Ad hominem, sõbrad!

17.06.2019

Inimeste mõjutamine demagoogia abil on sama vana kui demokraatia ning iga propagandisti tööriistakohvris on erinevatel demagoogiavõtetel kindel koht. Propastop teeb algust lugude seeriaga, kus võtab igaühes käsitleda ühe võtte.

Argumentum ad hominem
Demagoogiavõte, kus sisulise argumendi asemel rünnatakse hoopis selle esitajat, kannab ladina keeles nime argumentum ad hominem ehk argument inimese vastu. Võte võimaldab sisulise argumenteerimise asemel keskenduda oponendi isikule ning juhtida tähelepanu mõnelt endale ebamugavalt teemalt kõrvale.

Kas oskad selle võtte ära tunda? Esitame kolmekaupa üheksa erinevat väidet, mis kõik on ühel või teisel viisil demagoogilised ja manipuleerivad. Kas tunned ära, millised neist on näited argumentum ad hominem kasutamisest? Märgi oma arvamus üles ja kontrolli tulemust loo lõpus ära toodud õigete vastuste pealt. Kui soovid, jaga oma tulemust Propastopi Facebooki lehe kommentaarides. Kõik toodud näited on pärit Väitlusseltsi õpikust.

Demagoogiat defineeritakse kui sihilikult vigaste argumentide esitamist kuulaja või lugeja eksitamiseks. Demagoogiat võib kohata nii avalikus diskussioonis, emotsionaalsetes kõnedes kui tavalises igapäevases vestluses. Vahel kasutavad inimesed seda ka täiesti tahtmatult, kuid sageli siiski teadlikult.

Erinevad autorid on kirjeldanud kümneid demagoogiavõtteid ning Eestis demagoogia mõtestamisega ehk kõige enam tegelenud Tartu ülikooli emeriitprofessor Ülo Vooglaid esitab Vikerkaares ilmunud viieosalises artiklite sarjas “Juhtimise ja valitsemise eetikast” koguni 111 erinevat demagoogia vormi.

Demagoogia muutub ülioluliseks kõikjal, kus käib poliitiline võitlus häälte pärast. Samuti puutume demagoogiaga erinevates vormides kokku igapäevaselt. Vooglaid nendib, et demagoogiat rakendavad poliitikud oma arusaamade esitamiseks, publiku ergutamiseks, kallutamiseks, ärritamiseks või uinutamiseks, oma tõekspidamiste levitamiseks, senise tegevuse ja kavatsuste õigustamiseks, vastaste tõrvamiseks, oma tegutsemise tagamaade varjamiseks jms.

Eesti Väitlusselts tutvustab oma õpikus 15 erinevat demagoogiavõtet. Laias laastus saab kõik need jagada kolme rühma: puuduliku loogika peale mängimine, puudulike teadmiste peale mängimine ning emotsionaalsete reaktsioonide peale mängimine. Kuigi teadlik demagoogia kasutamine oma väidete tõestamiseks on ebaeetiline, siis iseenesest ei tähenda see veel, et tõestatav argument ise kindlasti vale on – seda on esitatud lihtsalt läbi vigase loogika.

Õiged vastused
Argumentum ad hominem on kasutusel 1., 3. ja 7. väites.
2. väide on näide argumentum ad baculum ehk õnnetusega hirmutamise kasutamisest,
4. väide on näide argumentum ad misericordiam ehk vaestele kannatajatele rõhumisest,
5. on tautoloogia ehk asja tõestamisest iseenda abil,
6. on näide valest järeldusest (non sequitur),
8. on näide kiirest üldistusest, kus mingi üksik näide üldistatakse tervele grupile või vastupidi,
9. väites osutatakse argumendi vastuvaidlemise asemel seostele, mis vastase juures on samuti halvasti (tu quoque), mõnikord kutsutud ka kui whataboutism.

Erinevate demagoogiavõtete nimede täpne teadmine pole siiski kõige olulisem. Nagunii defineerivad erinevad autorid ja koolkonnad võtteid pisut omamoodi. Demagoogiavõtete näol on tegemist vaid vigase loogikaga, mille saab ära tunda ka ilma konkreetse võtte nime teadmata.

Vooglaid leiab, et demagoogia on mitmes mõttes ohtlik, ent sageli ka lausa vajalik –mõnikord saab paadunud demagoogi vastu vaid demagoogiaga. Seetõttu tasub end teemaga tuttavaks teha.

Jaga ja arutle:
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter