Müüdimurdja 6: NATO koondab Balti riikidesse vägesid, et Venemaad rünnata

22.07.2019

Venemaa läänepiiril on NATO asunud Balti riikidesse vägesid koondama ja valmistub rünnakuks, kinnitab Kremli propagandamasin. Müüdimurdja vaatab selle narratiivi telgitagustesse ja uurib, kuidas on lood sõjalise tasakaalu ja agressiivsusega siin piirkonnas tegelikult.

Müüt: NATO on agressiivne ja koondab Balti riikidesse vägesid
“Baltikumi valmistatakse taas ette sõjaks Venemaaga”, “Platsdarm vene linnade lähedal: kuidas NATO kasvatab sõjalist aktiivsust Baltikumis”, “Suurimad õppused Eestis: vana grammofon NATO rööpmekrigina saatel” – selliste pealkirjadega lugusid ilmub Kremli kontrolli all olevas nii vene-, inglise- kui ka eestikeelses meedias viimasel ajal üsna sageli. Eriti tõuseb teema fookusesse sõjaliste õppuste eel ja ajal. 

Mida müüt väidab?
Väikesed ja kurjad Balti riigid ässitavad oma NATO liitlasi Venemaa vastu üles ja hirmutavad neid tegelikult olematu Vene agressiooni ohuga. NATO on asunud seetõttu kuhjama Balti riikidesse vägesid ning käitub siin agressiivselt, korraldades idanaabri vastu suunatud sõjalisi õppusi ja sundides rahuarmastavat Venemaad ka oma kaitset tugevdama. 

Olulise nüansina on viimasel aastal lisandunud seisukoht, et tegemist on peamiselt USA mahitatud agressiivsusega, kes oma siinsete käsilaste, Balti riikide ja Poola abiga sunnib oma Euroopa suurriikidest NATO liitlasi Venemaa vastu ebasõbralikult käituma. Tegelikult tahaksid Euroopa suurriigid Venemaaga sõbralikult läbi saada, kuid USA majanduslikud huvid (vedelgaasi ja USA relvastuse müük) on takistuseks selle loomuliku sõpruse edenemisele.

Miks müüti levitatakse?
Kreml loob Venemaal sel viisil vaenlase kuju, kelle agressiivne käitumine on erinevate probleemide (näiteks majandussanktsioonid, Nord Stream 2 takerdumine) põhjuseks. Selliselt loodud vaenlasele saab suunata elanikkonna pahameele. Teisalt võimaldab võimsa vaenlase ja sõjalise ohuga ähvardamine mobiliseerida rahva kaitsetahet, põhjendada suuri kaitsekulutusi ning juhtida tähelepanu eemale nimetatud probleemidelt.

Müüdi mõjuväljas olevaile Balti riikide elanikele antakse sõnum, et nad on üksnes etturiteks suures mängus, kus selle maailma vägevad on valmis neid oma huvidele ohvriks tooma. Õõnestatakse usaldust riiklike institutsioonide ja juhtimise vastu, kinnitades, et liitlaste suurenev kohalolek kasvatab sõjalise konflikti tõenäosust, milles peamiseks kannatajaks jääks kohalik elanikkond. Külvatakse ebakindlust tuleviku suhtes ning soovitakse kujundada ebasõbralikku suhtumist NATO vastu.

Rahvusvaheliselt on eesmärgiks lõhestada NATO ühtsust, külvata liitlaste vahel erimeelsusi ning veenda NATO liikmesriikide elanikkonda kaitsekulutuste ebavajalikkuses. Balti riike soovitakse näidata USA käsilastest ebameeldivate tüliõhutajatena ning Venemaad rahuarmastava riigina, mis on sunnitud oma sõjalist kohaolekut piirkonnas suurendama üksnes vastusena NATO kasvavale agressiivsusele.

Kummutame müüdi
Müüt väidab, et NATO suurendab oma kohaolekut Balti riikides ning see on ohuks Venemaa julgeolekule. Tõsi on, et 2016. aasta juunis otsustasid 28 NATO liitlasriigi juhid Varssavi tippkohtumisel muutunud julgeolekukeskkonna tõttu paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poola. 2017. aasta kevadel Eestisse saabunud ja Tapal, Kaitseväe 1. jalaväebrigaadi koosseisus tegutseva liitlaste pataljoni lahingugrupi suuruseks on ligi 1200 kaitseväelast. Sarnased üksused on ka Lätis, Leedus ja Poolas. Kuidas see mõjutab aga jõudude tasakaalu siin piirkonnas?

Kõigepealt tuleb kokku leppida, mida me omavahel täpselt võrdleme. Keegi ilmselt ei kahtle, et NATO tervikuna on tõepoolest sõjaliselt palju võimsam kui Venemaa koos võimalike liitlastega. Kui me räägime aga Balti riikidest, siis saab määravaks see, kui kiiresti on võimalik erinevatel osapooltel oma sõjalist jõudu siia paisata.

Riigikogu riigikaitsekomisjoni tellimusel rahvusvahelises kaitseuuringute keskuses 2016. aasta märtsis valminud raport , mis käsitleb NATO ja Venemaa sõjalise seisundi võrdlust Läänemere piirkonnas, märkis, et lääneriikide sõjalised jõud ei ole siinses regioonis otsekohe saadaval.

“Venemaal on piisav kõrge intensiivsusega sõja pidamise võime, mis suudab seada NATO ülekaalu kahtluse alla kõigis sõjapidamise valdkondades. Venemaa A2/AD [juurdepääsu ja tegevusvabaduse takistamise] võime on suuteline välistama NATO jõudude juurdepääsu- ja manööverdamisvabaduse õhus, merel ja maal kogu Balti operatsioonialal,“ seisab raportis.

Seega saab vähemalt võimaliku konflikti esimeses staadiumis arvestada üksnes nende jõududega, mis on olemas kohapeal – eelkõige Balti riikide endi kaitsejõud ja kohapeal olevad liitlaste üksused ühelt poolt ning Venemaa Lääne sõjaväeringkond teiselt poolt.

Eesti välisluureamet nendib oma tänavuses aastaraamatus, et Venemaa jätkas 2018. aastal sõjalise jõu tugevdamist oma läänepiiri ääres. Vene relvajõud moodustasid seitse uut manööverpolku (üks polk on 2-5 pataljoni), neist neli tankipolku, mis paiknevad kõik vähem kui 50 kilomeetri kaugusel piirist. Välisluureameti hinnangul valmistuvad Vene relvajõud prioriteetsel läänesuunal võimalikuks sõjaks laial rindel.

Juba varasemalt olid Venemaa Lääne sõjaväeringkonna maaväe manööverüksused suutelised välja panema 13–15 pataljoni taktikalist gruppi (võrdne viie manööverbrigaadiga). Õhudessantvägi suudab välja panna samuti kuni 15 pataljoni taktikalist gruppi, millele lisandub kaks-kolm pataljoni taktikalist gruppi merejalaväelasi. Kokku on Venemaa Lääne sõjaväeringkonnas võimalik sõja korral relvile tuua isegi kuni 400 000 sõjameest.

Eestil, Lätil ja Leedul on suhteliselt väikesed relvajõud. Balti riikide väestruktuuride selgrooks on kerge maavägi ning neil puudub pea igasugune õhu- ja merevõitluse võime. Eesti tugineb ajateenistuse alusel moodustatavale reservväele, Leedu ja Läti aga peamiselt elukutseliste sõjaväelastega tegevväele, kuigi Leedu kehtestas mõned aastad tagasi taas ajateenistuse.

Eestil on kõigest pataljonisuurune elukutseliste kaitseväelastega mehitatud lahinguüksus ja seepärast tuleb toetuda reservväelaste mobiliseerimisele, et saavutada sõjaaja kaitseväe suurus, mille põhiosa koosneb 21 000 mehest. Praegu koosneb operatiivstruktuuri maavägede komponent kahest jalaväebrigaadist ja Kaitseliidule tuginevast maakaitsestruktuurist. Kokku ligikaudu 5800 tegevväelast ja kuni 42 000 reservisti.

Läti armee koosneb ühest kergebrigaadist, mille tuumikuks on kaks lahingupataljoni. Lisaks on reservväe rollis vabatahtlik Maakaitse (Zemessardze). Kokku ligikaudu 5300 tegevväelast ja 8000 reservisti.

Leedu maaväkke kuulub üks mehhaniseeritud jalaväebrigaad “Raudhunt”, territoriaalkaitse üksused ja teine, peamiselt ajateenijate väljaõppega tegelev brigaad. Kokku   ca 11 500 tegevväelast ja 10 000 reservisti.

Niisiis suudavad Eesti, Läti ja Leedu üheskoos välja panna viis kuni kuus brigaadi, mida toetavad territoriaalkaitse üksused. Balti riikide maaväed koosnevad peamiselt kergerelvastuses jalaväest üsna piiratud soomus- ja tuletoetusega.

Praegu hoiab USA maavägi roteeruval alusel Balti riikides ja Poolas kompaniisuuruseid üksusi väljaõppe ja õppuste eesmärgil. 2017. aastal lisandusid liitlaste ligikaudu 1200-mehelised pataljoni lahingugrupid Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas.

Lihtne arvutus näitab, et isegi kui lahingutehnikat mitte arvestada, on vastase ülekaal inimjõus siin piirkonnas mitmekordne ning liitlaste üksused seda suhet olulisel määral ei muuda. Seega ei saa rääkida mingist Venemaa julgeolekut ohustavast NATO vägede kuhjamisest Balti riikidesse, pigem on liitlaste väeüksuste saabumine siia piirkonda vastus Venemaa aktiivsele sõjalise jõu kasvatamisele.

Rääkides agressiivsusest tuleb samuti nentida, et provotseeriva käitumisega oma läänepiiril on silma paistnud pigem Venemaa relvajõud kui NATO. Rootsi mõttekoja Frivärld ja Arizona ülikooli McCaini Instituudi koostöös valminud projekti raames kaardistati kahe aasta jooksul 2016. aasta oktoobrist 2018. aasta novembrini Põhjamaade ja Balti regioonis kokku 79 erinevat Venemaaga seotud provokatiivset juhtumit. Lisaks juba rutiinseks muutunud õhupiiri rikkumised Venemaa lennukite poolt, mida registreeriti kokku 271. Ka Venemaa sõjalised õppused siin piirkonnas on liitlaste omadest mastaapsemad. Suurõppusel Zapad 2017 osales Vene meedia andmetel ligikaudu 100 000 sõdurit, sõltumatute ekspertide hinnangul siiski pisut vähem. NATO viimaste aastakümnete suurim õppus oli mullune Põhjamaades toimunud Trident Juncture 18, kus osales 50 000 inimest, 10 000 sõidukit, 250 lennukit ja 65 laeva 31 riigist. Eesti  taasiseseisvumise aja suurimal sõjalisel õppusel Siil 2018 osales pisut üle 15 000 ajateenija, reservväelase, kaitseväelase, kaitseliitlase, naiskodukaitsja ja liitlasvägede sõduri.

Müüt purustatud!
Ei saa rääkida mingist NATO sõjalisest agressiivsusest Venemaa läänepiiril, kui tegelik jõudude vahekord siin piirkonnas on selgelt Venemaa kasuks. NATO on olnud sunnitud oma kaitseplaane ümber vaatama ja vägede kohaolekut piirkonnas suurendama vastuseks Venemaa sõjalise võimsuse ja agressiivsuse kasvule. Sõltumatu mõttekoja RAND Corporation analüüsi kohaselt oleks jõudude tasakaalu ning tõhusa heidutuse tagamiseks vajalik isegi oluliselt suurem NATO vägede kohalolek Balti regioonis.

Pilt: Kuvatõmmis loos viidatud artiklist. Teabegraafika: Propastop.

Jaga ja arutle:
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter