Hiina propagandamasin: ärkav hiiglane pöördub läände

Propaganda ajalugu Hiinas on pikk ja värvikas. Vastase informatsioonilise mõjutamise olulisusest ja viisidest rääkis juba Õpetaja Sun ilmselt kõigi aegade tuntuimas sõjandusalases teoses “Sõja seadused” ligikaudu 2500 aastat tagasi. Sun Zi ütles: “Sõja seadus on üldjuhul selline. Võtta riik üle tervena on parem, lüüa riik puruks on halvem. Võtta armee üle tervena on parem, lüüa armee puruks on halvem. Sajast lahingust sada võitu ei ole sugugi parimast parim. Sundida teine armee ilma lahinguta alla andma on parimast parim.” Ja teha saab seda eelkõige nutika informatsioonilise mõjutamisega.

Sun Zi õpetuste mõju Hiinas ei ole võimalik üle hinnata – need on kujundanud sealsete riigi- ja väejuhtide mõttemustreid aastatuhandete vältel – sõltumata parasjagu kehtivast riigikorrast või ideoloogiast. Seetõttu on ka erinevatele nii siseriiklikele kui välismaistele sihtrühmadele suunatud propaganda (hiina keeles xuānchuán, 宣传) olnud alati oluline tööriist sealsete võimurite arsenalis.

Ülesehitus ja juhtimine
Mullu novembris USAs avaldatud ekspertanalüüsi kohaselt on Hiina rahvusvahelise mõjutustegevuse kavandamine ja ellu viimine jagatud erinevate ametkondade vahel: Riiginõukogu Infobüroo, Hiina Kommunistliku Partei keskkomitee propaganda osakond, keskkomitee ühisrinde tööosakond jne. Puudub üks keskne organisatsioon, mis kõiki tegevusi juhiks ja koordineeriks.

Poliitbüroo alalise komitee liige Wang Huning on kõrgeima ametnikuna vastutav ideoloogia ja propaganda küsimuste eest, igapäevase propagandasüsteemi juhtimisega tegeleb poliitbüroo liige ja Hiina kompartei propagandaosakonna juhataja Huang Kunming.

Hiina propaganda sõnumid
Hiina eesmärk lääneriikide meedias on “jutustada Hiina lugu”. Hiina liider Xi Jinping on rõhutanud vajadust leida uusi viise, kuidas “jutustada Hiina lugu hästi ja teha Hiina hääl kuuldavaks”. Hiinat soovitakse näidata uuendusliku, kiiresti areneva, võimsa, kuid rahumeelse riigina.

Tänase Hiina propagandamasina peamised sõnumid lääneriikide inimestele on viimastel aastatel olnud:

– Hiina eesmärgiks on rahumeelne kasv. Teisisõnu – Hiina ei ole ohtlik. Hiina järjest kasvav majanduslik ja ka sõjaline võimsus tekitab maailmas ärevust ning Hiina soovib propagandaga seda muret pehmendada.

– Hiina eesmärk ei ole hegemoonia. Hiina on multipolaarse maailma eeskõneleja ning soovib teha rahumeelset koostööd kõigi maailma riikidega. Hiina ei soovi sekkuda teiste riikide siseasjadesse.

– Hiina kommunistlik partei on Mao Zedongi aegadest palju arenenud ja demokratiseerunud ning ei ole enam autoritaarne režiim. Partei eesmärgiks on harmooniline sotsialistlik ühiskond.

– Hiina ei näe Ameerika Ühendriike oma strateegilise vastasena. Selle asemel soovib Peking, et Washington mängiks regioonis positiivset rolli nii majanduses kui turvalisuses.

Hiina propaganda kanalid
Kõige nähtavam Hiina propaganda levitamise tööriist on Hiina kesktelevisioon, China Central Television, CCTV ja selle rahvusvaheline haru  China Global Television Network, CGTN, mis edastab kokku kuut rahvusvahelist programmi. Lisaks kahele ingliskeelsele programmile edastatakse originaalsisuga teleprogramme ka hispaania, prantsuse, araabia ja vene keeles.

