Putini ajalooartikli täistekst eesti keeles

Aasta alguses hakkas liikuma info, et Venemaa president Vladimir Putin võtab Kremli režiimi vaated lähiajaloole kokku suures artiklis. Tekst ilmus 18. juunil 2020 ingliskeelsena ajakirjas National Interest.

Propastop avaldab artikli eestikeelse täisteksti, tõlge on pärit Venemaa Eesti saatkonna kodulehelt (väldime otselinki sellele propagandast pungil veebipaigale).

Me ei avalda artiklit mitte sellepärast, et oleksime Putini visiooniga päri. Soovime, et Kremli režiimi vaateid ajaloole ja lähinaabritele saaks igaüks lugeda ja hinnata otse algallikast, mitte üksnes kommentaatorite poolt vahendatuna.

Valik olulisemaid Putini artiklit kommenteerivaid eestikeelseid tekste:
– Delfi valeinfo-kontrolli analüüs artiklis esitatud väidetest
– Kalev Stoicescu analüüs
– Toomas Alatalu arvamusartikkel
– Intervjuu Konstantin von Eggertiga
– Vladimir Sazonovi postitus Kaitseuuringute keskuse blogis
– Vladimir Juškini arvamusartikkel
– Putini artiklist tõukuv Postimehe juhtkiri
– Eesti Mälu instituudi kommentaar
– Aimar Ventseli artikkel

75 aastat Suurest Võidust: ühine vastutus ajaloo ja tuleviku ees
Vladimir Putin

Suure Isamaasõja lõpust on möödunud 75 aastat. Nende aastate jooksul on üles kasvanud mitu põlvkonda. Planeedi poliitiline kaart on muutunud. Pole enam Nõukogude Liitu, kes saavutas grandioosse, põrmustava võidu natsismi üle ja päästis kogu maailma. Ning selle sõja sündmused on kauge minevik isegi sõjas osalenute jaoks. Miks aga tähistatakse Venemaal 9. maid kõige olulisema pidupäevana, aga 22. juunil näib elu seiskuvat ja klomp tõuseb kurku?

On tavaks öelda, et sõda jättis sügava jälje iga perekonna ajalukku. Nende sõnade taga on miljonite inimeste saatused, nende kannatused ja kaotusvalu. Uhkus, tõde ja mälestused.

Minu vanemate jaoks tähendas sõda Leningradi blokaadi kohutavaid piinu, kus suri minu kaheaastane vend Vitja ja kus mu ema imekombel ellu jäi. Minu isa, vaatamata sellele, et oli mobilisatsioonist vabastatud, läks vabatahtlikuna oma kodulinna kaitsma – tehes sama, mida miljonid teised Nõukogude kodanikud. Ta võitles Neeva sillapea lahingutes, sai raskelt vigastada. Ja mida kaugemale minevikku need aastad jäävad, seda rohkem tunnen vajadust vanematega vestelda, saada rohkem teada nende elu sõjaaja perioodist. Kuid nüüd on juba võimatu midagi küsida, seetõttu hoian pühalikult südames mälestust vestlustest oma isa ja emaga sel teemal, nende nappidest emotsioonidest.

Minu ja mu eakaaslaste jaoks on oluline, et meie lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed mõistaksid, milliseid katsumusi ja piinu nende esivanemad läbi elasid. Mõistaksid kuidas ja miks nad suutsid vastu pidada ja võita? Kust tuli nende tõeliselt raudne meelekindlus, mis üllatas ja vaimustas kogu maailma? Jah, nad kaitsesid oma kodu, lapsi, lähedasi, perekonda. Kuid kõiki ühendas armastus kodumaa vastu. See sügav, isiklik tunne kogu oma täiuses kajastub meie rahva põhiolemuses ja sellest sai üks määrav faktor rahva kangelaslikus, ennastohverdavas võitluses natside vastu.

Sageli küsitakse: kuidas praegune põlvkond käituks, mida kriitilises olukorras teeks? Minu silme ees on noored arstid, õed, kellest mõned veel eile olid tudengid ja kes täna lähevad nn „punasesse tsooni“ inimesi päästma. Meie sõjaväelased, kes võitlevad rahvusvahelise terrorismi vastu Põhja-Kaukaasias, Süürias kuni surmani, on päris noored poisid! Paljud legendaarse, surematu kuuenda dessantroodu võitlejad olid 19–20 aastat vanad. Kuid nad kõik näitasid, et on samaväärsed kangelased kui meie kodumaa sõjamehed, kes kaitsesid seda Suure Isamaasõja ajal.

Seetõttu olen kindel, et Venemaa rahvaste iseloomus on täita oma kohust, mitte haletseda end, kui asjaolud seda nõuavad. Omakasupüüdmatus, patriotism, armastus oma kodu, perekonna ja isamaa vastu – need väärtused on Venemaa ühiskonna jaoks endiselt fundamentaalsed, põhiolemuses. Meie riigi suveräänsus põhineb suures osas neil.

Nüüd on meil sündinud uued, rahva poolt loodud traditsioonid, näiteks Surematu polk. See on tänu- ja mälestusmarss, veresidemetel põhinev elav side põlvkondade vahel. Miljonid inimesed tulevad rongkäigule fotodega oma lähedastest, kes kaitsesid isamaad ja purustasid natsismi. See tähendab, et nende elu, katsumusi ja ohverdusi, võitu, mille nad meile andsid, ei unustata kunagi.

Meie vastutus mineviku ja tuleviku ees on teha kõik kohutavate tragöödiate kordumise vältimiseks. Seetõttu pidasin oma kohuseks kirjutada artikkel Teise maailmasõja ja Suure Isamaasõja teemadel.

Arutasin seda ideed maailma liidritega vesteldes korduvalt, sellesse suhtuti mõistmisega. Eelmise aasta lõpus, SRÜ riikide juhtide tippkohtumisel, olime kõik ühisel arvamusel: oluline on edastada järeltulevatele põlvedele mälestus sellest, et võidu natsismi üle saavutas eelkõige Nõukogude rahvas, et selles kangelaslikus võitluses – rindel ja tagalas, õlg õla kõrval – seisid kõigi Nõukogude Liidu vabariikide esindajad. Seejärel rääkisin kolleegidega ka keerulisest sõjaeelsest perioodist.

See vestlus tekitas Euroopas ja maailmas suurt vastukaja. Mis tähendab, et mineviku õppetundide poole pöördumine on tõesti vajalik ja aktuaalne. Sellega seoses esines ka palju emotsioone, halvasti varjatud komplekse,  lärmakaid süüdistusi. Rida poliitikuid kiirustas harjumusest kuulutama, et Venemaa üritab ajalugu ümber kirjutada. Kuid sealjuures ei suutnud nad ümber lükata ühtegi fakti, mitte ühtegi ära toodud argumenti. Muidugi on keeruline ja võimatugi vaielda originaaldokumentide vastu, mida muide hoitakse mitte ainult vene, vaid ka välisarhiivides.

Seetõttu on vaja jätkata maailmasõjani viinud põhjuste analüüsi, mõtiskleda sõja rasketele sündmuste üle, tragöödiate ja võitude üle, selle õppetundide üle – meie riigi ja kogu maailma jaoks. Ja kordan, et siin on põhimõtteliselt oluline tugineda ainult arhiivimaterjalidele, kaasaegsete tunnistustele, et välistada igasugused ideoloogilised ja politiseeritud spekulatsioonid.

Tuletan teile veel kord meelde ilmselget asja: Teise maailmasõja algpõhjused tulenevad suures osas Esimese maailmasõja tulemi põhjal tehtud otsustest. Versailles’ lepingust sai Saksamaa jaoks sügava ebaõigluse sümbol. Tegelikult oli see riigi röövimine, mille tõttu ta pidi lääneliitlastele maksma tohutuid reparatsioone, mis rususid tema majandust. Liitlasvägede ülemjuhataja, Prantsuse marssal F. Foch andis prohvetliku kirjelduse Versailles’ lepingule: „See pole rahu. See on vaherahu kahekümneks aastaks.“

Just rahvuslikust alandusest sai Saksamaa radikaalsete ja revanšistlike meeleolude kasvulava. Natsid mängisid neil tunnetel oskuslikult, ehitasid üles oma propaganda, lubades vabastada Saksamaa „Versailles’ pärandist“, taastada tema varasem võimsus ning sisuliselt tõukasid saksa rahva uude sõtta. Paradoksaalsel kombel aitasid sellele otseselt või kaudselt kaasa lääneriigid, eelkõige Suurbritannia ja USA. Nende finants- ja tööstusringkonnad tegid väga aktiivseid investeeringuid Saksamaa vabrikutesse ja tehastesse, mis tootsid sõjalise tähtsusega tooteid. Aristokraatia ja poliitilise ladviku hulgas oli palju radikaalsete, paremäärmuslike, natsionalistlike liikumiste toetajaid, mis kogusid jõudu nii Saksamaal kui ka Euroopas.

Versailles’ „maailmakord“ põhjustas arvukalt varjatud vastuolusid ja ilmseid konflikte. Nende keskmes olid Esimese maailmasõja võitjate poolt meelevaldselt tõmmatud uute Euroopa riikide piirid. Peaaegu kohe pärast nende ilmumist kaardile algasid territoriaalsed vaidlused ja vastastikused pretensioonid, mis muutusid viitsütikuga pommideks.

Esimese maailmasõja üks olulisemaid tulemusi oli Rahvasteliidu loomine. Sellel rahvusvahelisele organisatsioonile pandi suured lootused pikaajalise rahu ja kollektiivse turvalisuse tagamiseks. See oli edumeelne idee ja selle järjekindel elluviimine oleks liialdamata aidanud ära hoida globaalse sõja õuduste kordumise.

Kuid Rahvasteliit, kus domineerisid võitjariigid Suurbritannia ja Prantsusmaa, demonstreeris oma ebaefektiivsust ja uppus lihtsalt tühjadesse jututubadesse. Rahvasteliidus ja üldisemalt Euroopa mandril ei võetud kuulda Nõukogude Liidu korduvaid üleskutseid moodustada võrdõiguslik kollektiivse julgeoleku süsteem. Eelkõige sõlmida Ida-Euroopa ja Vaikse ookeani paktid, mis võinuks takistada agressioone. Neid ettepanekuid eirati.

Rahvasteliit ei suutnud ära hoida konflikte maailma eri osades, näiteks Itaalia rünnakut Etioopia vastu, Hispaania kodusõda, Jaapani agressiooni Hiina vastu ja Austria anšlussi. Ning Müncheni sobinguga, milles lisaks Hitlerile ja Mussolinile osalesid ka Suurbritannia ja Prantsusmaa juhid, toimus Rahvasteliidu täieliku nõusolekuga Tšehhoslovakkia tükeldamine. Märgin sellega seoses, et erinevalt paljudest tolleaegsetest Euroopa juhtidest ei häbistanud Stalin end isikliku kohtumisega Hitleriga, kes oli tollal Lääne ringkondades tuntud kui täiesti lugupeetud poliitik ja teretulnud külaline Euroopa pealinnades.

Tšehhoslovakkia tükeldamises tegutses koos Saksamaaga ka Poola. Nad otsustasid koos ette ära, kes saab millised Tšehhoslovakkia territooriumid. 20. septembril 1938 teatas Poola suursaadik Saksamaal J. Lipski Poola välisministrile J. Beckile Hitleri järgmisest kinnitusest: „Juhul, kui Poola ja Tšehhoslovakkia vahel jõuab asi konfliktini Poola huvide küsimuses Teschenis (Cieszynis – toim.), asub Reich meie [Poola] poolele.“ Natside ninamees andis isegi vihjeid, soovitades, et Poola aktsioonid „järgneksid /…/ alles pärast seda, kui sakslased okupeerivad Sudeedid“.

Poola andis endale aru, et ilma Hitleri toetuseta on tema vallutusplaanid läbikukkumisele määratud. Tsiteerin siinkohal Saksamaa suursaadiku Varssavis H. A. Moltke ja J. Becki vahelise vestluse protokolli 1. oktoobrist 1938. aastal Poola ja Tšehhi suhete üle ning NSVLi seisukohtade üle selles küsimuses. Seal on kirjutatud: „Hr Beck /…/ avaldas suurt tänu Poola huvide lojaalse käsitlemise eest Müncheni konverentsil, aga ka suhete siiruse eest Tšehhi konflikti ajal. [Poola] valitsus ja üldsus avaldavad austust füüreri ja riigikantsleri seisukohtadele.“

Tšehhoslovakkia tükeldamine oli julm ja küüniline. Müncheni sobing purustas viimasedki veel kontinendile alles jäänud formaalsed haprad garantiid, näitas, et vastastikused kokkulepped ei maksa midagi. Just Müncheni sobingust sai päästik, mille tõttu muutus suur sõda Euroopas vältimatuks.
Täna tahaksid Euroopa poliitikud, eelkõige Poola liidrid, Müncheni sobingu „maha vaikida“. Miks? Mitte ainult sellepärast, et nende riigid toona oma kohustused reetsid, toetasid Müncheni sobingut ja mõned isegi osalesid saagi jagamises, vaid ka seetõttu, et on kuidagi ebamugav meenutada, et neil 1938. aasta dramaatilistel päevadel seisis Tšehhoslovakkia eest ainult Nõukogude Liit.

Nõukogude Liit, lähtudes oma rahvusvahelistest kohustustest, sealhulgas kokkulepetest Prantsusmaa ja Tšehhoslovakkiaga, üritas tragöödiat ära hoida. Poola aga, järgides oma huve, tegi kõik endast oleneva, et takistada kollektiivse julgeolekusüsteemi loomist Euroopas. 19. septembril 1938 kirjutas Poola välisminister J. Beck sellest otse juba mainitud suursaadikule J. Lipskile enne kohtumist Hitleriga: „Viimase aasta jooksul on Poola valitsus neli korda tagasi lükanud ettepaneku ühineda rahvusvahelise sekkumisega Tšehhoslovakkia kaitseks“.

Suurbritannia, aga ka Prantsusmaa, mis oli toona tšehhide ja slovakkide peamine liitlane, eelistasid loobuda endi antud garantiidest ja jätta see Ida-Euroopa riik saatuse hooleks. Mitte ainult jätta, vaid suunata natside püüdlused ida suunas eesmärgiga, et Saksamaa ja Nõukogude Liit paratamatult konflikti sattuksid ja üksteist verest tühjaks laseksid.

Just selles seisnes lääne „lepituspoliitika“. Ja mitte ainult Kolmanda Reichiga seoses, vaid ka teiste niinimetatud Kominterni-vastase pakti liikmetega seoses – nagu fašistlik Itaalia ja militaristlik Jaapan. Selle kulminatsiooniks Kaug-Idas oli Inglise-Jaapani kokkulepe 1939. aasta suvel, millega anti Tokyole Hiinas vabad käed. Euroopa juhtivvõimud ei soovinud tunnistada, milline surmaoht kogu maailmale tuleneb Saksamaast ja tema liitlastest, lootes, et sõda neist endist mööda läheb.

Müncheni sobing näitas Nõukogude Liidule, et lääneriigid kavatsevad lahendada julgeolekuküsimusi tema huve arvestamata ning võimaluse korral võivad moodustada Nõukogude-vastase rinde.

Samas üritas Nõukogude Liit viimase hetkeni kasutada ära kõiki võimalusi Hitleri-vastase koalitsiooni loomiseks – kordan, hoolimata lääneriikide kahepalgelisest positsioonist. Näiteks sai Nõukogude juhtkond luureteenistuste kaudu üksikasjalikku teavet Suurbritannia ja Saksamaa vaheliste salakontaktide kohta 1939. aasta suvel. Juhin tähelepanu asjaolule, et need kontaktid olid väga intensiivsed ja peaaegu samaaegsed Prantsusmaa, Suurbritannia ja NSV Liidu esindajate kolmepoolsete läbirääkimistega, millega lääne partnerid just teadlikult venitasid. Tsiteerin sellega seoses Suurbritannia arhiividest pärinevat dokumenti – see on juhend Suurbritannia sõjalisele missioonile, mis saabus Moskvasse 1939. aasta augustis. Selles öeldakse selgesõnaliselt, et delegatsioon peab „pidama läbirääkimisi väga aeglaselt”; et „Ühendkuningriigi valitsus ei ole valmis võtma endale üksikasjalikke kohustusi, mis võivad meie tegutsemisvabadust mingites tingimustes piirata”. Märgin ka, et erinevalt Suurbritannia ja Prantsusmaa delegatsioonist juhtisid Nõukogude delegatsiooni Punaarmee kõrgemad juhid, kellel olid kõik vajalikud volitused, et „allkirjastada sõjaline konventsioon Inglismaa, Prantsusmaa ja NSV Liidu sõjalise kaitse korraldamiseks agressiooni vastu Euroopas”.

Läbirääkimiste läbikukkumises mängis oma rolli Poola, kes ei soovinud võtta mingeid kohustusi Nõukogude poole suhtes. Isegi lääneliitlaste surve all olles keeldus Poola juhtkond ühistest operatsioonidest Punaarmeega vastasseisus Wehrmachtiga. Ja alles siis, kui sai teatavaks Ribbentropi lend Moskvasse, teavitas J. Beck Nõukogude poolt vastumeelselt, mitte otse, vaid Prantsuse diplomaatide kaudu: „Saksamaa agressiooni vastaste ühismeetmete puhul pole välistatud Poola ja NSVLi vaheline koostöö tehnilistel tingimustel, mis tuleb veel kindlaks määrata.” Samal ajal selgitas ta oma kolleegidele: „Ma ei olnud selle sõnastuse vastu üksnes taktika hõlbustamiseks ning meie põhimõtteline seisukoht NSV Liidu suhtes on lõplik ja jääb muutumatuks.“

Selles olukorras allkirjastas Nõukogude Liit Saksamaaga mittekallaletungikokkuleppe, tehes seda põhimõtteliselt viimasena Euroopa riikidest. Kusjuures tehti seda reaalse ohu taustal sattuda sõtta kahel rindel – läänes Saksamaaga ja idas Jaapaniga, kus juba toimusid intensiivsed lahingud Halhõn goli jõel.

Stalin ja tema lähikond on õiglaselt ära teeninud palju süüdistusi. Me mäletame nii režiimi kuritegusid oma rahva vastu kui ka massirepressioonide õudusi. Ma kordan, et Nõukogude liidritele võib teha etteheiteid paljugi eest, kuid mitte arusaama puudumise eest väliste ohtude olemusest. Nad nägid, et Nõukogude Liitu üritatakse jäta üksi Saksamaa ja tema liitlaste vastu ning tegutsesid seda reaalset ohtu mõistes, et võita väärtuslikku aega riigi kaitse tugevdamiseks.

Seoses sel ajal sõlmitud mittekallaletungilepinguga on nüüd esitatud palju spekulatsioone ja pretensioone just nüüdisaegse Venemaa vastu. Jah, Venemaa on NSVLi õigusjärglane ning nõukogude periood koos kõigi oma triumfide ja tragöödiatega on meie tuhandeaastase ajaloo lahutamatu osa. Kuid tuletan ka meelde, et Nõukogude Liit andis õigusliku ja moraalse hinnangu niinimetatud Molotovi – Ribbentropi paktile. Ülemnõukogu 24. detsembri 1989. aasta määruses mõisteti salaprotokollid ametlikult hukka kui „isikliku võimu akt“, mis ei kajastanud sugugi „Nõukogude rahva tahet, kes ei kanna vastutust selle vandenõu eest“.

Samal ajal eelistavad teised riigid mitte meenutada kokkuleppeid, millel on natside ja lääne poliitikute allkirjad. Rääkimata sellisele koostööle õigusliku või poliitilise hinnangu andmisest, sealhulgas mõnede Euroopa liidrite vaikivast nõusolekust natside barbaarsete plaanidega, kuni nende otsese julgustamiseni. Piisab sellest, et meenutada Poola suursaadiku Saksamaal J. Lipski küünilist väljaütlemist vestlusel Hitleriga 20. septembril 1938: „Juudi küsimuse lahendamise eest paneme me [poolakad] tema auks /…/ Varssavis püsti ilusa monumendi.“

Me ei tea ka seda, kas mitme riigi natsidega sõlmitud lepingutel oli mingeid „salaprotokolle” ja lisasid. Jääb ainult „uskuda nende sõnu“. Eelkõige ei ole siiani avalikustatud Inglise-Saksa salajaste läbirääkimiste materjale. Seetõttu kutsume kõiki riike üles intensiivistama oma arhiivide avamise protsessi, sõjaeelse perioodi ja sõjaperioodi varem teadmata dokumentide avaldamist, nii nagu Venemaa on seda viimastel aastatel teinud. Siinkohal oleme valmis laialdaseks koostööks, teadlaste ja ajaloolaste ühisteks uurimisprojektideks.

Kuid tuleme tagasi Teisele maailmasõjale vahetult eelnenud sündmuste juurde. Oli naiivne uskuda, et pärast arveteõiendamist Tšehhoslovakkiaga ei esita Hitler uusi territoriaalseid nõudmisi. Seekord oma hiljutisele kaasosalisele Tšehhoslovakkia jagamise protsessis, Poolale. Muuseas motiiviks oli siinkohal samuti Versailles’ pärand – niinimetatud Danzigi koridori saatus. Sellele järgnenud Poola tragöödia on täielikult tollase Poola juhtkonna südametunnistusel, mis takistas Inglise-Prantsuse-Nõukogude sõjalise liidu sõlmimist ja lootes lääne partnerite abile, heitis oma rahva natside hävitusmasina teerulli ette.
Saksa rünnak toimus täielikus vastavuses Blitzkriegi doktriiniga. Vaatamata Poola armee ägedale, kangelaslikule vastupanule, lähenesid Saksa väed juba nädal pärast sõja algust, 8. septembril 1939, Varssavile. Aga Poola sõjaline ja poliitiline eliit põgenes 17. septembriks Rumeenia territooriumile, reetes oma rahva, kes jätkas sissetungijate vastu võitlemist.

Lääneliitlased ei täitnud Poola lootusi. Pärast Saksamaale sõja kuulutamist liikusid Prantsuse väed vaid mõnekümne kilomeetri sügavusele Saksamaa territooriumile. See kõik nägi välja nagu vaid aktiivse tegevuse demonstratsioon. Lisaks otsustas 12. septembril 1939 Prantsuse linnas Abbeville’is esimest korda kokku tulnud Inglise-Prantsuse kõrgem sõjaline nõukogu peatada rünnaku Poolas toimunud kiirete arengute tõttu täielikult. Algas kurikuulus „kummaline sõda“. On ilmne – Prantsusmaa ja Inglismaa otseselt reetsid oma kohustused Poola ees.

Hiljem, Nürnbergi protsessi ajal, selgitasid Saksamaa kindralid oma kiiret edu idas nii – endine Saksamaa relvajõudude ülemjuhatuse operatiivstaabi ülem kindral A. Jodl tunnistas: „Me ei kannatanud kaotusi 1939. aastal ainult sellepärast, et umbes 110 prantsuse ja inglise diviisi, mis seisid meie ja Poola sõja ajal läänes 23 Saksa diviisi vastu, jäid täiesti tegevusetuks.”

Palusin koguda arhiividest kogu materjal NSV Liidu ja Saksamaa vaheliste kontaktide kohta 1939. aasta augusti ja septembri dramaatilistel päevadel. Dokumentide kohaselt sätestas 23. augustist 1939 pärinev Saksamaa ja NSV Liidu vahelise mittekallaletungilepingu salajase protokolli punkt 2, et Poola riigi koosseisu kuuluvate alade territoriaalse ja poliitilise ümberkorraldamise korral peab kahe riigi huvide sfääri piir „kulgema umbes mööda Narewi, Visla ja Sana jõgesid“. Teisisõnu, Nõukogude mõjusfäär hõlmas mitte ainult territooriume, kus elasid peamiselt ukrainlased ja valgevenelased, vaid ka ajaloolisi Poola maid Bugi ja Visla jõgede vahelisel alal. Seda fakti ei tea tänapäeval sugugi mitte kõik.
Nagu ka seda, et kohe pärast rünnakut Poola vastu 1939. aasta esimestel septembripäevadel kutsus Berliin tungivalt ja korduvalt Moskvat üles liituma sõjategevusega. Nõukogude juhtkond aga eiras selliseid üleskutseid ega kavatsenud kuni viimase võimaluseni osaleda dramaatiliselt arenevates sündmustes.

Alles siis, kui sai lõplikult selgeks, et Suurbritannia ja Prantsusmaa ei püüa oma liitlast aidata ning Wehrmacht suudab kiiresti kogu Poola okupeerida ja jõuda faktiliselt Minski lähistele, võeti vastu otsus viia 17. septembri hommikul Punaarmee väeüksused niinimetatud idapoolsetele piirialadele (Kresy Wschodnie – toim.) – nüüd on need alad Valgevene, Ukraina ja Leedu territooriumi osad.
Ilmselt polnud muid võimalusi alles jäänud. Vastasel korral oleksid riskid NSV Liidu jaoks mitmekordistunud, sest – kordan, et vana Nõukogude-Poola piir kulges vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel Minskist ja vältimatu sõda natsidega alanuks riigile äärmiselt ebasoodsatelt strateegilistelt positsioonidelt. Ja miljonid eri rahvustest inimesed, sealhulgas Bresti ja Grodno, Przemyśli, Lvovi ja Vilno lähedal elavad juudid, jäänuks natside ja nende kohalike käsilaste – antisemiitide ja radikaalsete natsionalistide kätte hävitada.

Just see fakt, et Nõukogude Liit kuni viimase võimaluseni püüdis vältida osalemist puhkevas konfliktis ja ei soovinud Saksamaa poolel mängida, viis selleni, et Nõukogude ja Saksa vägede reaalne kontakt leidis aset salaprotokollis kokku lepitud piiridest tunduvalt ida pool. Mitte Visla jõel, vaid umbes mööda nn Curzoni liini, mida Antant soovitas juba 1919. aastal Poola idapiiriks.

Nagu teada, on tingivat kõneviisi keeruline juba toimunud sündmuste kohta kasutada. Võin vaid öelda, et 1939. aasta septembris oli Nõukogude juhtkonnal võimalus nihutada NSVLi läänepiirid veelgi kaugemale lääne poole, lausa Varssavini, kuid otsustati seda mitte teha.

Sakslased tegid ettepaneku fikseerida uus status quo. 28. septembril 1939. aastal allkirjastasid J. Ribbentrop ja V. Molotov Moskvas NSV Liidu ja Saksamaa vahelise sõprus- ja piirilepingu ning riigipiiri muutmise salaprotokolli, millega tunnustati riigipiirina demarkatsioonijoont, kus de facto seisid kaks armeed.

1939. aasta sügisel alustas Nõukogude Liit, lahendades oma sõjalis-strateegilisi kaitseülesandeid, Läti, Leedu ja Eesti inkorporeerimist. Nende astumine NSV Liitu viidi läbi lepingulistel alustel, valitud võimude nõusolekul. See oli kooskõlas tolleaegse rahvusvahelise ja riikliku õiguse normidega. Lisaks tagastati 1939. aasta oktoobris Leedule Vilno (Vilnius – toim.) linn ja seda ümbritsev piirkond, mis varem olid kuulunud Poola koosseisu. Balti vabariigid säilitasid NSVLi koosseisus oma võimuorganid, keele ja olid esindatud Nõukogude kõrgemates riigistruktuurides.

Kõik nende kuude jooksul jätkus kõrvalistele isikutele nähtamatu diplomaatiline ja sõjalis-poliitiline võitlus, luuretöö. Moskvas mõisteti, et nende ees on leppimatu ja julm vaenlane, et varjatud sõda natsismiga on juba käimas. Ja pole mingit põhjust käsitleda neist aastaist pärinevaid ametlikke avaldusi, formaalseid protokollilisi märkmeid tõendina „sõprusest“ NSV Liidu ja Saksamaa vahel. NSV Liidul olid aktiivsed kaubanduslikud ja tehnilised kontaktid mitte ainult Saksamaa, vaid ka teiste riikidega. Sealjuures püüdis Hitler korduvalt tõmmata NSV Liitu vastasseisu Suurbritanniaga, kuid Nõukogude juhtkond ei alistunud neile keelitustele.

Viimase katse veenda Nõukogude Liitu ühiselt tegutsema tegi Hitler Molotovi visiidi ajal Berliini 1940. aasta novembris. Kuid Molotov täitis täpselt Stalini juhiseid, piirdudes üldiste aruteludega sakslaste ideest NSV Liidu ühinemiseks Kolmikpaktiga – Saksamaa, Itaalia ja Jaapani liiduga, mis allkirjastati 1940. aasta septembris ja oli suunatud Suurbritannia ja USA vastu. Pole juhus, et juba 17. novembril andis Molotov Nõukogude suursaadikule Londonis I. Maiskile järgmised juhised: „Teile teadmiseks /…/ Berliinis ei sõlmitud mingit lepingut ja seda ei olnud ka kavas teha. Berliinis piirduti /…/ arvamuste vahetusega. /…/ Ilmselt tahaksid sakslased ja jaapanlased meid väga Pärsia lahe ja India poole suruda. Lükkasime selle küsimuse arutamise tagasi, kuna peame selliseid Saksamaa-poolseid nõuandeid kohatuteks.“ Ja 25. novembril tõmbas Nõukogude juhtkond siinkohal üldse joone alla: esitades ametlikult Berliinile tingimused, mis olid natsidele vastuvõetamatud, sealhulgas Saksa vägede väljaviimine Soomest, vastastikuse abistamise leping NSV Liidu ja Bulgaaria vahel ning mitmed teised, sellega tahtlikult välistades paktiga liitumise igasuguse võimaluse. See seisukoht kinnistas lõplikult füüreri kavatsuse alustada sõda NSV Liidu vastu. Ja juba detsembris, heites kõrvale kõik oma strateegide hoiatused kahel rindel peetava sõja katastroofilise ohtlikkuse kohta, kiitis Hitler heaks Barbarossa plaani. Ta tegi seda, mõistes, et just Nõukogude Liit oli peamine temavastane jõud Euroopas ja et eelseisev võitlus idas otsustab maailmasõja tulemuse. Ja ta oli kindel, et sõjaretk Moskva suunas on kiirelt kulgev ja edukas.

Eriti tahaksin rõhutada järgmist: lääneriigid nõustusid toona faktiliselt Nõukogude tegevusega, tunnistasid Nõukogude Liidu püüdlusi tagada oma julgeolek. Nii ütles veel 1. oktoobril 1939. aastal tollane Briti admiraliteedi juht W. Churchill raadioesinemises: „Venemaa teostab isiklike huvide külma poliitikat. /…/ Venemaa kaitsmiseks natsiohu eest oli ilmselt vaja, et Vene armeed seisaksid sellel joonel [uuel läänepiiril].“ Suurbritannia välisminister E. Halifax teatas 4. oktoobril 1939. aastal lordide kojas: „Tuleb meenutada, et Nõukogude valitsuse tegevus seisnes piiri viimises sisuliselt sellele joonele, mida Lord Curzon Versailles’ konverentsi ajal soovitas. /…/ Tsiteerin ainult ajaloolisi fakte ja usun, et need on vaieldamatud.“ Kuulus Briti poliitik ja riigimees D. Lloyd George rõhutas: „Vene armeed okupeerisid territooriumid, mis polnud Poola omad ja mille Poola vallutas jõuga pärast Esimest maailmasõda. /…/ Vene edasiliikumise võrdlemine sakslaste edasiliikumisega oleks kuritegelik hullumeelsus.“

Aga mitteametlikes vestlustes Nõukogude suursaadiku I. Maiskiga rääkisid inglise kõrgemad poliitikud ja diplomaadid veel avameelsemalt. Suurbritannia asevälisminister R. Butler tunnistas 17. oktoobril 1939. aastal: „Suurbritannia valitsusringkondades usutakse, et Lääne-Ukraina ja Valgevene tagastamine Poolale ei tule kõne allagi. Kui suudetaks luua tagasihoidliku suurusega etniline Poola, mitte ainult NSV Liidu ja Saksamaa, vaid ka Inglismaa ja Prantsusmaa garantiiga, siis loeks Briti valitsus end täiesti rahulolevaks“. 27. oktoobril 1939. aastal ütles N. Chamberlaini peanõunik H. Wilson: „Poola tuleb /…/ taastada iseseisva riigina oma etnilisel baasil, kuid ilma Lääne-Ukraina ja Valgeveneta“.

Väärib märkimist, et nende vestluste käigus sondeeriti ka pinda Nõukogude-Suurbritannia suhete parandamiseks. Need kontaktid panid suures osas aluse tulevastele liitlassuhetele ja Hitleri-vastasele koalitsioonile. Vastutustundlike ettenägelike poliitikute hulgast paistis silma W. Churchill, kes hoolimata oma tuntud antipaatiast NSV Liidu vastu, oli juba varemgi koostööd pooldavate avaldustega esinenud. Veel 1939. aasta mais kuulutas ta parlamendi alamkojas: „Me oleme väga suures ohus, kui me ei suuda luua suurt liitu agressiooni vastu. Oleks suurim rumalus, kui me lükkaksime tagasi loomuliku koostöö Nõukogude Venemaaga“. Ja pärast vaenutegevuse puhkemist Euroopas, kohtumisel I. Maiskiga 6. oktoobril 1939. aastal, ütles ta konfidentsiaalses vestluses: „Suurbritannia ja NSV Liidu vahel pole mingeid tõsiseid vastuolusid ja seetõttu pole alust pingelistele ja ebarahuldavatele suhetele. Suurbritannia valitsus /…/ tahaks arendada /…/ kaubandussuhteid. Samuti oleks ta valmis arutama igasuguseid teisi meetmeid, mis võiksid vastastikuste suhete parandamisele kaasa aidata”.

Teine maailmasõda ei juhtunud üleöö, see ei alanud ootamatult, äkki. Ja Saksamaa agressioon Poola vastu polnud ootamatu. See oli selle perioodi maailmapoliitika paljude suundumuste ja tegurite tulemus. Kõik sõjaeelsed sündmused reastusid ühte saatuslikku ahelasse. Kuid kahtlemata oli peamine, mis määras ette inimkonna ajaloo suurima tragöödia – riiklik egoism, argpükslikkus, jõudu koguvale agressorile järeleandmiste tegemine ja poliitilise eliidi soovimatus kompromisse otsida.

Seetõttu on ebaõiglane väita, et natside välisministri Ribbentropi kahepäevane visiit Moskvasse on peamine põhjus, mis kutsus esile Teise maailmasõja puhkemise. Kõik juhtivad riigid kannavad ühel või teisel määral oma osa süüst sõja puhkemise eest. Igaüks neist tegi parandamatuid vigu, uskudes enesekindlalt, et suudab teised üle kavaldada, endale ühepoolsed eelised kindlustada või lähenevast maailmakatastroofist kõrvale jääda. Ja sellise lühinägelikkuse eest, kollektiivse julgeolekusüsteemi loomisest keeldumise eest, tuli maksta miljonite inimeludega, kolossaalsete kaotustega.

Kirjutan sellest ilma vähimagi kavatsuseta asuda kohtuniku rolli, kedagi süüdistada või õigustada, veelgi vähem algatada ajaloovaldkonnas uut rahvusvahelise informatsioonialase vastasseisu vooru, mis võib riigid ja rahvad üksteise vastu pöörata. Arvan, et möödunud sündmustele tasakaalustatud hinnangute otsimisega peab tegelema akadeemiline teadus, eri riikide autoriteetsete teadlaste laia esindatusega. Me kõik vajame tõde ja objektiivsust. Olen omalt poolt alati kutsunud ja kutsun oma kolleege üles rahulikule, avatud, usalduslikule dialoogile, enesekriitilisele, erapooletule vaatele ühisele minevikule. Selline lähenemisviis võimaldab mitte korrata tollal tehtud vigu ja võimaldab tagada rahuliku ja eduka arengu paljudeks eelseisvateks aastateks.

Kuid paljud meie partnerid pole siiski veel valmis koostööks. Vastupidi, oma eesmärkide saavutamiseks suurendavad nad meie riigi vastu suunatud inforünnakute hulka ja ulatust, tahavad panna meid end õigustama, tundma end süüdi, võtavad vastu läbinisti silmakirjalikke ja politiseeritud deklaratsioone. Näiteks 19. septembril 2019. aastal Euroopa Parlamendis heaks kiidetud resolutsioon „Ajaloolise mälu säilitamise olulisuse kohta Euroopa tuleviku jaoks“ süüdistas otsesõnu NSV Liitu – koos natsi-Saksamaaga – Teise maailmasõja vallandamises. Loomulikult pole selles Münchenit mingil moel mainitud.
Ma usun, et selliseid „pabereid”, sest ma ei saa seda resolutsiooni dokumendiks nimetada, mille ilmseks eesmärgiks on põhjustada skandaal, kätkevad endas ohtlikke reaalseid ähvardusi. Lõppude lõpuks võttis selle vastu väga lugupeetud organ. Ja mida see demonstreeris? Nii kurb kui see ka pole – sõjajärgse maailmakorra teadliku hävitamise poliitikat, mille loomine oli au ja vastutuse küsimus riikide jaoks, mille paljud esindajad hääletasid täna selle valeliku deklaratsiooni poolt. Ja sel moel seadsid nad kahtluse alla Nürnbergi tribunali järeldused, maailma üldsuse pingutused luua pärast võidukat 1945. aastat universaalsed rahvusvahelised institutsioonid. Sellega seoses tuletan meelde, et Euroopa integratsiooni protsess ise, mille käigus loodi vastavad struktuurid, sealhulgas Euroopa Parlament, sai võimalikuks ainult tänu minevikust saadud õppetundidele, minevikule antud selgetele õiguslikele ja poliitilistele hinnangutele. Ja need, kes selle konsensuse teadlikult kahtluse alla seavad, lammutavad kogu sõjajärgse Euroopa alustalasid.

Lisaks maailmakorra aluspõhimõtete ohtu seadmisele on siin ka moraalne, kõlbeline pool. Mälestuste pilkamine, mõnitamine – see on alatu. Alatus võib olla tahtlik, silmakirjalik ja täiesti teadlik, kui Teise maailmasõja lõppemise 75. aastapäevale pühendatud avaldustes loetakse üles kõik Hitleri-vastase koalitsiooni liikmed, välja arvatud NSVL. Alatus võib olla argpükslik, kui  lammutatakse natsismi vastu võitlejate auks püstitatud monumente, õigustades häbiväärseid tegusid soovimatute ideoloogiate vastase võitluse ja justnagu okupatsiooni vastaste valelike loosungitega. Alatus võib olla verine, kui tapetakse ja põletatakse neid, kes astuvad vastu neonatsidele ja bandeeralastele. Kordan, alatus avaldub erineval viisil, kuid selletõttu ei lakka see olemast tülgastav.

Ajaloo õppetundide unustamine viib paratamatult ränkade tagajärgedeni. Me kaitseme kindlalt tõde, mis tugineb dokumentaalselt kinnitatud ajaloolistele faktidele, ning jätkame Teise maailmasõja sündmustest ausalt ja erapooletult rääkimist. Sellele on muuhulgas suunatud ka suuremahuline projekt, millega luuakse Venemaa suurim arhiividokumentide, kinofilmide ja fotomaterjalide kogu Teise maailmasõja ja sõjaeelse perioodi ajaloo kohta.

