Propagandasõnastik – tühistamiskultuur

Mõiste „tühistamiskultuur“ (cancel culture) tähistab 2020. aasta esimeses pooles levivat nähtust, millega online-aktsiooni käigus kutsutakse massiliselt hukka mõistma/boikoteerima/häbistama kedagi, mistõttu ta kaotab avalikkuse ees oma staatuse, mõju ja positsiooni ühiskonnas.

Sageli langevad inimesed „tühistamise“ ohvriks oma seisukohtade, arvamuste või ka pelgalt ekslikult kasutatud sõnade tõttu.  Sellise aktsiooniga püütakse jätta mulje “heade” aktivistide võitlusest “kurjaga”, kuigi tegemist ei ole millegi muu kui tavalise küberkiusamisega – digitaalse kambakaga.

Inimese „tühistamine“ on üks osa suuremast mõistest „online häbistamine“, mille alla kuulub näiteks ka doksing.

Eesti keeles on mõistet ühena esimestest kasutanud analüütik Peeter Koppel. Ta kirjutab: „Isiku “tühistamise” põhjuseks võib olla näiteks tema sõnade meelevaldne (teadlik?) isikule ebasoodsas suunas tõlgendamine või näiteks tänaste (ja pidevas muutumises olevate) standardite rakendamine isiku mingitele ajaloolistele tegevustele või arvamustele.“

Tühistamiskultuurist on põhjalikult kirjutanud Tartu Ülikooli riigiteaduste üliõpilase Laura Vilbiks, kes sõnastab tühistamiskultuuri kolm põhilist probleemi:

• Avalikul häbistamisel sotsiaalmeedias olnud üsna suur ühiskondlik mõju ja see on muutnud nii mõnegi varasemalt lugupeetud inimese põlatud põrandaaluseks.
• Erinevalt tavapärasest boikoteerimisest taotleb tühistamine inimese täielikku ühiskonnast pagendamist, talle teist võimalust andmata.
• Inimesed, kes avalikkuses oma arvamusi jagavad on pidevalt kõrgendatud tähelepanu all ja võivad kergesti sattuda seetõttu häbistamisrünnaku alla.

Foto: wiredforlego/Flickr/CC