Lääne ja Venemaa vastasseis sõjamängus – kes jääb peale?

Ameerika RAND korporatsioonis viidi läbi sõjamäng, millega uuriti Venemaa nn halli ala taktika kasutamist ja Lääne reaktsiooni sellele. Halli alal taktika termin võib olla uus, kuid Propastopi lugejad teavad neid tegevusi juba kui “hübriidsõda”, “mittelineaarne sõda”, “asümmeetriline sõda”, “poliitiline sõda” jne. Sõjamängu tulemus kinnitab tõenäoliselt juba paljude lugejate varasemaid eeldusi ja hinnanguid.

Mis oli selle sõjamängu eesmärk? Põhiliselt otsiti vastuseid järgmistele küsimustele:

• kuidas defineeritakse halli ala taktikaid?
• millised on nende eri tüübid?
• milline osa Euroopast on nende taktikate suhtes haavatavaim?
• millest need haavatavused tulenevad?

Sõjamängu lootusrikkad tulemused
Sõjamängu läbiviimisel selgusid ka põhilised tulemused:

– Lääs jääb selles vastasseisus Venemaaga peale, saamata sellest ise arugi. Põhilised viisid selleks on Lääne kodanikuühiskondade tugevdamine. See tähendab, et neid tuleb harida kõikvõimalikes propagandavõtetes ja tuletada neile pidevalt meelde, et Venemaa püüab õõnestada nende demokraatlikke ühiskondi.

– Haavatavuse tase Euroopa piires on erinev: Venemaa nn lähivälismaa ja Balkani riigid on mõjutustele eriliselt vastuvõtlikud, samas kui Baltikum ja Kesk-Euroopa seda ei ole. Lähivälismaa ja Balkani riikide haavatavus on tingitud enamasti kehvadest riiklikest institutsioonidest ja nende kultuurilistest, ajaloolistest ja keelelistest sidemetest Venemaaga. Balti riigid teeb tugevaks nende hea valitsemise kultuur.

Põhiliselt jagati Venemaa taktikad igapäevasteks ja juba agressiivsemateks. Igapäevaseid on raske otseselt Venemaaga seostada, seega ei saa Lääs teda nende eest ka vastutusele võtta. Samas pole Lääs nende suhtes ka täielikult kaitsetu. Appi tulevad kodanikuühendused ja MTÜd, kes suudavad erinevatest valdkondades ühiskondlikku teadlikkust tõsta. Sõjalised ja riiklikud organisatsioonid on edukamad vaid siis, kui Venemaa kasutab juba otseselt agressiivseid taktikaid.

Uus termin – halli ala taktika
Sisuliselt on esitatud vana asi uues kuues. Need on tegevused, mille eesmärk on mõjutada nii riigisisest kui ka rahvusvahelist avalikku arvamust. Ehk siis mitmekülgsed poliitilised, majanduslikud, informatsioonilised või sõjalised tegevused, mille abil saab Venemaa suurendada oma mõjuvõimu. Uus on vaid sõna “taktika”, mis kirjeldab Venemaa toimetusi tegevusena, mitte kui sõja eri vormi. Taktika eesmärk on teenida Venemaa huve, alustamata otsest sõjategevust.

Halli ala taktikat iseloomustab hägusus. See tagab nendele tegevustele edu, sest ei võimalda ohte ega nende tagajärgi kiiresti ära tunda. Lääne poolel on vastas aga hulgaliselt erineval tasandil otsustavaid isikuid ja mitmesuguseid institutsioone, kelle bürokraatlikult aeglase reaktsiooni tulemusel toimub kas Venemaa algatatud tegevuse eskaleerumine või põhjustab nende aeglus kiire vastulöögi ärajäämise.

Venemaa kasutab neid taktikaid küllaltki kergekäeliselt, sest neid on odav läbi viia. Isegi kui nende tõenäoline edu on väike. Sõjamängus selgus, et Lääs ja USA tegelevad järjepidevalt Venemaa varjatud tegevuste paljastamisega. Sisuliselt on see aga tulutu tegevus, sest Venemaa ei pea enamasti oma mitte-sõjaliste rünnakute eest vastutama. Täpselt sama toimub ka päris elus. Sama olukord oli ka külma sõja ajal.

Sõjamängude metoodika: kuidas jõuti tulemusteni?
Antud teema uurimiseks viis RANDi korporatsioon (USA poliitika mõttekoda) läbi sõjamängude seeria. Selle käigus jälgiti osaliste käitumist, mille põhjal tehti  järeldusi. Enne mänge töötati läbi Lääne ja Venemaa vastasseisu puudutav teooria. Viidi läbi ulatuslik ajalooline uuring ja oluliste allikate ülevaade (sh strateegilised dokumendid, teadaolevad temaatilised intervjuud ja teiste teadlaste uuringud).

Sõjamängudes oli kolm võistkonda:

– Venemaa (Punane);

– Euroopa (Roheline);

– USA (Sinine).

Punase ülesandeks oli laiendada oma mõjuvõimu ja õõnestada NATOt. Rohelise ja Sinise meeskonna eesmärk oli kaitsta end ja oma liitlasi Punase tegevuste vastu, provotseerimata otsest sõda. Mängudes jälgitud meeskondade käitumised sarnanesid laias laastus päris elus täheldatuga. Mängijateks olid RANDi enda vastavate regioonide eksperdid.

Pildid: avalehe foto Dori Gordon Walker/RAND Corporation; RAND logo; kuvatõmmis uuringust.