Propagandakuu oktoober 2020

Oktoober oli Eesti meedias erinevatest mõjutustegevuse viisidest kirjutamise osas enneolematult aktiivne, kuna sellesse kuuse jäi ka UNESCO korraldatav meedia- ja infokirjaoskuse nädal, mille jooksul avaldati arvukalt õpetlikke artikleid.

Eesti keelde tõlgiti ja avaldati väga tõhus valeuudiste loomist ja levitamist proovida võimaldav mäng The Bad News. Samuti ilmus eesti keeles Jessikka Aro raamat „Putini trollid“.

ERRi Meediataip avaldas oktoobris loo selest, kuidas robotid ei suuda ilma inimese abita valeuudiste vastu võidelda. „Kuigi robotid on muutunud vahepeal nupukamaks, ei suuda need inimest veel täiuslikult matkida. Robotlikkus võib avalduda ka nende käitumises. Päris inimesed saadavad harva sõnumeid ööpäev läbi või osalevad pärast kuid kestnud vaikust masspostituskampaaniates. Intelligentsete agentide sõnumid kipuvad emotsionaalselt laetumad ja need võivad inimestest eristuda ka oma sõnakasutuse poolest.“

Samuti kirjutas ERR oktoobris sellest, kuidas pandeemia suunas Eesti venekeelsed elanikud Eesti meediakanalitesse. Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni nõunik Marianna Makarova tõdes, et eriolukorra kahel esimesel nädalal võis olla venekeelsete teadlikkus madalam. Vahe tehti kiiresti tasa. “Juba kolmandaks nädalaks oli üldine informeeritus jõudnud eestikeelsete elanikega võrreldava tasemeni. Venekeelsete elanike puhul oli veel märkimisväärne see, et 28 protsenti vastajatest nimetas olulise allikana koroonaviiruse teemal riigiasutuste lehti, nt kriis.ee,” lisas nõunik küsitlustulemuste põhjal. Eestlastest pidas neid võrreldavalt oluliseks vaid viiendik.

ERRi Novaator avaldas pikema usutluse sotsiaalmeedias toimetavatest automatiseeritud kontodest Indiana Ülikooli informaatikaprofessori Filippo Menczeriga, kelle hinnangul ei ole automaatkontode kasutamise lõppu veel lähiajal näha. Mõned nimetavad seda võidurelvastumiseks, teised võrdlevad seda muti urgu nüpeldamise mänguga (whack’a’mole). Võid ühest grupeeringust vabaneda, kuid teine tuleb kohe asemele. Samuti on antud rünnakutele kaubanduslik mõõde. Kuigi kampaaniatesse kaastakse inimesi, on mõnel pool maailmas on tööjõud sedavõrd odav, nii et see tasub end ära isegi laialdasemal skaalal.

Ragne Kõuts-Klemm ja Andreas Ventsel arutlesid oktoobris valeuudiste olemusest ja mõjust ühiskonnas. Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia dotsent Ragne Kõuts-Klemm tõi kurioosse näite valeinfo levikust, mis võib tugevalt lõhestada, eesti ja vene emakeelega elanikkondi. “Päris mitmed venekeelsed inimesed uskusid, et neid iseteeninduskassa pulte – näiteks Selveri iseteeninduskassa pulte – saavad nende teada kasutada ainult Eesti kodanikud. Seal on sisse ehitatud mehhanism, et vene keelt kõneleval inimesel ei olegi mõtet seda pulti võtta,” lausus Kõuts-Klemm.

Valeinfost ja selle levikust elanikkonna erinevate vanusegruppide seas rääkis ERRis Maria Murumaa-Mengel. Infokorratuse, sihilike manipulatsioonide ja valeinfo suhtes peaks olema valvel aga igaüks. Kaitstud pole isegi koos internetiga üleskasvanud noortel. “Kõik noored ei ole kindlasti digitaalsed pärismaalased, nagu nende kohta armastatakse öelda. Selle grupi sees on väga palju erisusi. Mingil määral võib küll öelda, et teatud noored, kes on pigem globaalsetes infovoogudes, on iseenda suhtes hästi nõudlikud, […], nemad võivad küll olla väga nutikad neis asjus,” sõnaslektor.

