Propagandakuu juuni

Juunis kirjutas Eesti meedia propagandast ja infomanipulatsioonidest tähelepanuväärselt palju. Teemadeks olid näiteks nii Venemaa tegevus, kui ka sotsiaalmeedias ja selle ümber toimuv.

Postimees avaldas juuni lõpus ülevaate Eestis asuva Venemaa saatkonna poolt viimaselajal levitavatest propagandasäutsudest.

Samuti kirjutas Postimees juunis mitmel korral koroonaaegsetest Venemaa manipulatsioonikampaaniatest erinevates riikides. Sellest kirjutati nii Oxfordi Interneti Instituudi uuringule viidates, kui ka Austraalia välisministrit tsiteerides.

Samuti kirjutas Postimees juunis sellest, kuidas Venemaa ja Hiina propaganda lööb läbi Euroopas.

Delfi avaldas juunis Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse tegevjuhi, Dmitri Teperiku artikli, kus ta toob välja vajaduse rünnata Venemaa propagandale vastu. Ta kirjutab: „Miks peaks lääs minema Kremliga peetavas propagandasõjas pealetungile? Just seetõttu, et Kreml jätkab ning tugevdab vaenulikku mõjutustegevust lääneliku demokraatia vastu. Liigutades inforinde oma territooriumilt Venemaale, võiks lääs saada minimaalsete kaotustega märkimisväärse ülekaalu.“

Delfi kirjutas juunis Eesti võimalikest arengutest RT telekanalite piiramise osas. Nimelt piirasid Läti ja hiljem ka Leedu Venemaa propagandavõrgustiku RT telekanalite edastamise.

Postimees avaldas juunis põneva loo 5G vandenõuteooriate tekkimisest ja olemusest.

ERR avaldas juunis uudise teemal „kõik uus on hästi unustatud vana“ ehk loo Põhja-Korea riikliku teadeteagentuuri ettevalmistustest ulatuslikuks lendlehtede jagamiseks Lõuna-Koreas.

Sotsiaalmeediast kirjutati juunis näiteks teemal, kuidas Facebook hakkab varustama uudisväärtuslikke aga vastuolulisi postitusi hoiatustega. ERR kirjutas aga Saksamaa föderaalkohtu poolt Facebookile tehtud korraldusest lõpetada andmete ühendamine, mida sotsiaalmeediahiid teeb, kogudes neid oma tütarfirmade Whatsapp ja Instragram või teiste veebilehtede kaudu.

Delfi kirjutas juunis Chicago gängisõdade uuest lahingutandrist sotsiaalmeedias. Delfi kirjutab: „Kuigi internet on muutnud jõukude suhtlusviisi, on see ka põhjalikult muutnud seda, mida nad kõige rohkem ihkavad. Paljudele gangsteritele ei lähe enam korda jõugu territooriumi suurus või kasvav tulu narkootikumide müügist – üle kõige ajavad nad taga internetikuulsust.“

Postimees avaldas loo sellest, kuidas hongkonglased tühjendavad repressioonide hirmus sotsiaalmeediat, kustutades vestluste ajalugu ja tugevdades privaatsussätteid, sest Hiinas vastu võetud uus julgeolekuseadus sunnib traditsiooniliselt avameelset linna ennast tsenseerima.

Postimehest saab lugeda ka Magnar Michelsoni lugu sellest, kuidas sotsiaalmeedia uinutab omanäolise arvamise. Ta kirjutab: „Šablooniline väljendamine etteantud vormelite – südamed, meeldimised ja pöidlad üles – abil muutub valdavaks eneseväljenduse viisiks. Marju Lepajõe kirjeldas intervjuus Priit Pulleritsule piiratusest, millega inimesed kaasa lähevad: «Nii on mugavam. Ja inimesele endale on ka mõnevõrra lihtsam. Kui ta hakkab ühte-kahte näopilti kasutama, siis ta jääbki neid kasutama: näe, nüüd olen tige! Tal on neli kuni kaheksa emotsiooni, kuigi emotsioone on meeletult.» Lisaks võib ju inimene tunda samaaegselt erinevaid või isegi vastandlikke emotsioone, need on isikupärase väljenduse osaks ning neid peaks märkama ning julgema tunda, mitte kokku sulatama, sest nii jäävad arvamine ja tundeelu vaesemaks. Sotsiaalmeedia kommunikatsiooniga automaatne kaasaminek taastoodab jäljendamise ja ühetaolistumise nõiaringi. Järelemõtlemine võib postitamise venima jätta, aga tegemata postitus on tegemata äri.“

Foto: ekraanitõmmised väljaannete kodulehtedelt