Hiina riik rahastab varjamatult propagandatrükiseid, mida avaldatakse sisuturundusena mitmete rahvusvaheliselt tunnustatud ajakirjandusväljaannete vahele panduna. Riigi finantseeritud ingliskeelsel päevalehel China Daily on kokkulepped vähemalt 30 rahvusvahelise väljaandega (teiste seas New York Times, Wall Street Journal, Washington Post ja UK Telegraph) nelja- kuni kaheksaleheküljeliste “China Watch” nime kandvate vahelehtede regulaarseks avaldamiseks.

Varjatumalt levitab Hiina oma riikliku raadio, China Radio International, CRI saateid ja uudiseid erinevate osaliselt eraomanduses olevate meediafirmade kaudu. Neli aastat tagasi edastati Reutersi andmeil neid saateid erinevates keeltes vähemalt 33 erinevas raadiojaamas 14 riigis, kuid nüüdseks on nii jaamade kui riikide arv kasvanud erinevatel hinnangutel pea kahekordseks.

Mullu avaldatud plaanide kohaselt on Hiina oma rahvusvahelist propagandamasinat ümber korraldamas. Äsja loodi riiklike meediamajade ühendamise teel üks ühtselt juhitud ja rahastatud propagandaorganisatsioon, “Hiina Hääl”, Voice of China, VOC. “Ameerika Hääle” eeskujul loodud meediagigandi eesmärk on võimendada Hiina sõnumite levitamist rahvusvaheliselt ning suurendada keskvõimu kontrolli propagandategevuse üle.

Soov kontrollida kõiki kanaleid
Viimastel aastatel on propaganda muutunud ka äriks. Hea näide sellest kohta on üle 100 aasta Hong Kongis ilmunud ajaleht South China Morning Post, SCMP, mille 2015. aastal omandas Hiina rikkaim mees, Alibaba e-kaubanduse impeeriumi omanik Jack Ma. Uue omaniku ja juhtkonna all on leht muutunud Hiina ametliku poliitika osas palju sõbralikumaks. Välisriikides, kus on suur hiinlaste kogukond ja nende kohalik omakeelne meedia, on sarnased ülevõtmised ja konsolideerimised viimastel aastatel tavaliseks muutunud, üheks selliseks näiteks on Uus-Meremaa.

Riikidevaheliste suhete arendamiseks on Hiina mitmel pool asutanud koosöötorganisatsioonid (USAs näiteks China-United States Exchange Foundation, Cusef), mis muuhulgas organiseerivad ka kohalikele ajakirjanikele ja arvamusliidritele tööreise Hiinasse eesmärgiga saada positiivset meediakajastust. Kümnekonna tegutsemisaasta jooksul on Cusef Hiinasse viinud 127 USA ajakirjanikku 40 erinevast väljaandest, samuti senaatoreid ja kongresmene.

Arengumaade ajakirjanike koolitamiseks asutas Hiina 2012. aastal programmi, mille käigus on plaanis aastaks 2020 välja õpetada 500 ajakirjanikku Ladina-Ameerikast ja 1000 ajakirjanikku Aafrika riikidest. Lääneriikide sõltumatut ja kriitilist meediat näeb Hiina endale ohuna, nagu selgub 2013. aastal lekkinud dokumendist, seetõttu tulebki koolitada ajakirjanikke, kes jutustavad Hiina lugu riigile sobivalt.

Propaganda on Hiinas kõikehõlmav ja totaalne ning võtab kiiresti kasutusse kõik tehnoloogilised uuendused. Näiteks oli tänavu märtsis Reutersi andmetel Hiinas kõige populaarsem mobiiliäpp “Xuexi Qiangguo” ehk “Õpi tundma vägevat maad”, mis võimaldab inimestel õppida Hiina liidri Xi Jinpingi sõnumeid ja jälgida oma edasijõudmist. Äpis saab lugeda kompartei värskeid uudiseid, teha teste ja kirjutada kommentaare. Üheks näiteks Hiina propaganda uutest suundumustest on ka see riiki ülistav ingliskeelne räpivideo.

50 sendi partei
Kui Venemaa kasutab ome sõnumite edastamiseks sotsiaalmeedias laialdaselt sõnumiroboteid, siis Hiina on rajanud oma netistrateegia reaalsetele inimestele. Traditsiooniliselt tuntakse Hiina trolliarmeed 50 sendi partei (wumao) nime all, kuna just nii palju olevat neile iga patriootilise postituse eest makstud.

Tegelikult ei ole tõendeid, et neile ka tõepoolest postituste eest makstakse. Tihti on tegemist valitsus- ja parteiametnikega, kelle puhul loetakse valitsuse tegevuse avalikku toetamist töökohustuste hulka kuuluvaks. Samuti on nende hulgas palju vabatahtlikke ja kompartei noorteliikumise liikmeid.

Hiina trolliarmeesse arvatakse kuuluvat ligikaudu 2 miljonit aktiivset liiget ning 2017. aastal ilmunud uuringu kohaselt tehakse valitsuse tellimusel aastas ligikaudu 488 miljonit sotsiaalmeedia postitust.

50-sentlased on organiseerunud väiksematesse gruppidesse sotsiaalmeedias, kus jagatakse omavahel infot ja koordineeritakse tegevusi. Ühes suuremas sellises suletud Facebooki grupis on Financial Timesi andmetel 40 000 liiget, kes pidid enne liikmeks saamist kinnitama, et nad on hiinlased ja toetavad “ühe Hiina” poliitikat. Nii koordineeritigi selles grupis näiteks rünnakut Lady Gaga Instagrami kontole, kuna see staar kohtus 2016. aastal Tiibeti vaimse liidri Dalai laamaga.

Hiina propaganda Eestis
Kuni 2019. aasta alguseni pidas Hiina vajalikuks ülal pidada ka eestikeelset uudisteportaali koos Facebooki kontoga ning mõnda aega edastas selle portaali eelkäija ee.radio86.com Helsingist sagedusel 963 kHz isegi eestikeelseid raadiouudiseid.

Kõige enam avalikkuse tähelepanu pälvinud Hiina propaganda juhtum Eestis on aga ilmselt 2011. aasta septembris ajalehe Postimees vahel ilmunud Hiina Rahvavabariigi ja Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete 20. aastapäeva tähistanud eriväljaanne. Sellest Hiina poolt tellitud, kuid korrektselt reklaamina märgistamata jäänud trükisest võis muu hulgas leida näiteks artikli pealkirjaga “Tiibet: 60 aastat pärast rahumeelset vabastamist”.

Eestikeelsete propagandakanalite sulgemine ei tähenda, et Hiina huvi oma sõnumite Eestis levitamise vastu kadunud oleks. Küllap on tehtud lihtsalt strateegiline otsus, et otstarbekam on oma uute kanalite lansseerimise asemel kasutada sõnumite edastamiseks juba siinsete inimeste jaoks töötavaid kohalikke kanaleid. Nii ilmus hiljuti Äripäevas Hiina suursaadiku Li Chao arvamusartikkel, milles rõhutati Hiina rahumeelseid kavatsusi ning soovi suurendada riikidevahelist majanduskoostööd.

Eesti ei pruugi küll olla Hiina riiklike huvide fookuses, kuid sealne võimas propagandamasin ei jäta kedagi kahe silma vahele. Hiina propaganda võib meile paista esmapilgul tahumatu ja väheefektiivsena, kuid sarnaselt riigi majanduslikule ja sõjalisele jõule areneb ka hiinlaste oskus Lääne inimestega suhelda ning neid informatsiooniliselt mõjutada. Soov ja vahendid on Hiinas selle jaoks vaieldamatult olemas. Olgem valmis.

Pildid:
Avalehe foto Rob Oo / Flickr / CC.
Foto CCTV peahoonest: poeloq / Wikipedia / CC.
Kuvatõmmised loos viidatud videotest, veebilehtedest ja artiklitest.