22.04.2019
Propastop pakub seekord lugejale võimaluse iseendaga mängimiseks. Allpool on kolm reaalselt Eesti uudismeedias eelmisel aastal ilmunud pealkirja, mis kõik on jõudnud ühel või teisel põhjusel pressinõukogu lauale. Milliseid neist pealkirjadest võiks hinnata kallutatuks, kui on teada, et kõigi nende puhul on tegemist uudistega?
Õige vastuse leiad postituse lõpust.
Kas Eesti meedia on kallutatud?
Aeg-ajalt jõuab meediasse mõne poliitiku või avaliku elu tegelase esituses arvamus, et Eesti ajakirjandus on kallutatud ning suhtub ühte või teise inimesesse või organisatsiooni liigse sümpaatia või antipaatiaga. Erinevatel meediaväljaannetel ongi enamasti oma selgelt defineeritud maailmavaade, mida väljendatakse toimetuse juhtkirjades. Loomulikult on oma isiklikud eelistused, sümpaatiad ja antipaatiad ka erinevatel ajakirjanikel, kuid uudisinfo edastamisel jätab professionaalne ajakirjanik need kõrvale.
Eesti ajakirjanduseetika koodeks, millest ajakirjanikud oma tegevuses lähtuvad, sõnastab punktis 1.4, et ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.
See ei tähenda, et ajakirjanik peaks olema robot, kel ei ole õigust oma arvamusele. Pigem vastupidi – hea ajakirjanik hoiab end erinevate maailma asjadega hästi kursis, on uudishimulik ning tundliku sotsiaalse närviga inimene. Kuna ajakirjanikud on õppinud end ka selgelt väljendama, saavad neist ühiskonnas tihti arvamusliidrid, kelle arvamusavaldusi erinevatel teemadel oodatakse ja hinnatakse. Oluline on, et oleks selgelt aru saada, millal ajakirjanik esindab oma isiklikku arvamust ja millal vahendab uudisinfot.
Ajakirjanduseetika koodeksi punkt 4.1 nõuabki, et uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil. Reeglina suudetakse sellest põhimõttest kinni pidida, kuid vahel on mõni ajakirjanik või väljaanne eetikakoodeksi vastu ka eksinud. Eestis on ajakirjanikud loonud eneseregulatsiooni organina pressinõukogu, mille poole lugejad saavad pöörduda, kui nende hinnangul on ajakirjanduseetika koodeksi vastu eksitud.
Kuidas käituda eksitava uudise leidmisel?
Mida teha, kui kuskil hakkab silma uudislugu, mis esitab kas ebatäpset, moonutatud või eksitavat informatsiooni? Või kui ajakirjanikul paistab olevat arvamus- ja uudislugu sassi läinud? Esiteks tasub pöörduda ajakirjaniku enda või toimetuse poole – tavaliselt on lugude juures olemas autori või toimetaja kontaktandmed.
Pöördumises võiks ära märkida täpselt, milline väide on vale või ebatäpne, võimalusel tuua ka ajakirjanduseetika koodeksi punkt, mille vastu loos on eksitud. Kuna enamasti on eksimused tahtmatud, siis tavaliselt sellest piisab ja vead saavad parandatud. Kui kisub vaidluseks, siis ongi selguse saamiseks üheks lahenduseks pressinõukogu poole pöörduda. Ja lõppude lõpuks jääb alati võimalus oma õiguseid kaitsta kohtus.
Õige vastus lugejamängule
Välja valitutest ühe looga, pealkirjaga number 2 rikuti head ajakirjandustava. EKRE kaebust arutanud pressinõukogu otsustas, et Eesti Päevaleht ja Delfi rikkusid ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.11, mis näeb ette, et pealkirjad ei või auditooriumi eksitada. Pressinõukogu hinnangul ei vasta pealkiri artikli sisule, sest loos ei tõestata, et EKRE rahakott on tühi. 20 000 eurot kontol ei anna alust väita, et valmiskampaaniat minnakse tegema tühja rahakotiga. Otsusega täismahus saab tutvuda siin.
Teiste lugude puhul pressinõukogu hinnangul ajakirjanduseetika vastu ei eksitud, sest esitatud on tõestatavaid fakte. Otsused täismahus leiad siit ja siit.
Kokku arutas pressinõukogu mullu 81 kaebust ja neist enam kui pooled olid õigeksmõistvad. Eetikakoodeksi rikkumisi leiti 22 korral. Kogu statistika leiad siit. Tegelikult ei jõua muidugi kaugeltki mitte kõik kas kogemata või meelega kallutatud uudislood pressinõukogu ette, kuid valdav osa Eesti uudismeedias ilmuvast informatsioonist on siiski kindlasti tasakaalustatud ja faktitäpne.
Pildid: kuvatõmmised artiklitest.