Kuus järeldust raketijuhtumist

13.09.2018

7. augustil tulistas Hispaania liitlashävitaja Eesti kohal tahtmatult välja õhk-õhk tüüpi raketi. Monitooringurobot Propamoni andmetel oli tegemist absoluutse rekordsündmusega Venemaa propagandameedia jaoks: ükski Eestit puudutav teema ei ole sel aastal genereerinud nii palju kajastusi.

Tänaseks on sündmusest üle kuu aja möödas. Paras aeg on teha järeldusi, kuidas Kremli propagandamasin juhtumit käsitles.

1. Propagandamasin reageerib kiiresti
Rakett tulistati välja 7. augustil kell 15.44
Esimene teade sündmusest jõudis meediasse kaitseväe pressiteate kaudu kell 18.57.
Esimese uudise intsidendi kohta Venemaa massimeedias avaldas Interfaks kell 19.43.
Kell 23.07 säutsus teemal Venemaa Föderatsiooninõukogu infopoliitika komisjoni esimees Aleksei Puškov. Tegemist oli tekstiga, mis lansseeris hiljem valdavaks saanud propagandanarratiivi. Säutsu võimendas Venemaa meedia laialdaselt, esimesena kell 23.46 Izvestija.
Seega võttis vaid neli tundi aega, kui “tavaline uudis” oli moondunud propagandasündmuseks, infosõja sõnumiks.

2. Kajastustel on üks põhinarratiiv
Venemaa propagandanarratiiviks läbi kogu juhtumi oli sõnum “NATO on oht!” Nii seati sündmus viivitamatult Kremli strateegilise eesmärgi teenistusse – tõrjuda kaitseallianssi oma lähiriikidest eemale.
Põhinarratiivi väljendati kord pealkirjades, kord loo sees kommentaarides, kuid see esines pea kõikides juhtumit puudutavates artiklites.
Sõnumit kinnistati ka pärast aktiivse huvi vaibumist. 9. augusti välisministeeriumi  avalduses vermiti see taas kord uuesti, samuti hilisemates analüüsides.

3. Põhinarratiivi väljendust varieeritakse
Saanud kätte narratiivi sisu, asuvad propagandakanalid konkreetset väljendusvahendit varieerima. “NATO on oht!” sõnumit esitati näiteks järgmiste võtetega:
– Juhtumi nimetamine “NATO raketirünnakuks” või “Õhulöögiks Eesti pihta
Spekulatsioon, et rakett võis tabada Venemaad
Lood pealkirjaga “Arvasin, et alanud on sõda”: tavainimeste hirmunud reaktsiooni võimendamine
– Läti ametiisikute ohule viitava kommentaari esiletõstmine: “Võimalik on Venemaa vastulöök.”
Meetodit võib piltlikustada vette lantidena, millest igaüks kujutab erinevat vaatenurka põhinarratiivile. Pole oluline, milline neist täpselt lugejaid peibutab, peaasi, et propagandasõnum saab inimeste mällu haagitud.

4. Esinevad ka muud narratiivid
Üks tugevamaid sekundaarseid propagandanarratiive oli “NATO on nõrk”, mis lisandus kajastustesse juhtumi edenedes. Spekuleeriti, et väljatulistamine tulenes kehvast väljaõppest. Toodi esile Eesti suutmatus raketti jälgida ja võimetus leida. “Saamatu NATO” propagandasõnumit toetasid iroonia ja must huumor.
Kõrvalnarratiividest võib esile tuua veel russofoobiamotiivi (“Väljatulistamises hakatakse süüdistama Venemaad”) ja vandenõuteooriad (“Raketi näiliselt juhuslik väljatulistamine oli tegelikult planeeritud aktsioon”).

5. Sündmus saab ruttu läbi, ent jälg jääb
Kajastuste rekord keskendus kahele päevale. Aga kui uut infot ei lisandunud, muutus juhtum meedia jaoks ebahuvitavaks. Vaid mõned jätkulood andsid teada, et raketti ei suudetud leida ning liitlashävitajate lennud jätkuvad.
Kokkuvõttes jääb Venemaa meediaväljas elavale inimesele raketijuhtum meelde loona, milles kobakäpp-NATO oleks Eestis peaaegu kolmanda maailmasõja läitnud. Arvamus, et juhtum sisendab kindlustunnet NATO võimekuse kohta, on Propastopi hinnangul ekslik.

6. Kuidas selliseid propagandanarratiive tõrjuda? 
Kohe esimestes pressiteadetes tuleb püstitada omapoolne narratiiv. Nii tagatakse, et soodne käsitlus sündmusest saab valdavaks. Käesolevas juhtumis keskenduti esmases teavituses juhtumi detailidele ja faktidele, jättes tahaplaanile sündmuse laiema tähenduse. Rõhutamine, et mingit otsest ohtu ei olnud ja juhtum oli Eesti kaitseväe ja NATO kontrolli all, aidanuks Kremli propagandanarratiivi tiibu kärpida.

Fotod: Ilkka Jukarainen/Flickr/CC; kuvatõmmis postituses viidatud artiklist.