26.11.2018
Propastop viis läbi intervjuu meediaeksperdi, Tartu Ülikooli õppejõu ja keeleteadlase Tiit Hennostega (pildil).
Mida arvate terminist “tõejärgne ajastu”?
Hea turundustermin, mis on kasulik nii ajakirjanduse kritiseerijatele kui ka ajakirjandusele endale. Nii saavad mõlemad kuulutada, et pürivad tagasi tõe poole.
Aga kui see mõiste lahti võtta, siis tähendaks “tõejärgne” olukorda, kus ajakirjandus varem rääkis tõde, kuid nüüd enam mitte. Miski ei ole tõest kaugemal!
Ajakirjandus on alati rääkinud ühest otsast tõde ja teisest otsast hämanud, manipuleerinud ja valetanud. Tõe kriteeriumid on ühiskonnas olnud klassikalised rahvusvaheliselt levivad “valged” väljaanded nagu BBC, New York Times, Guardian, servapidi ka meie ERR ja muud rahvuslikud ringhäälingud. Valetanud on aga kollane ajakirjandus, muidugi mitte kogu aeg ja kõiges, aga siiski palju.
Seega luiskav ajakirjandus on olemas olnud alati.
Kas mõistel puudub siis sisu?
Üks muutus on siiski toimunud: mittekontrollitud informatsiooni on tänapäeval kordades rohkem kui varem.
Varem tähendas korralik ajakirjandus seda, et ajakirjanikul pidi olema kaks teineteisest sõltumatut allikat, mis lugu kinnitasid. Ükski korralik väljaanne ei avaldanudki lugu ilma nende kahe allikata.
Tänapäeva sotsiaalmeedia-põhisel klikiajakirjandusel pole enam mingisuguseid allikaid! Kuna kiirus maksab, sunnib konkurents lugu avaldama ilma aeganõudva kontrollita. Väljaanded avaldavad kilode kaupa ühikuid ja laenavad lisaks üksteiselt. Probleem on selles, et ajakirjandus on andnud sotsiaalmeediale alla, sellest on saanud kontrollimata info võimendaja. Kõik meenutab kokku kiirlaenude ringi langenud inimesi.
Küllastunud turg panevat ajakirjanikke mõtlema kvaliteedile. Ei pane. Paneks ehk siis, kui lugusid ei tuleks müüa. Kvaliteet ei ole kusagil müügiargument. Kõige rohkem müüakse maailmas maha ebakvaliteetset kaupa. Kõrge kvaliteet on alati rariteet – aeglast ajakirjandust on vaja.
Muutus on toimunud ka selles, et ajakirjandus on hakanud mineviku uudiste asemel kirjutama tuleviku uudistest – sellest, mis võib juhtuda. Tuleviku puhul ei saa tõest rääkida, sündmused võivad juhtuda ja võivad ka mitte. Lugejate tõlgenduses kaob see “võib-olla” sealt vahelt kergesti ära, kaovad kahtlusele viitavad jutumärgid ja kaovad küsimärgid lause lõpust, millega ajalehed lugejaid tihti lihtsalt manipuleerivad. Spekulatsioonid lähevad segi tõega.
Need kaks tendentsi on kokku saanud ning tulemuseks on olukord, kus mittetõest infot liigub järjest rohkem.
Millised ohud taolise meediaga kaasnevad?
Väljaanded, mis peaksid infot selekteerima, ei tee seda enam. Pekstakse segamini tõde ja vale, oluline ja tühine. Kontrollimata infol põhinevad lood tehakse tavaliselt eriti värvikad. See tõstab uudisväärtust: mida ootamatum ja üllatavam, seda parem! Selline info levib palju kiiremini kui kontrollitud teave. Muuseas, palju räägitakse sellest, et valed levivad kiiremini kui tõde. Mu arvates pole see päris nii. Kiiremini levivad huvitavaks tehtud lood. Ja valet, fantaasiat jms on palju kergem huvitavaks teha. Tõest kirjutaja on faktides kinni.
Tulemuseks on aga segaduses lugeja, kes ei saa enam aru, mis on tõene ja tähtis. Ta on tasakaalust väljas ja ebakindel. Aga selline seisund on alati olnud kasutusel selleks, et muuta inimene kergesti manipuleeritavaks. Just sellise manipuleeritava lugeja teke on otseselt taolise uut tüüpi ajakirjanduse süü. Delfi, Postimees, samuti Facebook ei ole mingil juhul paljad torud või platvormid, mis üksnes edastavad uudiseid. Loomulikult püütakse ka nende meediakanalitega manipuleerida, aga selleks peavad kanali palgal olema vastavad inimesed, kes seda manipulatsiooni tõrjuvad.
Delfi on vedanud koos väitlusseltsiga faktikontrolli, Postimehes on valedetektor. Tekkinud on rubriigid, mis püüavad valefakte paljastada.
Küsimus ei ole mingite üksikute faktidega tegelemises. Kui ma loen neid faktikontrollijaid, leian seal aeg-ajalt üksikuid kilde. Ma ei saa kunagi aru, miks just see kild on kontrollimiseks välja valitud. Kui faktikontroll on ajakirjanduse osa, siis peaks uudisväärtuslikud olema ka need faktid, mida kontrollitakse. Ei ole mõtet pisiasjade üle kaagutada.
Faktikontroll peab olema süstemaatiline ja sisemine. Kui ajakirjandus tahab säilitada oma autoriteeti, siis ei saa olla sedasi, et faktikontrolli teeb keegi kusagilt väljast. Kontroll peab olema ajakirjanduse sisemine asi, sarnaselt eetikakontrolliga. Selles ongi asja mõte – me ise kontrollime ennast.
Ja alustada tuleks iseenda faktikontrollist. Ega faktikontroll kui selline ei ole mingi originaalne leiutis, mis oleks tõejärgsel ajastul kuidagi avastatud. Faktikontrolli osakonnad on olnud olemas aastakümnete jooksul maailma suuremates lehtedes. Kõik kontrolliti üle. Kui reporter oli kirjutanud, et keegi seisis seitsmekorruselise maja ees, siis käidi ja kontrolliti üle, kas sellel majal ikka oli seitse korrust.
Kui räägid ajakirjandusest, siis pead silmas portaale Postimees, Delfi, ERR. Aga kas sellised internetilehed nagu Sputnik ja Baltnews on ajakirjandus?
See on küsimus, millele ei ole lihtsat vastust. Mis täpselt on ajakirjandus, on üldse üks segane värk. Isegi klassikalise, vana kooli ajalehe puhul on see segane.
Ajakirjanduseks peetakse näiteks ka ajakirju, teadus- ja kultuuriväljaandeid. On see nüüd ajakirjandus, kui ma avaldan kümme luuletust? Ajalehes on ka horoskoobid, koomiks, surmakuulutused, ristsõnad. On aastakümneid olnud. Igas Eesti Ekspressis on Trulli lulla. On see kõik ajakirjandus?
Piir ajakirjanduse ja mitteajakirjanduse vahel on väga ujuv. Me võime öelda, et siin on midagi, mida me tingimata ajakirjanduseks nimetame: uudised, arvamuslood, reportaažid, intervjuud, juhtkirjad. Toimetuse liikmete kirjutatud. Aga selle kõrval on asjad, mis lähevad ajakirjandusest küllaltki kõrvale.
Portaalides nagu Sputnik segatakse see kõik muu kokku ajakirjandusliku materjaliga. Ikka sellepärast, et lugeja tasakaalust välja lüüa.
Kuidas te suhtute mõttesse, et riik peaks valdkonda rohkem reguleerima, näiteks looma ajakirjanduse järelevalveorganisatsiooni?
Ma ei tea, kas ajakirjandusele saab neid reegleid panna. Mõnes riigis on ajakirjandusseadus, Eestis ei ole. Selle üle on arutletud, aga ausalt öelda ei tunne mina selle järele erilist vajadust.
Küll aga on erinevate seaduste erinevatest kohtadest võimalik kokku klappida terve rida norme. Teatud asjad, mis puudutavad valetamist, on seadustega reguleeritud. Ajalehti on alati kohtusse kaevatud, teatades, et nad valetavad, ja ajalehed on mõnigi kord saanud ka oma trahvid.
Mida peaks aga kindlasti tegema – ajakirjanduskoodeks tuleks läbi käia, see vajaks päris palju uuendamist. Koodeks on tehtud paarkümmend aastat tagasi, enne sotsiaal- ja netimeediat. Seal arvestatakse üpris rangelt uudisloo ja mitteuudisloo piiri, uudisloo puhul kehtivad kõikvõimalikud piirangud, aga muul puhul ei kehti. Ilmselt nüüd oleks seal vaja sättida neid piire täpsemalt.
Isegi kui Sputnik poleks mingi kriteeriumi järgi ajakirjandus, siis ega selle tegevuses midagi muutuks?
Ei muutuks. Kunagi oli ajakirjandus ainus autoriteet uudisväljal kaasa rääkimiseks. Pärast sotsiaalmeedia ajastu algust selline lahterdamine enam ei kehti, kaasa võivad rääkida absoluutselt kõik.
Selline propagandaportaal saab alati öelda, et on blogi, lihtsalt veebileht. Või ei pea üldse end kuidagi nimetama, lihtsalt avaldab tekste internetis. Keegi valetas internetis? Sorry, internetis on miljoneid valesid!
Võimalus on panna sellele portaalile ka mingi märk külge, et vaadake, milline vale ja propaganda. Aga siis selle portaali tegijad ja lugejad ütlevad kohe, et sildistajad on kahepalgelised. Hea küll, olgu, meil oli siin mingi hulk valetavaid lugusid. Aga kui võtame kasvõi Postimehe või Delfi portaali, siis leiame sealgi samuti valet. Miks te neile ei pane silti külge? Ja nii jõuame ideoloogiavaidluseni välja.
Mis sellise olukorra vastu aitaks?
Minu meelest aitab ainult vaikimine.
Mis ma selle all silmas pean? Tavapärane käitumisviis on see, et hakatakse rääkima: seal on selline ja selline portaal, seal ilmusid sihukesed lood ja need lood on kõik valed. Ja tuuakse veel mõni lugu näitena ära ka.
Lugeja aga pole kuulnudki sellisest portaalist. Talle antakse selle eksisteerimisest nüüd teada, link pannakse ka veel külge! Need portaalid ei koosne ainult valest, vastupidi, enamasti on vale kämbud tõemere sees. Ja sel viisil sinna juhatatud lugeja ütleb lõpuks: “Vau, see on väga huvitav koht! Mõni lugu on ehk vale, aga seda valet on igal pool.” Kokkuvõttes tuuakse sellele portaalile lugejaid juurde.
Kui aga võtad need inimesed, kes seda ümberlükatavat fakti sügavalt usuvad, siis ega neile see ümberlükkamine ei mõju. Nad ütlevad hoopis, et see ümberlükkaja ise on kaabakas, kes valetab siin.
Propastop siiski ei vaiki, vaid kirjutab propagandarünnakutest ja valedest.
See on vajalik, absoluutselt vajalik, et selliseid meediakanaleid jälgida ja analüüsida. Vaikimine ei tähenda ignoreerimist, vaid valede mitte võimendamist. Analüüs liigub teisel tasandil.
Ja kui selline vale või propagandarünnak peaks näiteks teiste kanalite kaudu kuidagi levima, siis tuleb kindlasti need valed ümber lükata. Suuri rahvusvahelisi kvaliteetseid meediaväljaandeid mõjutab küll, kui hakata otseselt välja tooma, et nad jagavad valet või võimendavad kallutatud uudiseid.
Küllap aitab ka meediaharidus, kriitilise mõtlemise kasvatamine.
See on väheseid võimalusi, mis meil olemas on. Üks on vaikimine. Teine on ajakirjandus kui isereguleeruv süsteem, mis hoiab oma eetilisi piire ega lagasta end ära.
Kolmas tee on lugeja õpetamine. Vaja on õpetada kelme ja manipulatsioone läbi nägema, õpetada inimesed uuesti aeglaselt lugema. Kriitiline masin käivitub ainult aeglasel lugemisel. Aeglane kriitiline lugeja lükkab meediaväljaande, mis rämpsu toodab, kõrvale. Ta ei loe seda enam. Selline vältimine on meediale palju hullem signaal kui õiendamine nende kallal.
Samuti on väga oluline õppijatele näidata, kuidas aeglane ajakirjandus sünnib. Kuidas jõutakse tõeni, mida ajakirjanik selleks teeb. Ja mitte üksikutel avatud uste päevadel, vaid kogu aeg. Nagu aeglane toit valmib avatud köögis.
Meie haridusdebattides rõhutatakse kogu aeg, et faktide pähetuupimine pole oluline. Ma näen ülikoolis sageli, inimesed ei tea enam fakte. Mille põhjalt sa siis arutled? Kas ütled: “Oot-oot, ma ei saa järgmist lauset ütelda, loen vahepeal internetist”? Minu arvates on just need inimesed, kelle mälu on faktidest tühi, kõige kergemini manipuleeritavad.
Kõige rohkem peaks kool õpetama allikakriitilist mõtlemist, et inimesed saaks aru, kus on tõde. Kas seal üldse saab olla tõde, kas me saame rääkida faktidest, kust tulevad need järeldused. Mind ei huvita, et mõni fakt on ümber lükatud, mind huvitab see tõestuse protsess. Tee tõeni.
Piltidel:
Tiit Hennoste esinemas kultuurimeedia konverentsil 2015. aastal. Foto: Jaanus Lensment / Postimees / Scanpix
Tiit Hennoste raamatukogus. 2018. aastal. Foto: Margus Ansu / Eesti Meeda / Scanpix