Patrikarakos: Sotsiaalmeediahiidude ohjamiseks on vaja seadusi

Eelmisel nädalal viibis Tallinnas Ühendkuningriigist pärit ajakirjanik, telesaatejuht ja mitmete raamatute autor David Patrikarakos, kelle laiem tuntus tuli koos 2017. aastal ilmunud sotsiaalmeedia erinevaid infosõja tahke kirjeldava raamatuga „Sõda 140 tähemärgiga: kuidas sotsiaalmeedia 21. sajandi konflikte ümber kujundab“. Propastop kasutas võimalust teha sotsiaalmeedia eksperdiga lühike intervjuu.

Mis Teid Tallinnasse toob?
Ma olen siin Head Read festivali pärast. Mul on väga hea meel selle festivalil esineda koos paljude suurepäraste inimestega ja olen väga tänulik korraldajatele, et mulle selline võimalus anti. See on fantastiline kogemus, mul oli au näiteks lennujaamast linna sõita ühes bussis koos Bookeri võitja Julian Barnesiga.

Ma olen ka juba varasemast suur Eesti fänn ja tulen siia võimalusel alati hea meelega. Teie endine president Toomas Hendrik Ilves teeb palju väga vajalikku tööd tutvustades Läänes erinevaid infoohte, millega me kokku puutume. Kuigi Eesti on väike riik, on ta kujunenud näiteks kübervaldkonnas üheks arvamusliidriks. Ka oma asukoha tõttu Ida ja Lääne vahel on Eesti geopoliitiliselt väga huvitav ja oluline riik. Ja loomulikult meeldib mulle Tallinna vanalinn. Nii et kui mind siia festivalile esinema kutsuti, haarasin kohe võimalusest.

Head Read on kirjandusfestival ja ka Teie räägite siin oma raamatust?
Ma esinen vestluse formaadis Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktori Sven Sakkoviga ja kindlasti on üks teema, milles me räägime, ka minu raamat. Ma loodan, et sellest raamatust võib oma väikesel moel olla abi ka Eestile erinevate inforünnakute mõistmisel ja tõrjumisel. Inforünnakutega tuleb muidugi tegelda kõigil Lääne riikidel, kuid Eesti on sõna otseses mõttes selle võitluse eesliinil.

Teie raamat “Sõda 140 tähemärgiga: kuidas sotsiaalmeedia 21. sajandi konflikte ümber kujundab“ ilmus esmakordselt kaks aastat tagasi ning selles analüüsitakse peamiselt 2014. aasta infokonflikte. Nüüd on aasta 2019 – mis on viimase viie aastaga muutunud?
Asjad on läinud palju hullemaks. Infokonfliktid on suuresti mõjutatud tehnoloogiast ja tehnoloogia on kiiresti edasi arenenud. Me kipume sellest alati sammu võrra maha jääma. Täna tuleb meil tegeleda “deep fake” uudistega, videomanipulatsioonide ja muu sellisega, mis veel viis aastat tagasi oli tehnoloogilise barjääri tõttu vähestele kättesaadav.

Kipub olema nii, et majad ei saa enne korralikku tuletõrjelahendust, kui juhtub traagiline õnnetus ja inimesed tulekahjus hukkuvad. Ma kardan, et infokonfliktidega on sama lugu – me ei võta neid enne piisavalt tõsiselt kui juhtub mõni traagiline õnnetus.

Ukraina konflikt oli mõnes mõttes laboratoorium, kus katsetati kõiki neid samu informatsioonilise mõjutamise võtteid, mida nägime ka 2016. aasta USA valimistel. Ma pean siin oma sõnadega väga ettevaatlik olema. Ma ei saa öelda, et venelased mõjutasid USA presidendivalimiste tulemusi, kuid ma saan öelda, et Mark Zuckerbergi kinnitusel jõudsid venelaste loodud reklaamid ja sõnumid 126 miljoni Facebooki kasutajani. Kas need sõnumid mõjutasid kõiki neid 126 miljonit inimest? Kindlasti mitte, kuid kui need mõjutasid ka vaid murdosa inimesest, on see ikkagi suur number.

Nad proovisid seda ka prantslastega, kuid prantslased olid valmis ja nende puhul see ei töötanud.

Kui senised meetodid enam ei tööta, tuleb kasutusele võtta uued. “Deep fake” võetakse kasutusele  ja saavutatakse tulemus. Selleks ajaks kui me õpime selle vastu valmis olema, on kahju juba tehtud ja liigutakse järgmisse faasi. Me mängime siin tagaajamist, kuid oleme ründajast tavaliselt ühe sammu maas. Tehnoloogia areng on seega üks oluline asi, mis infokonflikte mõjutab.

Teine oluline teema on meie demokraatlikud väärtused, mis meid defineerivad, kuid ka meie käitumist piiravad. Pahade poole käitumine ei ole aga demokraatlikest normidest piiratud. Kui keegi peaks tahtma näiteks New Yorgis või Londonis käivitada trollifarmi, siis võtaks kõige rohkem kuu aega, enne kui ajakirjandus selle paljastaks ja see kinni pandaks ning asutajad vastutusele võetaks. Venemaal aga tegutsevad trollifarmid ka pärast paljastamist segamatult edasi. Putin ei lase ennast ajakirjandusest lihtsalt häirida, see ei lähe talle korda.

Me oleme õppinud, et infokeskkond, milles me elame, on alatiseks muutunud ning see on täna hapram ja haavatavam kui kunagi varem. Tehnoloogiad, mis infokeskkonda kujundavad on endiselt veel väga noored. Web 2.0 – kasutajate loodud sisuga internet on ehk ainult kümmekond aastat vana. Kui tuua võrdlus näiteks filmitööstusest – siis me oleme ikka veel tummfilmide ajastus, mis kestis pea kolmkümmend aastat. Me oleme alles alguses, meil pole veel reegleid ega oskusi uute tehnoloogiatega toime tulekuks.

Kas see tähendab, et tänaseid sotsiaalmeedia gigante tuleks senisest rohkem reguleerida?
Jah. Me vajame seadusi, mitte reguleerimist. Ma ise arvan, et peab tulema aeg, kus me lõhume need hiiud väiksemateks üksusteks. Paljud arvavad, et nad on selleks liiga võimsad, kuid me oleme seda teinud varemgi suurte korporatsioonidega. Nende netihiidude kätte on kogunenud liiga palju võimu. Ja ma ei mõtle siin sugugi ainult raha või majandusvõimsust. Need suurkorporatsioonid kontrollivad meie ligipääsu infole ja sisuliselt kujundavad meie maailmapilti. Sellist võimu pole kunagi varem ajaloos ühte kohta koondunud.

Millistest seadustest me räägime – kas sotsiaalmeediaplatvormidele tuleb panna vastutus kasutajate loodud sisu avaldamise eest?
Facebook on sisuliselt ju kirjastaja. Nad ise ei taha seda muidugi öelda, sest siis peaksid nad avaldatava sisu eest maksma hakkama ja võtma selle eest ka vastutuse. Täna on olukord, kus meil on üheltpoolt keskkond, kus saab avaldada sisuliselt ükskõik millist kontrollimata infot ning mis teiselt poolt tõmbab ära raha ja ressursse keskkondadelt, kus ilmub kontrollitud ja tõene info – ajalehtedelt ja traditsioonilistelt meediaväljaannetelt. Avalik sfäär saab kahekordselt kahjustatud.

2017. aastal teatas Facebook toonaste skandaalide valguses, et viib sisse faktikontrolli. Oma avalikel esinemistel küsin tavaliselt, kas kuulajatest keegi on pannud tähele, et viimase kahe aasta jooksul on sotsiaalmeedia muutunud faktitäpsemaks. Seni ei ole keegi kätt tõstnud. Iseregulatsioon ei tööta.

Tegu on äridega, mille tooteks oleme meie – kasutajad. See tähendab, et sotsiaalmeediagigantide huvi on saada võimalikult palju kasutajaid, sest päeva lõpuks – ka vihakõnelejad ostavad ketse ja t-särke ning ka neile tasub teha reklaami. Kasutajatele tasub näidata asju, mis neile meeldivad, sest siis tulevad nad tagasi.

Kuna tegu on äridega ja iseregulatsioon ei tööta, siis tuleb luua seadused, mis motiveerivad neid avaldatavat sisu senisest rohkem kontrollima. Sõnavabadus on äärmiselt oluline, kuid näiteks vihakõnel ja tapmisähvardustel ei tohi olla õigust karistamatult levida. Sellise sisu levitamine ka sotsiaalmeedias peab olema seadusega keelatud ja vastutama peab platvorm, kellel on ainsana võimalus seda kontrollida. Vastutama oma rahakotiga, sest see on keel, mida nad mõistavad.

Erinevates riikides on erinevad seadused ja erinevad arusaamad asjadest, mis on lubatud ja mis keelatud. Sotsiaalmeedia levib aga riigipiiride üleselt ja võib vajadusel oma juriidilise keha registreerida kõige sobivamate seadustega riiki. Kuidas kehtestada seadusi sellistele riikideülestele organisatsioonidele?
Me vajame ÜRO harta sarnast kokkulepet interneti reguleerimiseks. Muidu on oht interneti balkaniseerumiseks, kus näiteks Ameerikas on pisut teistsugune internet kui Euroopas. Seda on juba ka näha Euroopa Liidu uue isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR) jõustumisega. Internet on piisavalt oluline, et seda reguleerida ÜRO harta sarnase riikideülese kokkuleppega, sest see on keskkond, mis kujundab meie kasvava põlvkonna arusaama maailmast. Kui Sina ja mina mäletame veel aega enne internetti, kus infot maailma kohta saadi raamatutest ja entsüklopeediatest, siis uue põlvkonna ülekaalukalt kõige olulisem kanal igasuguse info hankimiseks on internet.

Sellise riikideülese kokkuleppe saavutamine on muidugi väga keeruline – eriti näiteks riikidega nagu Hiina või Venemaa. Kuid vähemalt demokraatlikud lääneriigid peaksid suutma omavahel ühistes põhimõtetes kokku leppida – äärmisel juhul balkaniseerub internet siis sedapidi.

Te mainisite riike nagu Hiina ja Venemaa. Nemad lähenevad sellele probleemile pisut teisest küljest. Hiina on rajanud Suure Hiina tulemüüri ning kontrollib väga põhjalikult, milline internetisisu riigi elanikele kättesaadav on. Ka Venemaa on astumas esimesi samme sellise kontrolli kehtestamise suunas.
Hiina küll – aga Hiina on Hiina – kuid Venemaa on seni olnud väga nutikas selles vallas. Nemad ei tsenseeri internetti, kuid nad kasutavad seda väga osavalt ära. Putin on näide sellest, milline näeb välja moodsa maailma diktaator. Ta ei korralda massihukkamisi või ei küüdita kümneid ja sadu tuhandeid elanikke vangi- või koonduslaagritesse. Kes tänapäeval veel nii tegutseb, näeb välja nagu al-Assad. Ja keegi ei taha välja näha nagu al-Assad. Keegi ei taha olla rahvusvaheline paaria.

Ja Venemaa on seni käitunud väga nutikalt – kasutanud interneti vahendeid edukalt ära nii oma elanike kui rahvusvahelise auditooriumi mõjutamiseks. Nüüd on tõepoolest ka Venemaa astunud esimesed sammud interneti tsenseerimise ja kontrollimise suunas ning see näitab, et Venemaa on muutunud murelikuks. See on muretsema panev areng, sest riigid teevad rumalusi mitte siis, kui nad on tugevad, vaid siis, kui nad tunnevad end nõrga ja ohustatuna. Ja Venemaa end praegu ilmselt nii tunneb.

Kas ja kui palju peaksid riigid üldse teadlikult ja aktiivselt sotsiaalmeedias nähtav olemise ja oma narratiivide levitamisega tegelema?
Riigid peaksid oma seisukohtade edendamisega kindlasti tegelema. Samuti peab tegelema riike kahjustavate vaenulike narratiivide vastu võitlemisega. Sest sotsiaalmeedia on koht, kus saab tekkida dialoog ning sotsiaalmeediast levib info ka tavameediasse. Näiteks Twitteri kasutajaskond on võrreldes Facebookiga küll väike, kuid seal on oluline sihtgrupp – otsustajad, diplomaadid, poliitikud, ajakirjanikud jne. Kui seal midagi öelda, jõuab see paljude mõjukate inimesteni ja nende kaudu ka kõigi teisteni. Trump on hea näide. Tema valijaid ei pruugi Twitteris olla, kuid nad loevad ajalehti ja vaatavad televisiooni – mille toimetajad ja reporterid on Twitteri jälgijad ja vahendavad presidendi säutse.

Tänapäevane riik ei saa sotsiaalmeediat ignoreerida, sest kui jätta sealne narratiivne ruum oma sõnumitega täitmata, täidavad selle teised sõnumitega sinu kohta. Paljude riikide diplomaadid on seda suurepäraselt mõistnud ja sotsiaalmeedia oma tööriistakasti võtnud.

Millisena paistab Eesti riik sotsiaalmeedias?
Viimasel ajal on sellega minu meelest kahjuks mõningaid probleeme. Kui näiteks valitsuspartei liikmed näitavad parlamendis avalikult white power märki.

See on Eesti kuvandit tugevalt mõjutanud?
Jah, see oli väga šokeeriv. Eesti pehme jõud on nii väikese riigi kohta väga tugev ja mõjukas. Me oleme harjunud, et Eesti on Euroopa Liitu ja NATOt pooldav, demokraatlik ja inimõigustest hooliv riik, kus võideldakse aktiivselt ja edukalt desinformatsiooni vastu. Näiteks Eesti endine president Toomas Hendrik Ilves on selle narratiivi edukas saadik rahvusvaheliselt. Minu hinnangul on see edukas bränd saanud nüüd mõnevõrra määritud.

Oma raamatus jutustate erinevaid lugusid sotsiaalmeediat ja elektroonilist inforuumi mõjutanud gruppidest ja inimestest, näiteks Bellingcati eestvedajast Eliot Higginsist või teismelisest Gaza sotsiaalmeddia võitlejast Farah Bakerist. Kas mõni selline raamatusse mitte jõudnud lugu on seotud ka Balti riikidega?
Jah, muidugi. On ju kuulsad Leedu haldjad või teised desinformatsiooniga võitlevad rühmad. Balti riigid ja eriti Eesti on ju olnud selle võitluse eesliinil ja siin räägiti infoohtudest ja tegeleti nende teemadega juba aastaid enne seda kui mujal seda tõsiselt võtma hakati. Ukraina oli see, mis paljude silmad avas. Suurbritannias näiteks ei võtnud samuti paljud Venemaa ohtu kuigi tõsiselt – kuni Skripali juhtumini. Nüüd on hakatud tõsisemalt kuulama juttu, mida Eesti on rääkinud juba vähemalt kümme aastat.

Millised on maailmas praegu aktiivsemad sotsiaalmeedia infokonfliktid?
Neid on praegu igal pool. Venezuela on kindlasti praegu üks aktiivsemaid, kuid ka Hiina viimased arengud. Süüria teema on küdenud juba aastaid, samuti alternatiivsed parempoolsed (alt-right). Ja loomulikult Brexit – see on massiivne, mis Brexiti teemal sotsiaalmeedias toimub.

Sotsiaalmeedias peegeldub see, mis maailmas toimub. Ja maailmas on praegu palju konflikte, mis kajastuvad ka sotsmeedias.

Oma raamatus kirjutate, et Teie hinnangul on maailmas praegu suurem tõenäosus suure riikidevahelise sõja puhkemiseks kui kunagi varem pärast Teist Maailmasõda. Millest selline pessimism, kui pärast Teist Maailmasõda loodi ometi hulk institutsioone, et järjekordse suursõja puhkemist vältida?
Jah, me elame Teise Maailmasõja järgses maailmakorralduses, mille eesmärk oli lõpetada suured maailmasõjad. See on põhjus, miks moodustati NATO, Euroopa Liit, ÜRO jne. Ma ei tahagi öelda, et sõda tuleb, ma ütlen lihtsalt, et tõenäosus on täna suurem kui kunagi varem. Ma ei muretse, et USA kuulutab sõja Venemaale või Hiinale või vastupidi. Mulle teeb muret võimalus, et riigid võivad sõtta sattuda justkui kogemata, juhuste kokkulangemisel. Kui riigid tegelevad inforuumis viha õhutamisega, nagu näiteks Venemaa-Ukraina konfliktis või Hiina ja Taiwani konfliktis, siis võib juhtuda, et riikide elanikud köetakse nii üles, et riigijuhid surutakse sisuliselt nurka ning nad on sunnitud tegutsema, kuigi ei pruugi seda soovida.

See uus tehnoloogia, mida keegi veel päriselt kontrollida ei suuda, muudab olukorra väga volatiilseks ja hapraks. Ma ise usun ja loodan, et suurt sõda ei tule, kuid me oleme sellele kindlasti lähemal kui 90ndatel või 80ndatel või 70ndatel või 60ndatel.

Milliseid muutusi toob tehnoloogia jätkuv kiire areng ja näiteks tehisintelligents kaasa infokonfliktide vaates?
Uued tehnoloogiad muutuvad järjest kättesaadavamaks ja ühelt poolt alandab see tunduvalt barjääre kõikvõimalike kurjategijate ja terroristide jaoks. Kui varem oli suure raha varjatud liigutamine ja rahapesu keeruline ettevõtmine, siis Bitcoini tulekuga on see lihtsam kui kunagi varem.

Ma ei tea ise suurt midagi häkkimisest, kuid kui mul on piisavalt huvi ja raha, siis ma tean, et saan tumeveebist osta rakenduse, millega isegi minusugune on võimeline mõne pahaaimamatu krediitkaardi kasutaja rahast lagedaks teha.

Mida lihtsamaks muutub selliste kuritegelike ja terroristlike aktide sooritamine ja mida keerulisem on neid takistada, seda suuremaks muutub demokraatlikes ühiskondades soov, et keegi selle jama ära lõpetaks ja korra majja looks. Ma kutsun sellist valitsejat Digitalis Rex – moodne valgustunud tehno-autokraat. Me võime näha selliste juhtide esiletõusu.

Mida saab tavaline sotsiaalmeedia kasutaja ise ära teha, et end desinformatsiooni ja manipulatsioonide eest kaitsta?
Olla valvas. Kasutada usaldusväärseid uudiste allikaid. Mitte levitada edasi infot, mis tundub kahtlase väärtusega, mitte liialt usaldada kõike, mis sotsiaalmeediast tuleb. Kui midagi läheb viraalseks, siis see ei tähenda, et tegemist on tõese infoga. Tihti pigem vastupidi – suure tõenäosusega on seda töödeldud, et see inimestele rohkem meeldiks ja arusaadav oleks.

Meil tuleb kooliharidusse sisse viia kohustuslik sotsiaalmeedia kirjaoskus, et inimesed õpiksid enda kaitsma juba varases nooruses.

Kas Te olete jõudnud tutvuda ka Propastopi blogiga? Millised on Teie muljed ja kas on soovitusi, kuidas seda veelgi paremini teha?
See on suurepärane. Huvitav sisu, asjalikud analüüsid. Ma olen fänn. Just sellised algatused aitavad inforuumi meie kõigi jaoks puhtamaks ja usaldusväärsemaks muuta ja see on väga vajalik töö.

Kas kirjutate juba ka järgmist raamatut?
Mul on tõepoolest küpsemas mõte kirjutada raamat 21. sajandi sünnist, kuid eks paistab, kas keegi selle vastu huvi tunneb ja kas see teoks saab.

Fotod kirjandusfestivalilt HeadRead