Ajalooklubi, mis toidab propagandameediat

Front Line on sotsiaalmeedias aktiivne klubi, mis tegeleb II maailmasõja temaatikaga. Propastop märkas klubi tegevust, kui analüüsis Venemaa Eesti saatkonna Facebooki aktiivsuse kasvu sel aastal. Torkas silma klubi postituste aktiivne jagamine ja nende seostamine Kremli propagandanarratiiviga “Suure võidu 75. aastapäev”.

Millega klubi tegeleb?
MTÜ Front Line on asutatud 2004. aastal. Selle juhiks ja aktiivseks eestvedajaks on Andrei Lazurin, tegev soomustatud autosid tootva ettevõttega Combat Armory Group. Klubi juhtide hulka kuuluvad veel Dmitri Kononenkov ja Lembit Hiie.

Front Line tegeleb lahingupaikade uurimise, leitud säilmete tuvastamise, ümber matmise, haudade ja mälestusmärkide korrastamisega. Aktiivselt toimetatakse kodulehel, Facebookis, VKs, OKs, Youtubes.

Klubi kirjus ajaloos on sekeldusi politseiga. Tänavu jaanuaris ilmus Maalehes artikkel nende vastuolulisest tegevusest Saaremaal. Klubi on jagunenud, seda ei tohiks seda segi ajada teise sarnase nimega klubiga Front Line Eesti, mille fookuseks on Kuperjanovi pataljoni ja Waffen SS temaatika.

Front Line esitleb end üksnes ajaloohuvist lähtuva klubina. Ennast tutvustades teatatakse, et tegemist pole poliitilise organisatsiooniga. Deklareeritakse kuritegelikest ideoloogiatest distantseerumist, samuti ei toetata riigivastaseid  liikumisi.

Tänuväärne allikas Kremli propagandistidele
Deklareeritule vastupidiselt võib klubi reaalsetes aktsioonides tähele panna mustreid, mis selle erapooletuse kahtluse alla seavad.

Näiteks keskendub klubi eelkõige ühe II maailmasõjas sõdinud poole, Punaarmee sammaste korrastamisele. Kui vaadata viimase aasta jooksul Facebooki postitatud umbes paarikümnest ausamba taastamise postitusest, on kolmveerand nendest seotud Nõukogude sõduritega. Mõned postitused seostuvad  tsaaririigi aega jäävate haudadega. Leidsime ainult ühe, mida võiks nimetada Eesti Vabariigi ajalooga seotuks.

Punamineviku poole kaldu on klubi muudki postitused, näiteks sari, mis tutvustab Nõukogude armees teeninud sõdureid.

Olulise ideoloogilise kallakuna saab esile tuua ajaloonarratiivi esitamise viisi Front Line postitustes. Punaarmee tegevust nimetatakse üksnes “vabastamiseks” ja “võitluseks fašismi vastu”. Sõnagagi ei puudutata Nõukogude Liidu poolset Eesti hõivamist, punavõimu kuritegusid ja küüditamist. Nõukogude sõdureid esitletakse ühekülgselt kui kangelasi, kes fašismi vastu ja vabaduse eest võitlesid.

Sellise hoiakuga postitused on tänuväärne materjal Kremli propagandistidele. Nii jagab Venemaa saatkond regulaarselt klubi postitusi. Samuti on saatkonna inimesed nelkidega kohal klubi poolt korda tehtud tahvlite avamisel või siis esinevad klubiliikmed saatkonna üritustel. Venemaa jagab nõukamineviku hoidjatele riiklikke aumärke.

Klubi ei ole Kremli meedia huvi passiivne ohver, vaid Front Line aktivistid otsivad ise ühisosa propagandaväljaannetega. Nii näiteks on Lazurin teinud sisulist koostööd Sputniku Eesti toimetusega, samuti propagandaportaaliga Baltija. Selline panus toetab otseselt Eesti-vastase agendaga propagandakanalite tegevust.

Rahad Venemaalt
Kuna klubi tegevus on sünkroonis Kremli propagandasõnumitega, tekib küsimus, kas selleks saadakse idapiiri tagant ka raha. Lazurin on ise meedias 2013. aastal väitnud, et tegutsetakse üksnes vabatahtlikul alusel. Siiski ütles ta toona, et saab saatkonnalt abi bensiini ja ehitusmaterjalide kujul.

Tõenäoliselt toimub taoline toetamine tänaseni. Igatahes tänavune Tartus asuva Punaväe mälestuskivi korrastamine toetus Venemaa rahadele ja selle avamise juures oli tegev Lazuringi. Ka Kremli pehme jõu tööriist välismaal, fond Russki Mir on kasutanud klubi inimesi oma tegevuses.

Klubi tegevusel on veel toetusskeeme, mis seotud Venemaaga. Nii kirjutas Sputnik Venemaa kodanikust Gratši Pogosjanist, kes Front Line tegevust toetanud on.

Propastop ei pea klubi tegevust neutraalseks
Propastopi hinnangul ei ole Front Line tegevus neutraalne, vaid see on seotud Kremli mõjutustegevuse, narratiivide ja propagandameediaga. Just see seostumine teeb klubi rolli problemaatiliseks.

Iseenesest on ajaloohuvi ja sõjas langenute kalmude hooldamine igati kiiduväärne tegevus. Kui sellega kaasneb aga aktiivne osalemine Eesti-vastaste narratiivide punumises ja informatsioonilises mõjutustegevuses, pole see huvi ohutu. Ka taastatud punamonumendid kujunevad suure tõenäosusega tulevaste Eesti-vastaste propagandarünnakute sütikuteks.

Pildid: kuvatõmmised viidatud veebilehtedelt.