Teiselt poolt on oma kaitsemehhanismid ka eakamatel. “Nad on läbi elanud kogu ridade vahele kirjutamise ja topeltkoodides rääkimise ajaloolises mõistes. Neil on olemas ajaloolisest mälust tulenevad tööriistad,” märkis Murumaa-Mengel.

Ühismeedias ja ühismeedia poolt loodud idiootidest kirjutas ERRi portaalis kommentaari Kristjan Port. Idiootide probleem on rahvusvaheline. Sarnase mõtte leiab nädalavahetusel tehtud pöördumisest India noorte poole. India kirjanik Chetan Bhagat paneb leviku suuruselt kolmandas ajalehes The Times of India trükitud avalikus pöördumises noortele südamele, et nad eemalduksid nutitelefonidest. Vastasel juhul ootab neid häving. Kirjanik pole üleüldse kindel, kas noored tema sõnumit märkavad. Arvatavasti on nad keskendunud telefonis muudele tegevustele. Sedamoodi möödub Indias laste ärkvel oldud ajast viis kuni seitse tundi.

Andmepüügi olemust ja sotsiaalse sahkerdamise rollist selles avasid ERRi keskkonnas pikema loo Andra Siibak ja Kristjan Kikerpill Tartu Ülikoolist. Andmepüügi ehk kalastusründe (ingl k phishing) eesmärk on sinult välja petta erinevaid andmeid, näiteks kasutajanimesid, paroole ja pangaandmeid. Eelnevalt mainitud link võib juhatada sind lehele, kus tuleb sisestada teada-tuntud kontode andmed, näiteks sinu e-posti aadress ning Facebooki parool või Google’i konto parool – sinu isik tuleb ju teatud viisil kindlaks teha, sest muidu pole võimalik kinkekaarte või muid pääsmeid sulle edastada.

Samas pole kõik ootamatult saabunud teated positiivse tooniga. Kui saabunud sõnum üritab külvata paanikat või hirmu ning seejuures suunata sind viivitamatult reageerima, on tõenäoliselt tegemist andmepüügiga. Eelnevalt toodud konto blokeerimise näide on väga levinud viis, kuidas internetikelmid inimestelt kasutajanimesid, paroole ja muid andmeid välja petavad. Paanika tekitatakse kunstlikult eesmärgiga sinu tähelepanu kõrvale juhtida. Olles sinu tähelepanu hajutanud, on suurem tõenäosus, et sa ei märka kirja või sõnumi saatjat puudutavat teavet ning neis esinevaid vigu või ebakõlasid.

Värskeid vaateid vandenõuteooriate levitamisele ja sellele nähtusele üldisemalt tõid ERRi keskkonnas esile nii Mari-Liis Madisson, kui ka Adreas Ventsel. Andreas Ventsel: “Kui me ütleme lihtsalt, et vandenõuteooriad on veidrad rumalate inimeste seletusskeemid, siis see kuidagi meid ei aita. Esiteks nad ei ole alati rumalad ja nii-öelda vaimust vaeste inimeste seletusskeemid.”

Ventseli sõnul ei tasu vandenõuteooriatesse ja -teoreetikutesse ainult halvasti suhtuda. “Sisuline ühiskonnakriitiline moment demokraatlikus mõttearenduses ja diskussioonis on kommunikatsiooniruumis alati teretulnud, et seada kahtluse alla ka levinud arusaamad. Selles mõttes pole midagi halba. Nüüd on aga küsimus, kuidas ja mis kvaliteedil nad ise neid seoseid loovad,” selgitas Ventsel.

Ventsel lisas, et tõsiselt tuleks suhtuda vandenõuteooriate levikusse, mis kutsuvad üles ohtlikule tervisekäitumisele (näiteks MMS-i jooma) või konkreetsete isikute või gruppide vastu rünnakuid toime panema.

