Gruusia konflikt: kas Tbilisi oli erand?

“Eksib see kes arvab et Tbilisi oli erand / Totaalsed riigid pole iial hiiland mõistusega,” laulis punkansambel JMKE 1989. aastal, kui nõukogude sõjavägi tappis praeguse Gruusia parlamendihoone ees 21 meeleavaldajat.

Kahetsusväärselt jõudis Gruusia eelmisel kuul taas uudistesse seoses vägivaldsete protestidega ning nendele järgnenud Venemaa rünnakutega Gruusia maine ja majanduse vastu. Ülevaate kriisi kronoloogiast saab näiteks Postimehe artiklist, Propastop otsib vastuse küsimustele, mis püüavad toimuvat mõista propaganda ja infosõja vaatenurgast.

Kes on süüdi?
Meedias on liikvel narratiiv, mille järgi on Gruusia tekkinud mäsu  ise põhjustanud – suutmatusega tagada Tbilisi Õigeusu Parlamentidevahelisel Assambleel osalevate Venemaa saadikute turvalisust, võimetusega ohjeldada opositsiooniparteid ja protesteerijaid, aga ka üldise agressiivse russofoobia tõttu.

Siiski on just Kreml see, kes otsustas Gruusia siseriiklikke sündmusi välispoliitiliselt eskaleerida: keelas vastastikused lennud, hoiatas oma elanikke sinna riiki reisimise eest ning on ähvardamas Gruusia veine impordikeeluga. Gruusiat süüdistab russofoobias kogu Kremli kontrolli all olev meedia,  maalides riiki intensiivselt kõigis toimunus süüdlaseks. Seega on kõik reaalsed sammud Gruusia vastu on ellu viinud just Venemaa.

Küsimuse “Kes alustas?” seadmist esikohale võib pidada infokonflikti üheks võtteks, mis annaks ründavale poolele justkui vabad käed omapoolsete sammude astumiseks. 2008. aasta Gruusia sõja alustamist õigustas Venemaa just teise poole esimese rünnakuga. Sarnased narratiivid olid liikvel ka Ida-Ukraina sõja ja Krimmi okupeerimise eel.

Kas konflikt on Venemaa provotseeritud?
Konflikti käivitanud sündmused Gruusia parlamendis ei tundu Kremli poolt liikvele lükatud. Siiski näib Venemaa võimuladvikul olevat kõik ettevalmistused tehtud, et sobiva võimaluse tekkimisel Gruusias omapoolseid aktsioone alustada. Kiirus ja kindlus, millega Gruusia majanduse vastased sanktsioonid ellu rakendati ja aktiivset meediarünnakut alustati, annab tunnistust, et plaanid ei olnud improviseeritud, vaid need ootasid juba pikemat aega rakendamiseks sobivat juhust. Kõnealuse kriisi tekkimisel ajend leitigi.

Venemaad on provokatsioonides süüdistanud Gruusia president Salome Zurabišvili ning valitsuserakonna Gruusia Unistus ja sisuliselt kogu riigi mitteametlik juht miljardär Bidzina Ivanišvili. Pole siiski selge, mis alusele need süüdistused toetuvad.

Kuidas saab Gruusiat aidata?
Tekkinud tüli on mõjunud Gruusiale juba praegu rängalt. Venemaa sanktsioonide suurust mõõdetakse 1,5% suuruse sisemajanduse kogutoodangu langusega. Oluliselt on kahanenud Gruusia usaldusväärsus NATO ja EL liitlaste silmis, millele lähenemiseks on tehtud pikki aastaid tõesti head tööd, sest Tbilisis toimunu ei tee au valitsusele ega opositsioonile.

Gruusia toetamiseks tasub seda riiki turistina külastada, seda enam, et just algasid otselennud Tallinnast Batumisse. Seevastu näiteks Borjomi vee joomine ei pruugi olla parim viis Gruusia abistamiseks. Seda Bakuriani mägedest pärit tervislikku mineraalvett müüb Eestisse Alfa Grupp, Venemaa üks suurimaid firmasid, mille suuromanik on Vikipeedia andmetel nii Venemaa kui kogu maailma üks rikkaim inimene Mihhail Fridman.

Kas sarnane rünnak on võimalik ka Eestile?
Huvi korral võiks Kreml leida küllaga ettekäändeid, et sarnast meediarünnakut initsieerida. Sobib mõni ajaloo või fašismisüüdistusega seotud teema, miks mitte näiteks Lihula ausammas. Uudised, nagu plaanitaks seda kivi taas avada, on leidnud Idanaabri meedias viimastel päevadel palju kajastamist. Aga kasutada saaks ka muid propagandanarratiive: “kaasmaalaste” ahistamist, venelaste inimõiguste piiramist või lihtsalt abstraktset süüdistust russofoobias.

Sammud Eesti turismi vastu oleks samuti võimalikud, ehkki Venemaalt pärit külalised ei ole nii suure osakaaluga kui Gruusias. Kõige suurem võimalik kahju oleks löök aga Eesti mainele. Kui peaksime tõrjuma süüdistusi ja selgitama asjaolusid Lääne ja liitlaste ees, tooks see Eesti kuvandile kindlasti kahju.

Muide, Venemaa meedia on püüdnud Eestit Gruusia vastasseisu juba tõmmata. Idanaabri meedias väideti, et Tbilisis rünnati ka Eesti saadikuid, kes osalesid Õigeusu Parlamentidevahelisel Assambleel. Uudis oli Kremli ajakirjanduses meelega vildakalt sõnastatud, venekeelne Postimees andis sündmuse kohta teada, et esines küll arusaamatusi, need said aga sõbralikult lahendatud.

Pilt 1:  Protesteerijad Gruusia parlamendi ees juunis 2019. Foto: George Melashvili, Wikipedia, CC. 

Pilt2: Kuvatõmmis loos viidatud artiklist.