kõiki ähvardava kollektiivse ohuga võitlemisel on meil ühisosa võimatu leida.“

Marju Himma kirjutas oma loos sellest, miks kuulata maskivastaste mõtteid, tuues protesti ühe põhjusena selgituste põua: „Magistritööst tuli välja, et Telegrami lugejad otsivad sealt selgitusi, mida nad ajakirjandusest ei leia. See teadmine tuli mulle taas meelde reedest meeleavaldust vaadates. Seal oli üksjagu inimesi, kes ei tulnud meeleavaldusele väljendama otseselt maskivastasust, vaid oma väsimust ja tüdimust piirangutest, reeglitest, nõuetest, info vastukäivusest, selguse puudumisest.

Üks proua selgitas väga kenasti, et ta ei saa aru, miks ta on pidanud nii kaua elama selliste piirangutega ning piiranguid, keelde ja käske tuleb aina juurde. Miks? Ja ma täiesti mõistan teda ning paljusid teisi, kes ajakirjanike küsimustele vastasid. Nende vastustest peegeldus minu jaoks asjaolu, et piiranguid kehtestades ei ole piisavalt põhjendatud, miks just selles kohas, miks just sellisel määral, millistel kaalutlustel.“

Delfi avaldas eestikeelsena Re:Baltica pika loo kolmes Balti riigis ja Poolas levivatest vandenõuteooriatest ja nende levitajatest. Koroonakriisi tõttu on terves maailmas hoo sisse saanud kõige pöörasemad vandenõuteooriad. Baltikumis ning Poolas ei ühenda valeinformatsiooni levitajaid omavahel vaid see, milliseid valesid ning väärsisu toodetakse, aga see, kuidas on vandenõudest loodud uued ärimudelid. Kõige edukamad väärinfo levitajad müüvad oma koolitusi, raamatuid ja ajakirju, ehteid, mis peaksid kaitsma 5G-kiirguse vastu, vitamiine, erinevaid toiduaineid ning suisa võlukeppe.

Meediapädevusest ja populismist
Delfi avaldas novembris Newcastle ülikooli õppejõu Maarja Lühiste artikli, milles ta annab muuhulgas soovituse, kuidas tulla toime vale levitavate avaliku elu tegelastega. Ta kirjutab: „Meediavastutusteooria järgi on demokraatlikus ühiskonnas meedia ülesanne avalikkust informeerida. Mõnikord tähendab see, et kajastada tuleb ka informatsiooni, mis pole tõene (nagu Mart ja Martin Helme pühapäevased väljaütlemised). Küll aga peab meedia puust ja punaseks tegema, millised väited põhinevad faktidel ja millised mitte. Kui seda ei tehta väsimatult ja selgesõnaliselt, siis aitavad meediaväljaanded kaasa valeinformatsiooni ja libauudiste levikule.“

Eesti Ekspressis ilmus novembris Mart Kadastiku ülevaate populismi olemusest ja arengutest. Kadastik kaardistab ära maailmas enimlevinumad narratiivid ja ühisjooned, mis on kasutusse võetud nii USAs, Ungaris, kui ka Eestis.

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalmeedia lektor Maria Murumaa-Mengel kirjutas Õhtulehes meediapädevuse olemusest. Murumaa-Mengel kirjutab: „Meediapädevus on termin, mida teravsilmsed lugejad ehk juba siin-seal märganud on – see on põimitud eesti keele tundidesse ja rohketesse teavituskampaaniatesse, rahvusvahelistesse uuringuprojektidesse ja ministeeriumi prioriteetsetesse teemadesse. Püüdes seda terminit alustuseks lihtsalt selgitada ja defineerida: inimese meediapädevus on unikaalne komplekt sellistest teadmistest ja oskustest, mille abil suudab ta meediastunud – see tähendab meediast täiesti läbi imbunud – maailmas teha läbimõeldud ja enda jaoks kasulikke otsuseid, mis loodetavasti ei riiva ka kellegi teise õiguseid ja heaolu.“

Novembri keskel toimus Eesti Teadusagentuuri videokonverents “Koroona õppetunnid teaduskommunikatsioonile”, mille eesmärk oli üle vaadata uued avanenud koostöövõimalused ja teadmised, mida järgnevas kriisis kasutada ning milliste teadmistega ollakse tänaseks paremini varustatud, et oleksime järgmisel korral paremini valmis. Konverentsil tuli muu hulgas jutuks ülikoolide ja teadlaste valmisolek olukorra ja avaliku huvi vaateväljaga kohanemisel ning millist tuge nii ametnikud kui teadlased taolistes olukordades vajavad.

Küberturvalisus ja julgeolek
Delfis ilmus põhjalik lugu 2020. aastal küberkuritegevuses enimkasutatud petuskeemidest. „Sel aastal nägime selgelt, et küberkurjategijad oskavad ära kasutada haavatavaid teemasid, olukordi ja sihtrühmi. Viirustõrjet pakkuva ettevõtte Bitdefender hinnangul tõusid maailmas veebruarist märtsini 2020 haiglate vastu suunatud pahatahtlikud rünnakud 475%. Alles eile kuulsime rünnakutest Eesti riigi IT-taristu vastu, mille tagajärjel varastati terviseametilt 9158 koroonaviiruse diagnoosi saanud inimese andmed.

Laias laastus muutuvad rünnakud aina kavalamaks ja keerulisemaks ning küberkurjategijate sihtrühmad aina laiemaks. Kaitstud pole keegi. Üha keerukamates skeemides kombineeritakse pahavara, andmepüüki, masinõpet, tehisintellekti, krüptoraha ja muud.”

Eesti Päevaleht avaldas pikema ülevaate Eestis toimunud ühisest aktsioonist USA küberväega, mille käigus jälgiti ja analüüsiti venelaste kübertegevust.

Venemaast
NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskus korraldas novembri lõpus arutelu ajaloo võltsimisest. Videoloengus arutlesind sel teemal Ida-Soome Ülikooli lektor Kati Parppei ning Kaitseuuringute Keskuse teadur dr Ivo Juurvee.

Delfis ilmuvas sarjas „Vene meedia päevik“ kirjutas Oleg Samorodni sel korral mõjuagentidest. „Paljud Eestis käsitlevad Vene mõjuagente kui mingit abstraktset ajakirjanduslikku nähtust.Tegelikult on tegemist sügavalt varjatud ning harali võrgustikuga, kus kremlimeelseid mõjuagente postsovjetlikes maades juhib mõjuvõimas struktuur – Venemaa presidendi juures asuv välisriikidega regioonidevahelise ning kultuurialaste sidemete pidamise valitsus. Vastavad materjalid selle valitsuse kohta asuvad keskuse „Dosje” leheküljel Twitteris. Keskus „Dosje” on projekt, mis loodi Mihhail Hodorkovski patronaaži all eesmärgiga koguda ning analüüsida teavet Vladimir Putini juhitud režiimi kulissidetaguse tegutsemise kohta.“

Foto: kuvatõmmis veebilehelt