“Samuti tuleks kriitiliselt  suhtuda vandenõuteooriasse, mis õõnestavad ühiskonna sidusust või inimeste usaldust tõenduspõhiste seletuste vastu. Kuid kindlasti ei tohiks vandenõuteooriaid ära keelata või vandenõuteoreetikuid häbimärgistada, sest see võib tuua kaasa trotsi ja vandenõu-uskumuste süvenemist,” märkis Ventsel ja lisas, et kriitilise meediatarbimise edendamine oleks palju tulemuslikum lahendus.

Uudistes ja valeuudistes teadusele ja teadlastele viitamisest ja selliste väidete kontrollimisest kirjutasid ERRis Andra Siibak ja Marju Himma. Teaduslikult tõestatud tähendab seda, et selle teadmise saamiseks on kasutatud teaduslikku meetodit. Teadusliku meetodiga kontrollitakse, kas meie oletused vastavad tõele, kas asjad on nii nagu arvatud või mitte. Teaduslik meetod on seega viis tõsikindlate teadmiste saamiseks meid ümbritseva maailma ja elu kohta.

ERRi Meediataip avas meediapädevuse nädalal kolme raskesti äratuntava libauudise taustu, mis ka Eesti lugejateni jõudsid. Kolm uudist, mida oli väga keeruline valuudisteks kategoriseerida olid teemadel: Soome läheb üle neljapäevasele töönädalale ja kuuetunnisele tööpäevale; uus koroonaviirus võib tappa 65 miljonit inimest ning Austraalia metsapõlgengute kaart.

Samuti avaldas ERRi Meediataip Andra Siibaku ja Marju Himma sulest põhjalikuma materjali sellsest, milleks on vaja meediakirjaoskust. Mis asi see meediakirjaoskus ehk meediataip on? Hästi üldiselt öeldes on see oskuste kogum, mille alla kuuluvad oskus infot otsida, seda analüüsida ning ka ise luua ja levitada. Selle kõige juures on oluline ka osata kasutada erinevaid kommunikatsiooniviise ajalehtedest TikiTokini, televisioonist entsüklopeediateni.

Meediakirjaoskus on seega korraga nii formaalne – ehk oskad kasutada üht või teist infokandjat. Aga on ka funktsionaalne ehk sa oskad infot otsida ja seda mõista. Ja siis on meediakirjaoskus ka rekreatiivne ehk meelt lahutav – sellega tegeled näiteks siis, kui teed mingi tabava meemi või jagad kellegi väga hästi tehtud story’t.

Oktoobri alguses avaldas ERR Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kurioosumist. Kommentaar räägib juhtumist, kus teadlikkuse tõstmiseks loodud deepfake videod leidsid tõrjumist nii telekanalite, kui ka sotsiaalmeediaplatvormide poolt. Port kirjutab: „Videod pidid jõudma suurematesse telekanalitesse ja levima Youtube’is makstud reklaamina. Kõik telekanalid loobusid raha vastu võtmast ega lasknud materjali eetrisse. Youtube keeldus samuti filme tasulise reklaamina edastamast, osutades manipuleeritud materjali puudutavatele reeglitele. Keegi ei seadnud kahtluse alla kampaania õilsat eesmärki ega heitnud ette valele rajatud püüdluseid. Levist tsenseerimist õigustati viitega lõhestunud riigile, kõrgele sotsiaalsele pingele ja kergeusklike inimeste võimalikule arvule. Põneva teostusega videote eesmärk on provotseerida ja saavutada kodanikke ärritades tähelepanu.“

Sotsiaalmeediast ja selle negatiivsest küljest kirjutas oktoobris ka Iltasanomat, mis avaldas pikema loo Snapchatis aset leidnud alaealiste ahistamise juhtumist. 11-aastane tüdruk sattus meeste märklauaks ning asi oleks võinud lõppeda üsna halvasti, kui ema poleks juhuslikult sattunud peale imelikuks kiskunud vestlusele.

Fotod: ekraanitõmmised väljannete veebiväljaannetest