Priit Talv: infooperatsioonid on tulnud, et jääda

30.09.2019

Propastop avaldab autori loal Delfi Klikimagneti rubriigis ilmunud Priit Talve artikli täismahus.

Facebooki kui ühe populaarseima sotsiaalmeediakeskkonna kasutustingimused ütlevad selge sõnaga, et igal inimesel võib olla üks konto ja keskkond eeldab, et selle kaudu jagab inimene endaga seotud infot. Ometigi näitab juba kõige põgusam vaatlus, et ka Eesti sotsiaalmeediamaastik on täis sadu ja sadu tehispersoone. Sealt leiab nii anonüümseid kui ka libaidentiteediga kontosid.

Läbinisti anonüümsed kontod ei proovigi anda profiili nime ega kontol leiduva pildimaterjaliga mingit vihjet selle taga oleva inimese kohta. Ent libakontodelt leiab profiili nime, mis jätab mulje tõelisest persoonist, ja konto fotode seas on pilte „päris” inimestest, ometigi pole sellise nimega inimest olemas ning ka fotod on internetist varastatud.

Sellised kontod elavad oma elu. Need on kellegi sõbralistis ja osalevad aktiivselt aruteludes, vaidlustes ja kujundavad sotsiaalmeedia sisu.

Liba- või anonüümse konto loomine pole kuigi keeruline. Olenevalt sotsiaalmeediakeskkonnast on see kas kergem või aeganõudvam, kuid tehtud saab selle igaüks, kes ainult soovib.

Ka anonüümsele või libakontole originaalse sisu loomine muutub iga päev üha lihtsamaks. Tehisintellekti abil on juba praegu üsna lihtne luua tehislikke „päris” inimestele omaseid materjale, nagu profiilipilt, video või helifail. Enam ei pea varastama profiilipildiks kellegi teise näokujutist, vaid saab luua unikaalse isiku, keda tegelikkuses ei eksisteeri. Tehisintellekti abil arendatav deepfake’i valdkond areneb progresseeruvas tempos, mistõttu on üha raskem aru saada, kellega me sotsiaalmeedia diskussioonides kõrvuti või vastakuti seisame. Selle kõige mõistmiseks piisab, kui visata pilk peale lehele thispersondoesnotexist.com. Kõik sellelt lehelt vastu vaatavad näod on tehisintellekti loodud ja tegelikkuses neid ei eksisteeri.

Võitlus jookseb vastu seina
Võitlus libapersoonide ja -uudistega käib iga päev. Olgu selle põhjuseks siis keskkondade endi soov puhtamaks muutuda või hirm, et riigid võivad neid selle eest karistada. Siiski on viimaste aastate praktika näidanud, et iga selline algatus on lõppenud mõned kuud hiljem tõdemusega „kahjuks ei tulnud välja”.

Lähiminevikust mäletame Facebooki lahendust, et libauudised märgistada, mille kohta hiljem selgus, et see toimis hoopis vastupidises suunas. Markeerimine tõmbas valeuudisele hoopis rohkem tähelepanu.

Facebooki käitumispraktika, millega peatatakse 30 päevaks konto, mis vale- või vaenulikku infot levitab, ei ole keskkonda puhtamaks muutnud. See sunnib vaid sellise info levitajaid looma paralleelseid libakontosid, millega oma tegevust jätkata. Sellega aga suureneb tehislikkus veelgi.

Probleemsest kontost teatamise nupp on justkui lüliti seinal, mille juhtmed kuhugi ei vii. Üksiku inimese nupuvajutus jääb hüüdja hääleks kõrbes.

Need on ainult mõned näited ebaõnnestunud katsetest proovida keskkondi puhtamaks muuta. Igapäevane pilt näitab selgelt, et edukaid lahendusi pole suudetud luua.

Kas see on ohtlik?
Inimene on emotsionaalne, mitte ratsionaalne olend. Enamik meist teab, et võõrast inimest niisama lihtsalt uksest sisse ei lasta ja ka sotsiaalmeedias täiesti tundmatut inimest sõbraks võtta ei tasu. See aga ei tähenda, et enamik inimesi seda ei teeks. Libakontodel on olemas sõbrad ja sõprade sõbrad ning kui libakontol on õnnestunud esimene samm astuda, läheb edasine sõprade leidmine juba kiiremas tempos ja peagi on libakonto asjalike pärisinimeste sõbralistis.

Ta on pääsenud seltskonda, kelle arvamustele, sõnavõttudele ja tõekspidamistele me tähelepanu pöörame ja kes meile korda läheb. Ta saab osaleda meie sõpruskonna aruteludes, jututeemade kujundamises ning tal on ligipääs infole, mis käib meie ja meie sõprade kohta. Aga ometigi me ei tea, kes ta on ning kelle ja mis asja ta ajab.

Pole harvad näited, kus mitme libakontoga hakatakse suunama arutelu sisu, jättes mulje, et suur hulk rahvast mõtleb ühes suunas, et see on enamiku soov. Tegelikkuses võib rahvahulka etendava libakontode armee taga olla üks isik või väike rühm inimesi.

Teine põhjus, miks libakontode armeed hallata, on võimalus selle kaudu mõjutada sotsiaalmeediakeskkonna toimimise aluseks olevat algoritmi. Süsteem otsib märke sellest, mis võiks suurt hulka inimesi huvitada, ja annab siis sellistele teemadele veel hoogu juurde, et seda infot rohkemate silmapaarideni viia. Ent tegelikkuses võimendab ta pisikese ringi huve.

 Mida peaks tegema?
Võluvitsa või hõbekuuli, mis probleemid lahendab, ei ole ja ilmselt ka ei tule. Küll aga tuleks digimaailmas valitsevate probleemidega tegeleda ühiselt ja mitmes kihis.

Esimene on seaduste tasand, kus tuleks ära kasutada praeguse õigusraamistiku võimalused ja kui need on ammendunud, siis mõelda regulatsiooni ajakohastamise peale, et see meid paremini kaitseks. Inimesed peaksid oma digimaailmas rikutud õiguste eest aktiivsemalt seisma. Eestist on hea näide Marika Korolev, kes pani kohtu kaudu oma õigused maksma ja pahad said karistatud. Soomes on Jessikka Aro säärane näide, kus inimest laimanud, kiusanud ja vaenule üles kutsunud skandaalne uudisteportaal suleti. Selle peatoimetaja sai suure trahvi ja reaalse vanglakaristuse. Jessikkat kaitses karistusõigus, mille põhjal kohus otsuse tegi.

Teine tasand on digimaailmas toimuvat analüüsivad ja kirjeldavad organisatsioonid, mis saavad inforuumi puhastamisele kaasa aidata. Hea näide on Atlantic Councili DFRLab (Digital Forensic Research Lab), mis analüüsib ja kirjeldab infomanipulatsioone digiruumis. Igal inimesel on sõna- ja arvamusvabadus, kuid kui tehnoloogiat kasutatakse teadlikult sõnumite moonutamiseks, siis ei ole see enam sõnavabadus, vaid infomanipulatsioon ja sellele tuleks tähelepanu juhtida ning vajaduse korral tegevust ka piirata. DFRLab on seda teinud edukalt, peatades kümneid infomanipulatsioone nii Twitteris kui ka Facebookis.

Kolmas ja kõige olulisem on inimeste teadlikkuse tõstmine manipulatsiooni võimalustest ja tehnikatest, et suurendada nende kriitilist mõtlemist ning valeinfole vastupanu võimet. Oluline on saada inimesed digikeskkonnas enda ümber toimuvat analüüsima.
Siin on hea näide Soome, kus tegeletakse juba lasteaiast alates kriitilise mõtlemise ja teadliku meediatarbimisega.

Eestil on pikk tee minna. On räägitud nõukogude inimeste oskusest propagandat läbi näha ja sellele immuunne olla. Ent see võib paika pidada vaid mingi vanuserühma kohta Venemaalt tuleva propaganda puhul, kuid see kindlasti ei aita digimaailmas.

Digimeedia õpetamine hariduse kindlaks osaks
Praegu on meediaharidus gümnaasiumiastmes eesti keele aine osa ja alates sellest kevadest ka eraldi ainena valikkursus. Seda on kindlasti vähe. Meediahariduse andmist eesti keele osana saab reguleerida iga õpetaja ise ja kahjuks liiga tihti on see reguleeritud nulli.

Digimeedia ja kriitilise mõtlemise õpetamine peaks saama põhi- või isegi alghariduse üheks kindlaks osaks, sest inimesed alustavad digimullis elamist iga aasta üha varem. Kujundlikult öeldes on meil täna olukord, kus inimene sõidab juba 12-aastaselt autoga, kuid liikluseeskirju hakkame talle õpetama alles siis, kui ta täisealiseks saab.

Kindlasti oleks riigi tasandil vaja üht konkreetset meediahariduse eest vastutajat, kes hoiaks pikemat vaadet ja koordineeriks sellist tegevust teadlikult ning rahaliste võimaluste järgi. Sellest kevadest sai eduka alguse meediapädevuse nädal, mis loodetavasti saab traditsiooniks ja aitab fookust meediaharidusel hoida.

Fotod: deepfake tehnoloogia poolt loodud isikud, keda päriselus ei kohta. Allikas: https://thispersondoesnotexist.com/. Avapilt Max Pfandl/Flickr/CC

Jaga ja arutle:
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter