Vladimir Sazonov: kuidas Venemaa saab ise aru infosõjast?

Postimees avaldas augusti lõpus Vladimir Sazonovi arvamusartikli sellest, kuidas Venemaa saab ise aru infosõjast.

Sazonov esitab endale hulga küsimusi Venemaa mõjutustegevuse lähtepunktide kohta ning püüab neile vastata erinevates infosõda käistlevates dokumentides sisalduva põhjal.

Ta kirjutab: „Palju on räägitud, mida ja kuidas Venemaa teeb. Kuid mida tähendab infovõitlus Venemaa enda arusaamal tänapäeval (sh ka konfliktide kontekstis)? Seda teemat pole piisavalt lahatud. Mida loeme välja avalikest allikatest? Kas ainult seda, mida Kreml tahab, et me loeks välja või midagi muud, midagi enamat? Analüüsides vene infosõja aspekte, pidamisviise, propaganda töötamise mehhanisme, saab üht ja teist aga järeldada.“

Vastuseid otsides käib ta läbi info abil mõjutamise olulisuse tõusu Venemaa sõjastrateegiates ning toob välja olulisemad sõlmkohad, millal üks või teine täna kasutuses olev praktika on armee juhtide poolt välja öeldud.

Näiteks Venemaa välispoliitika uuest kontseptsioonist (2016) toob ta esile lõigu «Venemaa taotleb enda objektiivset aktsepteerimist maailmas, arendab oma tõhusaid ühiskondliku arvamuse info mõjutusvahendeid välismaal, aitab kaasa Venemaa ja venekeelse massimeedia positsiooni tugevnemisele maailma inforuumis, andes neile selleks riikliku toetuse, osaleb aktiivselt rahvusvahelises koostöös info valdkonnas, rakendab vajalike abinõusid oma info julgeoleku ohtudele vastuseismiseks. Sellel eesmärgil on ettenähtud uute info-kommunikatiivsete tehnoloogiate laialdane kasutamine.»

Sazonov tõstab esile, et aasta varem on Vene Sõjateaduste Akadeemia juht kindral M. A. Garejev väitnud, et on oluline arendada uusi vahendeid, mis on seotud «pehme jõuga» – sõdu tuleb pidada mitte ainult sõjaväeliste vahenditega, vaid ka küberneetiliste, informatsiooniliste ja teistega – see on meie kõige nõrgem külg».

Minnes ajas tagasi, toob Sazonov esile tuntud vene strateegi ja sõjateoreetiku Svetšini, kes pööras juba 1927. aasta sõjapidamises erilist tähelepanu vastase auditooriumi info- psühholoogilise mõjutamise aspektidele, kirjutades: «On vaja olla psühholoog, teada vastase rahva etnograafilisi eripärasid, kõiki tema sotsiaalseid grupeeringuid ja suunitlusi, teravalt hinnata väiksemaidki detaile, seejuures mitte kaotada silmist suuremat pilti – ja alles siis õnnestub kohandada otsust vaenlaste käitumisega».

Sazonov ei pääse mööda ka Gerassimovist, kirjutades, et ka Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi ülem rõhutab oma 2013. aastal ilmunud artiklis «Teaduse väärtus on ettenägemises», mis on saanud väga kuulsaks vene hübriidsõja arusaamade arutlemisel Läänes, samuti informatsiooni olulisust sõjapidamises:«Kasutatavate vastupanumeetodite rõhuasetus nihkub poliitiliste, majanduslike, informatsiooniliste, humanitaarsete ja teiste mittesõjaliste meetodite poole, mida realiseeritakse rahva protesteerimispotentsiaali kaasamisega. Kõike seda täiendatakse varjatud sõjaliste abinõudega, sh informatsioonilise vastupanu ürituste ja eriliste operatsioonide jõududega. Gerassimov lisab, et «uued informatsioonilised tehnoloogiad on võimaldanud tunduvalt vähendada ruumilist, ajalist ja informatsioonilist lõhet sõjaväe ja juhtimisorganite vahel»​. Tegelikkuses ei ütle Gerassimov midagi uut, korrates teiste varem välja öeldud mõtteid.“

Venemaa mõutustegevuse strateegiates on kesksel kohal ka riigi enda alamad, kellele tähelepanu pööramise vajadust sõnastab näiteks 2014. aasta Venemaa sõjaline doktriin (Военная доктрина Российской Федерации), mis arvestab ohte infovaldkonnas sisemises kui ka välises sfääris. Doktriinis pööratakse tähelepanu mh ka sisemisele auditooriumile ja riigile mittelojaalsetele noortele, kellega nähakse ette tihedat «tegelemist» mõjutustegevuse valdkonnas.

Selle olulisuse võtab Sazonov kokku kirjutades: „Venemaa infosõja peamine eesmärk on ikkagi mõjutada oma endi inimesi: hoida neid «vaos» ja sööta neile ette sellist informatsiooni, mis aitaks Putini režiimil edasi püsida. Venemaa tahab lõhkuda ELi ja NATOt, sest siis saaks Venemaa laiendada oma mõjusfääri.

Sazonovi tekst on osa artiklitesarjast, millest järgmine ilmus 25. augustil ning võtab vaatluse alla Venemaa infosõja Eesti vastu.

Foto: Sille Annuk/Scanpix/Postimees