Selline töö on juba käimas. Ka selle artikli ettevalmistamisel kasutasin paljusid uusi, hiljuti avastatud, salastatuse kategooria kaotanud materjale. Ja sellega seoses võin vastutustundlikult kinnitada, et puuduvad arhiividokumendid, mis kinnitaksid versiooni NSVLi kavatsusest algatada ennetav sõda Saksamaa vastu. Jah, Nõukogude sõjaline juhtkond järgis doktriini, et agressiooni korral annab Punaarmee kiiresti vaenlasele vastulöögi, alustab pealetungi ja peab sõda vaenlase territooriumil. Sellised strateegilised plaanid ei tähendanud aga sugugi kavatsust esimesena Saksamaad rünnata.
Muidugi on täna ajaloolaste käsutuses sõjaväelise planeerimise dokumendid, Nõukogude ja Saksamaa staapide juhtnöörid. Lõpuks me teame, kuidas sündmused reaalsuses arenesid. Nende teadmistega varustatult räägivad paljud riigi sõjalis-poliitilise juhtkonna tegudest, vigadest, valearvestustest. Ütlen sellega seoses ühte asja: lisaks tohutule hulgale mitmesugusele väärinformatsioonile said Nõukogude juhid ka reaalseid andmeid natside poolt ettevalmistatava agressiooni kohta. Ja sõjaeelsetel kuudel rakendasid nad meetmeid riigi lahinguvalmiduse tõstmiseks, sealhulgas osade sõjaväekohuslaste salajast väljaõppele kutsumist, koosseisude ja reservide ümberpaigutamist sisemaistest sõjaväeosadest läänepiiridele.

Sõda polnud ootamatu, seda oodati, selleks valmistuti. Kuid natside löök oli oma hävitusjõus ajaloos tõesti enneolematu. 22. juunil 1941. aastal seisis Nõukogude Liit silmitsi kõige võimsama, mobiliseerituma ja väljaõppinuma armeega maailmas, mille heaks töötas peaaegu kogu Euroopa tööstuslik, majanduslik ja sõjaline potentsiaal. Selles surmatoovas sissetungis osalesid mitte ainult Wehrmacht, vaid ka Saksamaa satelliidid, paljude teiste Euroopa mandri riikide sõjaväekontingendid.

1941. aasta äärmiselt tõsised sõjalised kaotused tõid riigi katastroofi äärele. Lahinguvalmidus ja juhitavus oli vaja taastada erakorraliste meetodite abil, üldise mobilisatsiooni abil, riigi ja rahva kõikide jõupingutuste abil. Juba 1941. aasta suvel algas vaenlase tule all miljonite kodanike, sadade tehaste ja tööstuste evakueerimine riigi idaossa. Väga lühikese ajaga alustati tagalas relvade ja laskemoona tootmist, mis hakkasid rindele jõudma juba esimesel sõjatalvel ning 1943. aastaks olid Saksamaa ja tema liitlaste sõjalise tootmise näitajad ületatud. Pooleteise aastaga saavutasid Nõukogude inimesed midagi, mis tundus võimatu, nii rindel kui tagalas. Siiani on raske hoomata, mõista, ette kujutada, milliseid uskumatuid pingutusi, mehisust, ennastsalgavust need suured saavutused nõudsid.
Natside võimsa, hambuni relvastatud, külmaverelise, anastajaliku sõjamasina vastu tõusis Nõukogude ühiskonna hiiglaslik jõud, keda ühendas soov kaitsta oma kodumaad, kätte maksta rahuliku elu, selle plaanid ja lootused purustanud ja jalge alla tallanud vaenlasele.

Muidugi haaras selle kohutava, verise sõja ajal osasid inimesi hirm, segadus, meeleheide. Aset leidis reetmisi ja deserteerumisi. Tunda andsid revolutsiooni ja kodusõja tekitatud julmad lõhed, nihilism, mõnitav hoiak rahvusliku ajaloo, traditsioonide ja usu vastu, mida enamlased üritasid juurutada, eriti esimestel aastatel pärast võimuletulekut. Kuid Nõukogude kodanike ja meie välismaale jäänud kaasmaalaste üldine hoiak oli teine – hoida, päästa meie kodumaa. See oli tõeline, peatamatu impulss. Inimesed otsisid tuge tõelistest patriootilistest väärtustest.

Natside „strateegid“ olid veendunud, et tohutu suurt mitmerahvuselist riiki on lihtne põlvili suruda. Eeldati, et äkiline sõda, selle halastamatus ja talumatud raskused süvendavad paratamatult rahvustevahelisi vastuolusid ning riigi saab tükeldada osadeks. Hitler ütles otsekoheselt: „Meie poliitika Venemaa laiadel aladel elavate rahvaste suhtes peab seisnema mis tahes vormis erimeelsuste ja lõhestumise süvendamises.“

Kuid juba esimestest päevadest sai selgeks, et see natside plaan oli läbi kukkunud. Bresti kindlust kaitsesid viimase veretilgani rohkem kui kolmekümnest rahvusest sõdurid. Kogu sõja vältel – nii suurtes otsustavates lahingutes, kui ka iga tugipunkti ja iga kodumaa meetri kaitsmisel – näeme näiteid sellisest ühtsusest.

Miljonite evakueeritute jaoks said koduks Volga piirkond ja Uuralid, Siber ja Kaug-Ida, Kesk-Aasia vabariigid ja Taga-Kaukaasia. Nende elanikud jagasid kõike, mis neil oli, toetasid kõigega, millega said. Rahvaste sõprusest, nende vastastikusest abist sai vaenlase jaoks tõelise hävimatu kindlus.
Natsismi hävingule andis peamise, otsustava panuse Nõukogude Liit, Punaarmee – ükskõik, mida ka nüüd ei üritataks tõestada. Kangelased, kes võitlesid lõpuni piiramisrõngas Bialystoki ja Mogilevi, Umani ja Kiievi, Vjazma ja Harkovi all. Kes läksid rünnakule Moskva ja Stalingradi, Sevastopoli ja Odessa, Kurski ja Smolenski all. Kes vabastasid Varssavi, Belgradi, Viini ja Praha. Vallutasid tormijooksuga Königsbergi ja Berliini.

Me seisame tõelise, mitte silutud või läikimalöödud tõe eest sõja kohta. Seda rahvalikku inimlikku tõde – karmi, kibedat ja halastamatut – andsid meile edasi suuresti kirjanikud ja luuletajad, kes tegid läbi rindekatsumuste tule ja põrgu. Minu, nagu ka teiste põlvkondade jaoks, jätsid nende ausad, sügavad lood, romaanid, terav kaevikukirjandus ja luuletused igaveseks oma jälje hinge, said justkui testamendiks – austada veterane, kes tegid võidu nimel kõik, mida suutsid, mäletada neid, kes jäid lahinguväljadele.

Ja tänagi vapustavad Aleksander Tvardovski luuletuse „Mind tapeti Rževi lähedal…“ sisult lihtsad ja suurepärased read, mis on pühendatud Nõukogude-Saksa rinde keskosas toimunud Suure Isamaasõja verises, jõhkras lahingus osalenutele. Pelgalt lahingutes Rževi linna ja Rževi eendi eest oktoobrist 1941 kuni märtsini 1943 kaotas Punaarmee, sealhulgas haavatute ja teadmata kadunutena, 1 342 888 inimest. Esmakordselt toon välja need kohutavad, traagilised ja veel kaugetki mitte täielikud arhiiviallikatest kogutud andmed – avaldades austust tuntud ja nimetutele kangelaste mälestusele, kellest sõjajärgsetel aastatel erinevatel põhjustel räägiti teenimatult ja ebaõiglaselt vähe või ei räägitud neist üldse.

Tsiteerin veel ühte dokumenti. See on I. Maiski juhitud Saksamaalt saadavate reparatsioonide rahvusvahelise komisjoni ettekanne, koostatud 1945. aasta veebruaris. Komisjoni ülesandeks oli kindlaks määrata valem, mille kohaselt sõja kaotanud Saksamaa pidi hüvitama võitnud võimudele kantud kahjud. Komisjon jõudis järgmisele järeldusele: „Saksamaa poolt Nõukogude rindel kulutatud sõduripäevade arv ületab kõigil teistel liitlaste rinnetel veedetud sõduripäevade arvu vähemalt kümme korda. Nõukogude rinne sai ka neli viiendikku Saksa tankidest ja umbes kaks kolmandikku Saksa lennukitest”. Kokku moodustas NSV Liidu osa umbes 75 protsenti Hitleri-vastase koalitsiooni kõigist sõjalistest jõupingutustest. Sõja-aastate jooksul „põrmustas“ Punaarmee 626 „teljeriikide“ diviisi, millest 508 olid sakslaste omad.

28. aprillil 1942. aastal teatas Roosevelt oma pöördumises Ameerika rahvale: „Vene väed on hävitanud ja hävitavad rohkem meie ühise vaenlase elavjõudu, lennukeid, tanke ja suurtükke kui kõik teised ühinenud rahvad kokku.“ Churchill kirjutas 27. septembril 1944. aastal Stalinile saadetud teates, et „just Vene armee rebis välja Saksa sõjamasina soolikad…“.

Selline hinnang leidis vastukaja kogu maailmas. Sest nendes sõnades sisaldus seesama suur tõde, mida keegi toona kahtluse alla ei seadnud. Peaaegu 27 miljonit Nõukogude kodanikku hukkus rinnetel, Saksamaal vangistuses, suri nälga ja pommitamise tagajärjel, getodes ja natside surmalaagrite ahjudes. NSV Liit kaotas iga seitsmenda kodaniku, Suurbritannia – ühe 127-st ja USA – ühe 320-st inimesest. Kahjuks pole see Nõukogude Liidu kõige raskemate, korvamatute kaotuste arv lõplik. Vaja on jätkata kõigi hukkunute nimede ja saatuste väljaselgitamise vaevalist tööd: Punaarmee võitlejate, partisanide, põrandaaluste, sõjavangide ja koonduslaagrite vangide, karistussalkade poolt tapetud tsiviilelanike. See on meie kohus. Ja siin kuulub eriline roll otsimisliikumises osalejatele, sõjalis-patriootilistele ja vabatahtlikele ühendustele, sellistele projektidele nagu elektrooniline andmebaas „Rahva mälu“, mis põhineb arhiividokumentidel. Ja muidugi on sellise üldhumanitaarse probleemi lahendamiseks vajalik tihe rahvusvaheline koostöö.

Võiduni viisid kõigi riikide ja rahvaste jõupingutused, kes võitlesid ühise vaenlase vastu. Briti armee kaitses oma kodumaad sissetungi eest, võitles natside ja nende satelliitidega Vahemerel, Põhja-Aafrikas. Ameerika ja Briti väed vabastasid Itaalia, avasid teise rinde. USA andis võimsad ja purustavad löögid agressorile Vaiksel ookeanil. Me mäletame Hiina rahva kolossaalseid kaotusi ja nende tohutut rolli Jaapani militaristide lüüasaamises. Ärgem unustagem „Võitleva Prantsusmaa“ (France combattante – toim.) võitlejaid, kes ei tunnistanud häbiväärset alistumist ja jätkasid võitlust natside vastu.

Samuti oleme alati tänulikud abi eest, mida osutasid liitlased, varustades Punaarmeed laskemoona, tooraine, toidu ja tehnikaga. Ja see oli märkimisväärne – umbes seitse protsenti kogu Nõukogude Liidu sõjalisest toodangust.

Hitleri-vastase koalitsiooni tuum hakkas kuju võtma kohe pärast rünnakut Nõukogude Liidu vastu, kui USA ja Suurbritannia toetasid NSVLi tingimusteta võitluses natsi-Saksamaa vastu. 1943. aasta Teherani konverentsi ajal moodustasid Stalin, Roosevelt ja Churchill suurriikide alliansi, leppisid kokku koalitsioonidiplomaatia, ühise strateegia väljatöötamises võitluses ühise surmaohu vastu. Suure Kolmiku juhtidel oli selge arusaam, et NSV Liidu, USA, Suurbritannia tööstuslike, ressursside-alaste ja sõjaliste potentsiaalide ühendamine loob vaenlase suhtes vaieldamatu üleoleku.

Nõukogude Liit täitis täiel määral liitlaste ees võetud kohustusi ja ulatas alati abikäe. Nii toetas Punaarmee ulatuslikku operatsiooniga „Bagration“ Valgevenes Inglise-Ameerika dessandi maandumist Normandias. Jaanuaris 1945. a., murdnud läbi Oderi jõeni, tõmbasid meie võitlejad kriipsu peale Wehrmachti viimasele võimsale rünnakule Läänerindel Ardennides. Ja kolm kuud pärast võitu Saksamaa üle kuulutas NSVL täielikus vastavuses Jalta kokkulepetega Jaapanile sõja ning alistas miljonilise Kwantungi armee.

1941. aasta juulis teatas Nõukogude juhtkond, et „fašistlike rõhujate vastu peetava sõja eesmärk pole mitte ainult meie riiki ähvardava ohu kõrvaldamine, vaid ka kõigi Saksa fašismi ikke all ägavate Euroopa rahvaste abistamine“. 1944. aasta keskpaigaks oli vaenlane peaaegu kogu Nõukogude territooriumilt välja kihutatud. Kuid talle tuli tema oma koopas lõpp peale teha. Ja Punaarmee alustas Euroopas vabastamismissiooni, päästis terved rahvad hävitamisest ja orjastamisest, holokausti õudustest. Päästis sadade tuhandete Nõukogude sõdurite elude hinnaga.

Samuti on oluline mitte unustada tohutut materiaalset abi, mida NSVL andis vabastatud riikidele näljaohu kõrvaldamiseks, majanduse ja infrastruktuuri taastamiseks. Tegi seda ajal, mil tuhandete verstade kaupa Brestist Moskva ja Volgani laius vaid tuhk. Nii näiteks pöördus Austria valitsus mais 1945. a. NSVLi poole palvega anda toiduabi, kuna „ei teatud, kuidas oma elanikkonda järgmise seitsme nädala jooksul kuni uue saagikoristuseni ära toita“. Austria Vabariigi ajutise valitsuse riigikantsler K. Renner kirjeldas Nõukogude juhtkonna nõusolekut saata toiduaineid kui „päästmisakti…“, mida „austerlased ei unusta kunagi“.

Liitlased lõid ühiselt Rahvusvahelise Sõjatribunali, mille eesmärk oli karistada natside poliitilisi ja sõjakurjategijaid. Selle otsustes on ära toodud selliste inimsusevastaste kuritegude, nagu näiteks genotsiidi, etnilise ja usulise puhastuse, antisemitismi ja ksenofoobia selge õiguslik kvalifikatsioon. Nürnbergi tribunal mõistis otse ja üheselt hukka ka natside kaasosalised, mitmesugused kollaboratsionistid.

See häbiväärne nähtus leidis aset kõigis Euroopa riikides. Sellised „tegelased“ nagu Pétain, Quisling, Vlasov, Bandera, nende käsilased ja järgijad, kes, kandes riikliku iseseisvuse või kommunismivabaduse eest võitlejate maski, olid reeturid ja timukad. Ebainimlikkuses olid nad tihti üle oma isandatest. Püüdes kannuseid teenida, täitsid nad spetsiaalsete karistussalkade koosseisus meelsasti kõige inimvihkajalikumaid ülesandeid. Nende veriste käte töö on Babõn Jari hukkamised, Volõõnia veresaun, Hatõni põletamine ning juutide hävitamine Leedus ja Lätis.

Ja ka täna püsib meie seisukoht muutumatuna: natside käsilaste kuritegudele ei saa olla õigustust, neil puudub aegumistähtaeg. Seetõttu tekitab hämmingut, kui mitmetes riikides võrdsustatakse äkki neid, kes end natsidega koostööd tehes end häbistasid, Teise maailmasõja veteranidega. Pean lubamatuks võrdusmärgi panemist vabastajate ja okupantide vahele. Ja natside käsilaste heroiseerimist saan ma näha ainult meie isade ja vanaisade mälestuse reetmisena. Nende ideaalide reetmisena, mis ühendasid rahvaid võitluses natsismiga.

Toona seisis NSVL, USA ja Suurbritannia juhtide ees ilma liialdamata ajalooline ülesanne. Stalin, Roosevelt, Churchill esindasid erineva ideoloogia, riiklike püüdluste, huvide, kultuuriga riike, kuid näitasid üles suurt poliitilist tahet, olid üle vastuoludest ja eelarvamustest ning seadsid esikohale maailma tõelised huvid. Selle tulemusel suutsid nad jõuda kokkuleppele ja lahenduseni, millest võitis kogu inimkond.

Võitjariigid jätsid meile süsteemi, millest sai intellektuaalsete ja poliitiliste püüdluste kvintessents mitmeks sajandiks. Konverentside seeria – Teheran, Jalta, San Francisco, Potsdam – panid aluse sellele, et juba 75 aastat on maailm vaatamata kõige teravamatele vastuoludele elanud ilma ülemaailmse sõjata.

Ajalooline revisjonism, mille ilminguid me nüüd Läänes näeme, eriti seoses Teise maailmasõja ja selle tulemuste teemaga, on ohtlik selle tõttu, et moonutab jämedalt, küüniliselt arusaama Jalta ja San Francisco konverentsidel 1945. aastal paika pandud rahumeelse arengu põhimõtetest. Jalta ja teiste tolleaegsete otsuste peamine ajalooline saavutus oli kokkulepe luua mehhanism, mis võimaldaks juhtivatel riikidel jääda omavaheliste erimeelsuste lahendamisel diplomaatia raamidesse.

Kahekümnes sajand tõi endaga kaasa totaalsed ja kõikehõlmavad maailmakonfliktid ning 1945. aastal astusid areenile ka tuumarelvad, mis on võimelised Maad füüsiliselt hävitama. Teisisõnu on vaidluste jõumeetoditega lahendamine muutunud äärmiselt ohtlikuks. Ja Teise maailmasõja võitjad said sellest aru. Nad mõistsid ja tunnetasid oma vastutust inimkonna ees.

1945. aastal võeti arvesse Rahvasteliidu kurba kogemust. ÜRO Julgeolekunõukogu struktuur kavandati nii, et rahutagatised oleksid võimalikult konkreetsed ja tõhusad. Nii loodi Julgeolekunõukogu alaliste liikmete institutsioon ja vetoõigus kui nende privileeg ja vastutus.

Milles seisneb ÜRO Julgeolekunõukogus vetoõigus? Otse öeldes on see ainus mõistlik alternatiiv suurriikide vahelisele otsesele kokkupõrkele. See on avaldus ühelt viiest riigist, et see või teine lahendus on tema jaoks vastuvõetamatu, on vastuolus tema huvide ja arusaamaga õigest lähenemisviisist. Ja ülejäänud riigid, isegi kui nad sellega ei nõustu, võtavad selle seisukoha teadmiseks, loobudes oma ühepoolsete püüdluste realiseerimise katsetest. See tähendab, et nii või teisiti tuleb otsida kompromisse.

Uus globaalne vastasseis algas peaaegu kohe pärast Teise maailmasõja lõppu ja oli kohati väga ägeda iseloomuga. Ja see, et külm sõda ei arenenud kolmandaks maailmasõjaks, kinnitas veenvalt Suure Kolmiku sõlmitud kokkulepete tõhusust. ÜRO loomisel kokku lepitud käitumisreeglid võimaldasid riske edaspidi minimeerida ja vastasseisu kontrolli all hoida.

Muidugi näeme, et ÜRO süsteem töötab praegu pingetega ja mitte nii tõhusalt kui võiks. Kuid ÜRO täidab jätkuvalt oma põhifunktsiooni. ÜRO Julgeolekunõukogu tegevuspõhimõtted on ainulaadne mehhanism suure sõja või ülemaailmse konflikti ärahoidmiseks.

Viimastel aastatel üsna sageli kuula olnud üleskutsed kaotada vetoõigus ja keelata Julgeolekunõukogu alaliste liikmete eriõigused on tegelikult vastutustundetud. Sest kui see juhtub, muutub Ühinenud Rahvaste Organisatsioon sisuliselt sellekssamaks Rahvasteliiduks – tühja jutu kohtumiseks, millel puuduvad maailmaprotsesside mõjutamise hoovad; kuidas see kõik lõppes, on hästi teada. Sellepärast lähenesid võitjariigid uue maailmakorra süsteemi moodustamisele äärmise tõsidusega, et mitte korrata oma eelkäijate vigu.

Kaasaegse rahvusvaheliste suhete süsteemi loomine on Teise maailmasõja üks olulisemaid tulemeid. Isegi kõige lepitamatud vastuolud – geopoliitilised, ideoloogilised, majanduslikud – ei sega rahumeelse kooseksisteerimise ja koostoimimise vormide leidmist, kui selleks on soov ja tahe. Täna ei ela maailm läbi just kõige rahulikumaid aegu. Kõik on muutumas: alates globaalsest jõudude ja mõju paigutusest kuni ühiskondade, riikide, tervete mandrite sotsiaalsete, majanduslike ja tehnoloogiliste elu põhialusteni. Varasematel ajastutel pole sellise mastaabiga nihked peaaegu kunagi leidnud aset ilma suurte sõjaliste konfliktideta, ilma võimuvõitluseta uue globaalse hierarhia ülesehitamiseks. Tänu liitlasriikide poliitiliste liidrite tarkusele ja ettenägelikkusele õnnestus luua süsteem, mis on ära hoidnud sellise objektiivse, ajalooliselt globaalsele arengule omase rivaalitsemise äärmuslikud ilmingud.

Meie kohus – kõigi nende, kes võtavad endale poliitilise vastutuse, eelkõige Teise maailmasõja võitjariikide esindajate kohus – on tagada selle süsteemi säilimine ja parendamine. Täna, nagu ka 1945. aastal, on oluline näidata üles poliitilist tahet ja arutada ühiselt tulevikku. Meie kolleegid – härrad Xi Jinping, Macron, Trump, Johnson – toetasid Venemaa poolt tehtud algatust korraldada viie tuumariigi juhtide – Julgeolekunõukogu alaliste liikmete – kohtumine. Täname neid selle eest ja loodame, et selline näost näkku kohtumine saab toimuma esimesel võimalusel.

Milline on meie nägemus eelseisva tippkohtumise päevakorrast? Esiteks on meie arvates otstarbekas arutada samme kollektiivsete algatuste arendamiseks maailmasjus, rääkida avameelselt rahu säilitamise küsimustest, ülemaailmse ja piirkondliku julgeoleku tugevdamisest, strateegilisest relvastuskontrollist, ühistest jõupingutustest terrorismi- ja ekstremismivastases võitluses ning muudest aktuaalsetest väljakutsetest ja ohtudest.

Eraldi teema kohtumise päevakorras on olukord maailmamajanduses, peamiselt koroonaviiruse pandeemiast põhjustatud majanduskriisist ülesaamine. Meie riigid rakendavad pretsedendituid meetmeid inimeste tervise ja elu kaitsmiseks, raskes olukorras olevate kodanike toetamiseks. Kuid see, kui tõsised on pandeemia tagajärjed, kui kiiresti maailmamajandus majanduslangusest välja rabeleb, sõltub meie võimest töötada üheskoos ja kooskõlastatult, nagu tõelised partnerid. Seda enam on lubamatu muuta majandust surve ja vastasseisu instrumendiks. Nõutavate teemade hulgas on keskkonnakaitse ja võitlus kliimamuutustega, samuti globaalse inforuumi turvalisuse tagamine.

Venemaa poolt välja pakutud „viisiku“ eelseisva tippkohtumise päevakord on erakordselt oluline ja aktuaalne nii meie riikide kui ka kogu maailma jaoks. Ja meil on konkreetseid ideid ja algatusi kõigi punktide kohta.

Ei saa olla kahtlust, et Venemaa, Hiina, Prantsusmaa, USA ja Suurbritannia tippkohtumine mängib olulist rolli ühiste vastuste otsimisel kaasaegsetele väljakutsetele ja ohtudele ning näitab ühist pühendumust liitlasvaimule, neile kõrgetele humanistlikele ideaalidele ja väärtustele, mille eest õlg õla kõrval võitlesid isad ja vanaisad.

Tuginedes ühisele ajaloolisele mälule saame ja peame üksteist usaldama. See on kindel alus edukatele läbirääkimistele ja kooskõlastatud meetmetele planeedi stabiilsuse ja julgeoleku tugevdamise nimel, kõigi riikide õitsengu ja heaolu nimel. Liialdamata on see meie ühine kohus ja vastutus kogu maailma ees, praeguste ja tulevaste põlvkondade ees.

Foto: Steven Harris / Flickr / CC