Millised on koroonakriisi etapid?

Koroonaviiruse Eestisse jõudmisega on palju räägitud viirusest, haigestunutest, surmadest, piirangutest, aga ka majandusest, tööst ja rahast. Oluliselt vähem on arutletud, kas see on kriis või mitte ning praktiliselt üldse ei ole räägitud millisesse tsüklisse me jõudnud oleme ja mida see endaga kaasa toob.

Jättes kõrvale selle tsükli defineerimise erinevad võimalused, peab siiski tõdema, et me oleme jõudnud kriisi. Kui suur või sügav selle madalpunkt olema saab, näitab aeg, kuid kahtlemata on tegemist kriisiga. Sel on oma kindlad osad, nagu ka ööpäeval -päike tõuseb idast, liigub mööda taevakaart läände ning loojub seal.

Sõltumata mudeli koostajast on ka kriisil oma kindlad osad, mis järgnevad üksiteisele ning tulevad sama kindlalt nagu päikese loojumine läände, pärast tegusat päeva.

Viimastel nädalatel on kriisist ja ennekõike kriisikommunikatsioonist avaldatud kaks väga mahukat teksti.

Esimene, Eero Epneri sulest pärit lugu avaldati uues pikkadele tekstidele keskendunud väljaandes Levila. Selles kirjutab Epner läbi pika sündmuste ja inimeste jada kriisi ja selle kommunikastiooni olemusest Eesti koroonaviirusepuhangu senise kesvuse jooksul. Ta toob sisse paljud kriisiga tegelevad asjaosalised Terviseametist, Riigikantseleist, Siseministeeriumist ja mujalt.

Teine, pisut lühem, Ilmar Raagi sulest pärinev materjal avaldati ERRi portaalis. Selles keskendub Raag kriisi olemusele, võrdleb seda varasemate Eestit puudutanud kriisidega ning vaatab otsa ka ees ootavale.

Ta kirjutab: “Prognoos lähitulevikuks – Kahtlemata läheb olukord lähinädalatel halvemaks. Kui esimese nädala jooksul on inimesed arusaavad, siis teise nädala sees hakkab juba toimima frustratsioon, kuna nähtavaid dramaatilisi võidumärke ei tule kohe. Frustratsioon tähendab vastastikkuste süüdistuste võimendumist ja enese painete väljaelamist ümbritsevate peal.

Kui autoritaarsetes riikides sõltub kriisi reguleerimine inimeste valmisolekust drakoonilisi käske täita, siis Eesti suguses riigis sõltub kõik lõpuks kodanikuühiskonnast, mis adapteerub kehtivate reeglitega terve mõistuse baasil. See tähendab, et omamoodi on olukorra võti horisontaalsel ja konstruktiivsel suhtlusel.“

Kuid mis on see, millest Raag lähtub?

Hetkel on käimas mitmeid kriise. Üks on kindlasti kriis riigi tasandil, mis on juba toonud kaasa suuri muutusi ja šhokke argirutiinide purunemise läbi. Teisalt elab üsna suur osa eestimaalastest läbi isiklikke kriise, olgu nendeks siis töökoha või sissetulekuga kaasnenud kriis, majanduslik kriis ettevõtjatele, tervisega seotud kriis nakatunutele või surmaga lõppenud kriis lähedastele.

Kriisiekspert Kadri Ugur on kirjutanud, et kriis on inimese reaktsioon ootamatule sündmusele. „See on normaalse psüühika reaktsioon ebanormaalseks muutunud olukorrale. Selliste olukordade peale ei mõelda kuigi meelsasti. Kui aga õnnetus juhtub, oleme tihti segaduses ja kaotame pea. Enamik inimesi suudab kriisiolukorras tegutseda, kuid jääb endas siiski kahtlema: kas ma toimisin õigesti, kas poleks midagi pidanud tegema teisiti?“

Sõltumata mudelist on kriisil šokifaas, mille käigus jõuab pehmendatud kujul inimese teadvusesse juhtunu. Sellele järgneb läbitöötamisperiood, mille jooksul inimene mõtestab lahti muutused, püüab neid mõista ja õppida elama muutundu olukorras.

Läbitöötamisperioodile järgneb alati toibumine ja ümberorienteerumine, mille käigus võetakse muutused omaks ning nendega harjutakse tasapisi.

Kriisi hästi kirjeldava Küble- Rossi leinaprotsessi mudeli mille järgi koosneb kriisiperiood šhokist, eituse, viha, tingimise, depressiooni ja leppimise faasidest.

Raske on öelda, millises kriisi faasis me hetkel oleme ning kindlasti on see erinev isiklikul tasandil. Kuivõrd kriis tõotab tulla pikk, oleme tõenäoliselt igal tasandil alles kriisi suhteliselt algusfaasis. Kõik, mis tulema peab, tuleb igal juhul ning meie võimalus on sellest võimalikult väikeste kahjudega läbi tulla.

Propastop kutsub üles märkama oma lähdedaste reaktsioone kriisi kestel ning sekkuma vajadusel.

Foto: Samuel Ghilardi/Flickr/CC