Vandenõuteooriad lõhuvad usaldust

02.04.2020

Propastop kirjutas hiljuti koroonaviiruse ümber levivatest jaburatest vandenõuteooriatest. Kuid miks paljud inimesed vandenõuteooriaid siiski usuvad ja kuidas neid infokonfliktides ära kasutatakse?

Esmalt tuleb kokku leppida, mida vandenõuteooria all mõista. Merriam-Websteri sõnastik defineerib, et vandenõuteooria on teooria, mis selgitab mõnd sündmust või asjaolusid salajase plaani tulemina, mille on sepitsenud tavaliselt võimsad vandenõulased. Londoni King’s College’ õppejõud ja vandenõuteooriate uurija dr Clare Birchall lisab definitsiooni pahatahtlikkuse mõiste ning defineerib vandenõuteooriat kui narratiivi, mis selgitab mingeid sündmusi või sündmuste seeriaid pahatahtliku grupi salajase tegevuse tulemusena.

Kui esimese definitsiooni järgi saaks näiteks jõuluvana ja päkapikkude narratiivi puhul rääkida täiskasvanute vandenõust laste vastu, siis teise definitsiooni järgi see siiski pahatahtlikkuse puudumise tõttu vandenõuteooria mõõtu päris välja ei anna.

Valitsus varjab tõde
Ameerika tuntud akadeemik Michael Barkun toob oma raamatus „A Culture of Conspiracy: Apocalyptic Visions in Contemporary America„ välja kolm põhilist väidet, mis on omased kõigile vandenõuteooriatele:

  • Miski ei toimu juhuslikult
  • Miski ei ole nii, nagu see paistab
  • Kõik on omavahel seotud

Neid kolme väidet vaadates saab ka selgeks, miks inimesed vandenõuteooriaid usuvad ning miks see ühiskonnale ohtlik võib olla. Uusaegsele inimesele on omane otsida sündmustele loogilisi põhjuseid ning me kõik soovime, et meie maailmapilt moodustaks mõistetava terviku. Päriselus tuleb aga ette sündmusi, mis mõjuvad ebaloomulikult ja maailmapilti raputavalt – olgu nendeks sõjad, terrorirünnakud, tuntud inimeste atentaadid, börsikrahhid või lähedasi ohustavad haigused.

Siin tulevadki vandenõuteooriad appi ja aitavad keerulise pusle lihtsalt kokku panna – kõik on omavahel seotud ja kõigel on põhjus. Ja kui ongi midagi halvasti, siis on selles süüdi keegi teine – vabamüürlased, illuminaadid, juudid, bilderberglased, reptiilid või keegi muu.

Kuna aga iga vandenõuteooria keskmes on väide, et miski ei ole nii, nagu see paistab, siis tekitavad nad konflikti „ametliku“ või „peavoolu“ infoga ning kahandavad usaldust seda infot edastavate kanalite vastu. Utrechti Ülikooli teoreetilise filosoofia professor Daniel Cohnitz leidis oma 11. märtsil Tartus peetud ettekandes, et vandenõuteooriad õõnestavad ühiskondlikke institutsioone ning lõhuvad inimeste usaldusvõrgustikke. Eelkõige tekitavad nad aga „infoudu“ ning vandenõuteooriatest mõjutatud inimesed ei tea enam keda või mida uskuda,  mistõttu võivad nad mõne otsuse tegemisest üldse loobuda.

Eestis vandenõuteooriate uurimisega tegelenud semiootik Mihhail Lotman peab tänapäevase konspiroloogia algusajaks 18. sajandi lõppu,  kuid just infokommunikatsioonitehnoloogia revolutsiooniline areng ja eriti sotsiaalmeedia levik on andnud vandenõuteooriatele enneolematu mõju.  Informatsiooni personaliseerimisele suunatud algoritmid polariseerivad sotsiaalmeedia sisu ning suruvad kasutajaid üha rohkem oma piiratud „infomulli“, mis soodustab vandenõuteooriate levikut.

Kõike saab kasutada relvana
Usalduse õõnestamine ühiskondlike institutsioonide vastu, segaduse külvamine ja inimeste poliitilise passiivsuse kasvatamine – need võiksid ju kõik olla ka mõne maailmapoliitikas kaasa rääkida sooviva riigi infooperatsioonide eesmärgiks näiteks mõne teise riigi valimiste või rahvahääletuse ajal?

Tõepoolest – vandenõuteooriad on Venemaa eriteenistuste tööriistakastis olnud juba nende algusest peale. Arvatakse, et tänaseni paljusid vandenõuteoreetikuid kõnetavad „Siioni tarkade protokollid“ valmisid just Tsaari-Venemaa salapolitsei Ohranka tellimusel (Mihhail Lotmani loeng sel teemal). Traditsiooni hoitakse elus ka täna ning Leedsi ülikooli õppjõud Ilya Yablokov toob oma uurimustöös hulgaliselt näiteid, kuidas Kremli telekanal RT erinevaid vandenõuteooriaid propageerib. Autori hinnangul on vandenõuteoreetikute populistlike ja eliidivastaste väidete esitamine RT programmides mõeldud selleks, et ühendada kujuteldav globaalne „rahvas“ ohtliku „teiste“ vastu, mida esindab USA riigiaparaat. „Rahva“ huvide eest võitlejana ja USA eliidi vastase võitluse eestvedajana näidatakse Venemaad.

Sageli on aga erinevate vandenõuteooriate levitamise eesmärk mitte inimeste ühendamine mõne konkreetse idee taha, vaid lihtsalt segaduse külvamine ja ühiskonna lõhestamine.

Koroonaviirus kui õnnistus
Viirusepandeemia mõjub erinevatele vandenõuteooriatele väetisena ning inimeste hirmude kasvades tuleb ka nende ära kasutajaid järjest juurde. Võimalust ei saa maha magada ka Kreml ning hiljuti lekkiski meediasse Euroopa välistegevusteenistuse (European External Action Service, EEAS) salaettekanne, milles nenditakse, et Venemaa püüab õõnestada EL-i liikmesriike seestpoolt, korraldades neis koroonaviirusega seonduva kohta väärteabekampaaniat. Märgitakse, et Vene võimudega seotud suhtlusvõrgustike libakontod, mis varem levitasid uudiseid Süüria ja kollavestide kohta, on nüüd asunud inglise, hispaania, prantsuse, itaalia ja saksa keeles levitama vandenõuteooriaid ja valeinfot koroonaviiruse kohta (Näide Venemaa riikliku TV poolt levitatavast koroonavandenõust).

Kaugeltki iga vandenõuteooria levitamise taga pole muidugi Kremli karvane käsi ja suurepärane eestikeelne näide erinevate konspiratsiooniteooriate rakendamisest paanikavankri ette on varem kriminaalkorras süüdi mõistetud Jaya Shivani Krachti sotsiaalmeedias leviv videopöördumine, milles korratakse üle kõik New World Orderi (NWO) vandenõuteooria olulisemad jutupunktid. Selle konkreetse vandenõuteoreetiku motivaatorina kahtlustab Eesti Päevaleht hoopis rahalisi huvisid.

Foto: Javier Sales/Flickr/CC

Jaga ja arutle:
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter