Propaganda raamatukogu: LikeWar

Oktoobri alguses ilmus P. W. Singeri ja Emerson T. Brookingi sulest raamat „LikeWar: The Weaponization of Social Media“.

Kuigi viimaste aastate jooksul on kirjutatud sadu raamatuid sotsiaalmeedia teemadel, ei saa selle mahuka teose kohta öelda „üks järjekordne raamat sotsiaalmeediast“. Pisut vähemal kui neljasajal leheküljel käiakse põhjalikult läbi interneti suhtluskanaliks saamine ja edasine areng ning selle kõige mõju ühiskonnale tervel planeedil.

Autorid on materjali kogudes ja analüüsides üha uuesti ja uuesti saanud kinnitust viiele raamatu vundamendiks olevale tõsiasjale: interneti teismeiga on möödas; internetist on saanud lahinguväli; see lahinguväli muudab arusaamisi võitlusest; see võitlus muudab „sõja“ tähendust; me kõik saame sellest „sõjas“ osa.

Raamat on tummine lugemine, mis sisaldab nii interneti kui suhtluskanali tekkelugu, lahingupidamise ja informatsiooni sümbioosi lahtiseletamist ning erinevaid raamatu fookust toetavaid teooriaid, aga ka hulgaliselt näiteid sellest, kuidas elektroonilist võrku erinevates konfliktisituatsioonides on kasutatud.

Autorid esitavad kümneid näiteid ning nende analüüse kogu interneti eksisteerimise perioodist. Alates aegadest, kui sõnumi lugemiseks või teistele sõnumi kirjutamiseks tuli helistada modemiga teise arvutisse „sisse“, kuni näideteni valimiste mõjutamisest 2018. aastal.

Konkreetseid näiteid on raamatus kümneid, sisaldades nii neid, mida on traditsionaalne meedia kirjeldanud, kui ka näiteid, millest suurem osa inimesi lugenudki pole.

Trumpi sotsiaalmeediakasutuse, Venemaa mõjutustegevuse ning Belligcati tekkimise kirjeldamise kõrval tuuakse arvukalt näiteid vastupanuliikumistest, gängide vahelistest arveteklaarimisest sotsiaalmeedias, kodanikuajakirjanduse aktsioonidest narkokaubanduse likvideerimisel, aga ka lihtsalt näiteid juhtumitest, kuidas juhuslikud sotsiaalmeedia postitused on muutunud globaalselt oluliseks.

Autorite üks alusväide, et interneti teismeiga on möödas, saab kinnitust ka mitme raamatus lahtikirjutatud näite põhjal, mis kahjuks tihtipeale lõpevad loo kangelase surmaga.

Üheks selliseks näiteks on Felina lugu, kes käivitas gängide omavahelistest võitlustest vaevatud Tamaulipas Facebooki lehe, millel jagati ühisloome (crowdsourcigu) kaudu kogutud infot ohtlikest piirkondadest ja tänavatest, kuni jõuguliikmete fotodeni välja. Lehel oli ligikaudu pool miljonit jälgijat ning see suurendas oluliselt inimeste turvatunnet. Kartell, kellele anonüümselt hallatav lehekülg oli pinnuks silmas, pani välja vaevatasu 600 000 peesot (48 000 dollarit) lehekülje administraatori isiku tuvastamiseks.

16. oktoobril 2014 postitati Felina twitterikontole sõnumi: „Sõbrad ja perekond, minu pärisnimi on Maria del Rosario Fuentes Rubio. Ma olen füsioloog. Täna jõudis mu elu lõpule.“ Twitterivoogu postitati ka kaks fotot, millest esimesel vaatab keskealine naine otse kaamerasse ning teisel lebab see sama naine põrandal, kuuliauk peas.

Kokkuvõtvalt peab ütlema, et raamat on kohustuslik lugemine kõigile interneti kui suhtluskeskkonna arengust huvitatuile. See toob kaaluka täienduse kõikvõimalikele lugudele juutuuberitest, bloggeritest ja kommertsinfluenceritest ning näitab, et internet suhtluskeskkonnana on oluliselt suurem, kui me seda igapäevaselt tunnetame.