Müüdimurdja 7: Tallinna ei vabastatud vaid vallutati

19.09.2019

22. september on paljude tallinlaste jaoks oluline päev. Aastakümneid on sel päeval tähistatud Tallinna vabastamist hitlerlikest vallutajatest 1944. aastal. Tänavu möödub sellest sündmusest 75 aastat ning seekord on Kremli tähtede all sündinud idee korraldada ümmarguse aastapäeva auks Moskvas ilutulestik.
Tegelikult ei saa aga rääkida sündmusest kui linna vabastamisest, sest sarnaselt mitmetele teistele Euroopa pealinnadele vahetus Punaarmee sissemarsiga Tallinna lihtsalt üks okupatsioon teise vastu.

Müüt: Tallinn vabastati Punaarmee poolt
Müüt väidab, et 22. septembril 1944. aastal sisenes Punaarmee pärast võidukaid lahinguid Tallinna ja vabastas selle Saksa okupatsioonist. Vabastamislahingutes langenud Punaarmee võitlejate auks püstitati 1947. aastal Tallinnasse Tõnismäele mälestussammas, oluliseks sümboliks saanud Pronkssõdur. Mälestussamba avamist kajastab näiteks 1947. aasta kinoringvaade.

Müüdi kohaselt marssisid 22. septembril 1944 Nõukogude väed eesotsas Eesti laskurkopruse dessantgrupiga Tallinna peale. Paljurahvuselises dessantgrupis oli eestlaste kõrval venelasi, ukrainlasi, valgevenelasi, kasahhe, armeenlasi jt. Fašitliku vaenlase märkimisväärset vastupanu olla kohatud Jüri küla juures. Pärast võidukat lahingut toimus sissemarss Tallinna, kus tallinlased olla tervitanud vabastajaid vaimustusega. Ka Tallinna töölised ei oodanud passiivselt, vaid olla kaitsnud omaalgatuslikult tehaseid, nurjates niiviisi fašistide plaani muuta Tallinn varemeteks. Punaväelased  leitnant Lumiste juhtimisel heiskasid Toompeal Pika Hermanni torni punalipu. Õhtul kell 22.30 saluteeris Moskva Tallinna vabastajatele 24 kogupauguga 324 suurtükist.

Oluline osa müüdist on seotud ka 1947. aastal Tõnismäel avatud ning sealt 2007. aastal Tallinna sõjaväe kalmistule teisaldatud Tallinna vabastajate monumendiga, mis rahvasuus sai tuntuks Pronkssõduri nime all. Monument püstitati algselt Tõnismäe haljasalale, kuhu 14. aprillil 1945 maeti 12 väidetavalt Tallinna hõivamisel langenud punaväelast.

Kus seda müüti levitatakse?
Nõukogude propagandamasin asus müüti levitama kohe pärast oma võimu kehtestamist Eesti territooriumil. Ajaloolane Marek Miil on oma töös võtnud vaatluse alla ajavahemikus 1945–89 Eesti NSV-s ilmunud päevalehtedes Rahva Hääl, Noorte Hääl ja Õhtuleht Tallinna vabastamise sündmusele pühendatud 299 artiklit ja leidnud, et igal aastal korduvad 22. septembril neis väljaannetes ühed ja samad konstrueeritud narratiivi komponendid. Lisaks eestikeelsele meediale levitati müüti ka mujal Nõukogude Liidus.
Kuigi Nõukogude Liit on ajaloo näitelavalt lahkunud, elab müüt edasi kremlimeelsetes propagandakanalites. Eestikeelses meedias hoiab müüti elus näiteks Sputnik. Tänavu on teema tõstatunud peamiselt seoses Kremli kavaga korraldada sündmuse 75. aastapäeva tähistamiseks Moskvas ilutulestik.
2016. aastal lasi Venemaa “fašistlikest anastajatest vabastatud Euroopa pealinnade” sarjas käibele Pronkssõduri kujutisega viierublase mündi. Russia Beyond on teinud ülevaate, kuidas Punaarmee Euroopa pealinnad vabastas.  Moskvas korraldatavate ilutulestike ajakava saab aga vaadata näiteks siit.

Miks müüti levitatakse?
Ühelt poolt on müüdi jätkuva levitamise põhjuseks soov kinnistada Venemaal Nõukogude võimu aastatel ülivõimsaks kasvatatud Suure Isamaasõja narratiivi, millest on kujundatud vene rahva üks olulisemaid enesemääratlemise aluseid. Kui Nõukogude Liidu lagunemine oli Venemaa riigipea Vladimir Putini hinnangul eelmise sajandi suurim geopoliitiline katastroof, siis võit fašistliku anastaja üle oli suurim õnnestumine. Selle vaidlustamine on tugev hoop rahvusliku väärikuse ja enesekindluse pihta.
Müüt Tallinna vabastamisest lööb kaks kärbest ühe hoobiga – kinnitab Nõukogude Liidu loomise legitiimsust ja kõditab iga venelase eneseväärikust Euroopa fašismitondist vabastajana.
Teisalt soovitakse müüdi mõjuväljas olevais Eesti venekeelsetes elanikes aga õhutada usaldamatust Eesti riigi ja institutsioonide vastu, kuna siinne ametlik ajalookäsitlus erineb tuntavalt Putini režiimi “mälupoliitika” poolt dikteeritust ning ei ülista punaarmeelaste pingutusi ja ohvreid võitluses fašismiga. Seega külvatakse müüdiga naaberriikide ühiskondades segadust ning tekitatakse pingeid rahvuste vahel.
Müüt Tallinna vabastamisest on osa suuremast “vabastamismüüdist”, mida Kremli propagandistid laiendavad kõigile riikidele, kus Punaarmee sõduri saabas Teise maailmasõja ajal maad puudutas. Nii näiteks palus Bulgaaria  Vene saatkonnal mitte nimetada Nõukogude vägede sisenemist 1944. aastal „vabastamiseks”.

Kummutame müüdi
Peamine põhjus, miks me ei saa rääkida Tallinna vabastamisest, on asjaolu, et 22. septembril 1944. aastal Tallinna sisse marssinud Punaarmee ei plaaninudki siit enam lahkuda. Ei saa vabastajaks nimetada seda, kes ajab anastaja minema üksnes selleks, et ise tema asemele asuda. Sel päeval algas järjekordne verine Nõukogude okupatsioon Eestis, mis sai läbi alles pea pool sajandit hiljem. Viimased Vene väed lahkusid Eestist 31. augustil 1994.

Valitsus, mille Punaarmee maha võttis, ei olnud Sakslaste oma. 22. septembril 1944, kui punaväed Tallinna jõudsid, olid sakslased linnast juba lahkunud. Ametis oli 18. septembril moodustatud Otto Tiefi Eesti Vabariigi põhiseaduslik  ja õigusjärgne valitsus. 20. septembrist alates lehvis Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp, mitte Saksa haakristilipp.

Kuna sakslaste lahingüksusi linnas ei olnud, ei toimunud ka mingeid ulatuslikke Tallinna kaitse- või vabastuslahinguid. Küll aga oli väiksemaid kokkupõrkeid peamiselt kontradmiral Johan Pitka poolt napp kuu enne Punaarmee sissemarssi moodustatud nn pitkapoiste üksustega  ja soomepoistega ehk Soome armees vabatahtlikult võidelnud Eesti sõduritega. Soomepoiste hulka kuulunud Vello Salo andmetel võitlesid 22. septembril Jüri kiriku lähedal venelastega paarkümmend Eesti Vabariigi sõdurit-pitkapoissi, kellest vähemalt 12 olid soomepoisid. Vastaspoolel langes teadaolevalt vaid üks võitleja.
Militaararheoloog Arnold Unt nendib, et nii tänapäeva jõudnud mälestustele kui ka kaudselt Nõukogude kaotusaruannetele toetudes oli väiksemaid kokkupõrkeid ka Nõmme ja Pääsküla kandis.

Tõnismäele maeti aprillis 1945 tõepoolest 12 punaväelase säilmed. Tegemist oli ümbermatmisega teistest üksikutest matmispaikadest. Üksikhaudade likvideerimise tõttu said Unti andmetel Tallinna “vabastajateks” ka ennast metanoolist surnuks joonud kaardiväevanem Hapikalo, marodeerimisel maha lastud kaardiväeseersant Davõdov ja liiklusavariis hukkunud kaardiväevanem Jelena Varšavskaja.  Ülejäänud üheksa olid langenud tõepoolest Tallinna lähistel lahingukokkupõrgetes.

Tõele vastab ka fakt, et 22. septembri õhtul heisati Pika Hermanni torni punalipp. Kuid nagu näitab Marek Miil oma uurimistöös, on lipuheiskajate nimekiri aastate jooksul muutunud. Kui sõjajärgsetel aastatel nimetati lipuheiskajatena eestlastest punaarmeelasi, siis hilisematel aastatel asendusid mõned neist nimedest teiste rahvuste esindajatega. Sakslaste väidetav plaan linnast lahkumisel hulgaliselt hooneid õhkida ning tallinlastest tööliste vapper vastupanu neile ei ole tõendamist leidnud. Küll aga oli taganevatel sakslastel kokkupõrkeid pitkapoistega, kes soovisid saada endile nende relvi, et vastu seista järgmisele okupandile.

Müüt purustatud!
Kuna Saksa okupatsiooniväed olid 22. septembril 1944 Tallinnast juba lahkunud ning ametis oli 18. septembril moodustatud põhiseaduslik Eesti Vabariigi valitsus, ei saanud pealinna sissemarssiv Punaarmee olla kuidagi vabastaja. Tegemist oli järjekordse vallutaja ning okupandiga, kes ei plaaninudki siit enam lahkuda.
Ka taganenud sakslastega lahinguid löönud pitkapoiste lootusetu vastupanu pealetungivale Punaarmeele näitab, et neid ei tervitatud Eestis sugugi üksnes lilledega kui vabastajaid. Teisalt oli kindlasti paljudel Eesti laskurkorpuse võitlejail Tallinnas omakseid ja lähedasi, kes taaskohtumise üle siirast rõõmu tundsid.
Kuigi osa venekeelsest elanikkonnast tähistab 22. septembril Tallinna Saksa okupantidest vabastamise aastapäeva, kinnitas Riigikogu samu sündmusi hõlmava päeva 2007. aastal vastupanuvõitlemise päevaks. Sel päeval meenutatakse Eesti valitsuse kukutamist ja pealinna hõivamist punavägede poolt, millele järgnes Nõukogude Liidu järjekordne okupatsioon Eestis. Fašistliku okupatsiooni lõpp Baltimaades andis teed järgmisele võõrvõimu okupatsioonile, mis kestis kümme korda kauem ja põhjustas siinsetele inimestele mõõtmatuid kannatusi.

Pildid:
Punaarmeelased heiskavad 1944. aastal Pika Hermanni torni punalippu.
NLiidu propagandaplakat Tallinna vallutamisest teavitamiseks. Allikas: Australian War Memorial.
Sinimustvalge Pika Hermanni tornis tänapäeval. Foto Guillaume Speurt /Flickr / CC

Jaga ja arutle:
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter