Kui edukas on Kremli karistusaktsioon Sputniku eest?

Eile möödus kuu ajast, mil Vene Föderatsiooninõukogu spiiker Valentina Matvijenko lubas Eestile karme vastumeetmeid Sputniku tegevuse piiramisele Eestis. Mõned päevad hiljem lubas Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova propbleemile kõikehõlmavat ja huvitavat vastust.

Möödunud poolteist kuud on Venemaa meedias olnud Eestile vastulõõgi andmise soovide ja hukkamõistvate avalduste poolest arvukas. Eestile on vastulööke lubanud RT võrgustiku tegevdirektor Kirill Võšinski, RT võrgustiku juht Dmitry Kisseljov, Venemaa riigiduuma väliskomitee esimees Leonid Slutski, Vene Föderatsiooninõukogu spiiker Valentina Matvijenko, Vene riigiduuma rahvusvaheliste suhete komitee esimees Aleksei Puškov, Venemaa välisminister Sergei Lavrov, Venemaa alaline esindaja OSCE juures Aleksander Lukashevitš, Venemaa ajakirjanike liidu juht Timur Shafir, Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova, Rossija Segodnja peatoimetaja Margarita Simonjan, Riigiduuma kaitsekomitee asejuht Franz Klinkevitš ja Venemaa president Vladimir Putin.

Kõigis neis on kutsutud Eesti tegevust taunima nii Euroopa Liitu, Euroopa Komisjoni, OSCE esindajaid, ÜRO-d, UNESCO-t, Rahvusvahelist Ajakirjanike Liitu, ühendust Piirideta Reporterid ja teisi.

Kas kättemaks saabus?

Üks kuu peaks olema piisavalt pikk aeg, et saada aimu ettevõtmise tulemuslikkusest.
Välismeediast ei hakka silma Eestit Sputniku tegevuse piiramise eest hukkamõistvate kajastuste ja väljaütlemiste laviini. Neid tuleb eraldi otsida, et kontrollida Venemaa meedias kõlanut.

Vaadates aga Venemaa meedias avaldatud sellekohaseid lugusid, hakkab silma Kremli soovunelm Eesti hukkamõistjate paljususe kohta. Lugusid, kus üks või teine välisorganisatsioon on Eesti kohta märkusi teinud, avaldatakse arvukalt, kuid neisse süvenedes saab kiirelt aru, et ühtesid ja samu üksikuid sõnavõtte ning mitmel korral ka pelgalt kinnitusi, et Venemaa avaldusete kättesaamise kohta, on pika ajaperioodi vältel üha uuesti ja uuesti avaldatud.

Esimese kuu jooksul leiab avalikust infovoost OSCE meediavabaduse esindaja Harlem Desiri tviidi selle kohta, et ta saatis Eestile kirja palvega vaadata üle põhjendamatud piirangud välismeedias töötamise osas, mis võiksid piirata info vaba liikumist.

Rahvusvahelise Ajakirjanike Liidu peasekretär Anthony Bellanger kutsub Liidu asepresidendi ja Venemaa Ajakirjanike Liidu juhi, Timur Shafiri, algatusel üles Eesti valitsust austama pressivabadust, sõltumata ajakirjanike rahvusest.

Euroopa Ajakirjanike Liidu tegevjuht Ricardo Gutiérrez tviidib viitega Euroopa Nõukogu ajakirjanduse kaitse ja turvalise ajakirjanduse monitoorimise keskkonnas Liidu enda poolt algatatud juhtumile. Loodud juhtumis tuuakse välja Venemaa Ajakirjanike Liidu ja Venemaa Meediatöötajate Liidu hukkamõist Sputniku töötajate hirmutamisele.

Venemaa meediast leiab veel viiteid rahvusvaheliste organisatisoonide reageeringutele, kuid neid ei ole õnnestunud seni kotnrollida.
Näiteks väidetakse Venemaa meedias, et OSCE peasekretär Thomas Greminger on saanud kirja RT peatoimetajalt Margarita Simonjanilt ning on sellele vastanud. Kirja ennast, ega seal sisalduvaid detaile ei õnnestu internetist leida.

Samuti leiab venekeelsest meediast loo sellest, kuidas ÜRO pressiesindaja asetäitja Farhan Hag ütleb, et ÜRO on saanud kirja Russia Todaylt ning see edastatakse ÜRO inimõiguste kõrgemale esindajale. Venemaa meedia vahendab ka ÜRO peasekretäri pressiesindaja Stephane Dujarricu sõnu, et ÜRO on kursis Sputnikuga toimuva osas ning järgnevalt püütakse saada toimunus selgust ning täiendavaid detaile.

Kokkuvõtvalt peab tõdema, et esimene kuu pole olnud Kremlile ülearu edukas, et kutsuda Eesti suunas esile rahvusvahelist hukkamõistu. Samas Kremliga seotud perosoonide tegevus annab aimu, et „karmi vastulöögi“ formaat on karistamine rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu ning sealsete liikmete seas Eesti maine kahjustamise.

Tõenäoliselt on üks kuu liiga lühike aeg, et näha kogu plaanitud karistusaktsiooni.

Väljavõte Spuntiku veebilehelt