Eesti sai Kremli teles taas tutistada

03.12.2018

Pühapäeval, 25. novembril hõivasid Venemaa sõjalaevad Kertši väinas kolm Ukraina alust. Kolmapäeval, 28. novembril kutsus Eesti välisministeerium intsidendiga seoses välja Venemaa suursaadiku Eestis. 

Saadiku välja kutsumine tõi kaasa tormilise reaktsiooni Kremli propagandameedias. Kõigepealt domineerisid uudised välja kutsumisest endast, seejärel  Vene välisministeeriumi kõneisiku Maria Zahharova iroonilised, Eesti tegevust naeruvääristavad kommentaarid. Eesti olla unustanud, et tal pole väljapääsu Mustale merele. Samuti olla saadiku vaibale kutsumine Eesti paaniline soov maailmas pildile pääseda. Sellise sisuga lood lõid monitooringuroboti Propamon “punasesse” ja 28. novembrist sai sügise kõige arvukamate Eestit puudutavate lugudega päev Venemaa meedias. Eesti ja Lääne ajakirjanduses ilmus samal  ajal saadiku väljakutsumise kohta vaid mõni üksik kiretu nupp.

Vastulööki kaasati ka mõjuka Pervõi telekanali
vestlussaade “Aeg näitab”. Saates etendati vastuse otsimist küsimusele, miks Eesti pidas vajalikuks sedasi käituda. Propagandasaatele iseloomulikult leiti, et ainus diagnoos olla Eesti nakatumine russofoobiasse. Vaatajale püütakse jätta muljet, et laevade hõivamine olla Ukraina provokatsioon, USA, Saksamaa ja Prantsusmaa jäävat äraootavale seisukohale ning Balti riigid koos Poolaga olla Venemaa ainukesed süüdistajad.

Saatelõik on põnev vaatamine kui õppevideo demagoogiavõtete arsenalist. Näiteks ühe sellise võttena küsib saatejuht Artjom Šeinin, miks Eesti välisministeerium ei ole kutsunud välja Türgi, Iisraeli või Suurbritannia saadikuid? Nende riikidel on olnud samasuguseid juhtumeid, siis aga Eesti vaikinud.

Seda demagoogiavõtet võib kirjeldada kui segu whataboutismist ja võrreldamatu võrdlemisest. Piltlikult öeldes keskendutakse kurjategija asemel kuriteost teatajale. Segatakse juhtumeid eri ajastutest, jutt viiakse põhiteemast kõrvale. Kokkuvõttes püütakse viidata, nagu poleks Eestil varasema ajaloo tõttu moraalset õigust oma arvamust väljendada.

Ühtegi Eestiga seotud inimest saates ei osale, küll aga saavad pikalt sõna Kremli jutupunktide toetajad, kelle monoloogidele stuudiosse toodud pealtvaatajad plaksutavad. Peksupoiste rolli määratud USA ja Poola ajakirjanike jutule segab saatejuht aina vahele, rünnates ja naeruvääristades nende mõtteid. Ekraanile ilmuvad üksnes saatejuhi positsiooni toetavad vaatajate säutsud.

Igal juhul on näha, et Ukraina laevade teema on Kremli jaoks väga oluline ja ajakirjandusele on antud suunised juhtumi käsitlemiseks. Juhtumit nimetatakse läbivalt “Ukraina provokatsiooniks”, nii püütakse meediakampaaniaga oma tegusid õigustada, näidata süüdlasena Ukrainat ning vältida Lääne karistavaid sanktsioone. Kui aga peaks juhtuma, et need siiski kehtestatakse, saab selles süüdistada russofoobseid Balti riike.

Nagu kommenteerib üks “Aeg näitab” saate külaline, siis on Eesti juba oma eesmärgi saavutanud: väikeriigi tegemisi arutatakse põhjalikult Venemaa suures telekanalis. Tõepoolest, kui välisministeeriumi eesmärgiks oli meediatähelepanu tekitamine, siis võib saadiku välja kutsumist pidada korda läinud ettevõtmiseks.

Muide, eelmistes sarnastes meediatormides on propagandalugudes esil välisminister Sven Mikseri nimi. Sel korral aga on ministri isik tagaplaanil ja kõneletakse umbisikuliselt Eestist ja välisministeeriumist. Kõiki tänavusi juhtumeid, mida Eesti ametiisikute sõnavõtud on läitnud, saad meenutada siit.

Pildid: kuvatõmmised meediakajastustest

Jaga ja arutle:
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter