Farah, teismeline sotsiaalmeediavõitleja

Propastop võtab uue postitusteseeriaga avada kaasaegsete sõjaliste konfliktide teise rinde – avalikus ruumis toimuva võitluse olemust ja senised praktikad.

Sõjaline konflikt, olgu selleks siis Venemaa ja Ukraina, Iisraeli ja Hamasi või USA ja Daeshi vahel, on toonud endaga kaasa ka täiemahulise sõja inforuumis, võiduks inimeste tähelepanu ning toetus.

Tänases postituses tutvustame Farah Bakeri lugu, mida on tänaseks räägitud üle maailma. Temast on saanud sotsiaalmeedias peetava infosõja kaanetüdruk.

2014. aastal, olles siis 16-aastane ning elades Gaza tsoonis, alustas ta ühel järjekordsel piirkonna pommitamise ööl postitusi Twitteris. Tüdruk postitas sellest, mida nägi, kuulis, tundis ja koges ning tegi seda emotsionaalselt. Farah tviitis inglise keeles, lisades juurde fotosid nii sündmustest, endast, kui ka oma lähikondsetest, kes koos temaga pommitamiste tõttu kannatasid.

Farah tviidid kogusid kiirelt jälgijaid, näiteks kolmas postitus sai juba ligikaudu 15 000 retweeti ning lühikese ajaga hüppas tema twitterikonto jälgijate arv 800 inimese pealt 200 000 jälgija peale.

Ta muutus väärtuslikuks allikaks suurte rahvusvaheliste väljaannete nagu näiteks The Guardian, The Wall Street Journal jne jaoks ning temast sai mõjusaadik (influencer) Gaza teemadel. Farah sõnum kogetud kannatustest levis ning sellega levis ka Gaza sektori taotletav Iisraeli-vastane narratiiv.

On tähelepanuväärne, et konfliktikoldes elav noor tüdruk andis võidetud tähelepanu kaudu täiemahulise meedialahingu Iisraeli sõjaväele ning levitas maailmas ulatuslikult Iisraeli kompromiteerivaid sõnumeid.

Sõjalise tegevusega kaasnevates infokonfliktides ei ole määrav see, palju sul on sõjalist tehnikat. Ühe poole jõuline ülekaal varustuses võib anda inforuumis eelise pigem teisele, allajääja poolele, tuues talle juurde olulise koguse kaastunnet ja poolehoidu.

Tänapäeval ei pruugi enam olla füüsilise sõja võitja see, kes jääb peale ka inforuumis ning kirjutab ajaloo. Sõja kaotajal võib olla väga suur sõnaõigus selles, kuidas nähakse konflikti maailmas ning kuuldakse seda, mis tegelikult juhtus.

Farah Bakeri loost on pikemalt kirjutanud oma raamatus “War in 140 Characters: How Social Media is Reshaping Conflict in the Twenty-First Century“ David Patrikarakos.

Pole teada, kas Farah oli kogu tegevuse taga üksi või oli ta kaanetüdruk suuremale grupile, kes soovis Gaza tsoonis toimuvast oma sõnumit levitada. Oluline on mõista toimunut ja mõelda, kas Eestis oleks vajaduse tekkides milleksi sarnaseks võimeline.