Mis on psühholoogiline kaitse

12.07.2018

Juulikuu Propastopi raamatukogu võttis tutvustamiseks ette 2015. aastal Sisekaitseakadeemias Taavi Naritsa poolt kaitstud magistritöö „Psühholoogiline kaitse Eesti julgeolekupoliitika kujundajate käsitluses“.

Psühholoogilist kaitset on Eestis alusetult seostatud riigipoolse ajupesu või propagandaga. Ilmar Raag asus riigi psühholoogilist kaitset korraldama 2015. aasta algusest ning tutvustatav magistritöö valmis sama aasta kevadel. Täna, rohkem kui kolm aastat hiljem, magistritööd lugedes saab hea ülevaate puudustest, mis tol ajal avalikkust mõjutasid.

Magistritöö tervikuna on väärtuslik materjal mõistmaks psühholoogilise kaitse tähendust ning eesmärke, nii maailmas kui ka konkreetsemalt Eestis. Esimene osa tööst keskendub erinevate teoreetiliste käsitluste tutvustamisele ning teine osa analüüsib psühholoogilise kaitse hetkeseisu Eesti riiklike dokumentide ning läbiviidud intervjuude põhjal.

Autor on seadnud magistritöö eesmärgiks selgitada välja Eesti julgeoleku kujundajate käsitluste põhjal psühholoogilise kaitse tähenduse, funktsiooni ja võimaliku teostusviisi ning esitada kogutud teadmiste põhjal ettepanekud Eesti psühholoogilise kaitse kontseptsiooni arendamiseks.

Autor püüab tulemuseni jõuda läbi kolme uurimisküsimuse:

  1. Kuidas on psühholoogilise kaitse tähendus ja funktsioon Eesti avalikes riiklikes dokumentides kajastatud?
  2. Kuidas Eesti julgeolekupoliitika kujundajad psühholoogilist kaitset mõistavad?
  3. Millisel moel tuleks psühholoogilist kaitset Eesti julgeoleku tagamiseks teostada?

Magistritöösse kogutud mahukale teoreetilisele baasile lisaks annab töö riiklike dokumentide analüüsi ja 12 läbiviidud ekspertintervjuud kaudu väärtusliku ülevaate psühholoogilise kaitse hetkeseisust 2015. aasta alguse Eestis. Ekspertideks on magistritöö intervjuudes Ivi Anna Masso, Martin Arpo, Ilmar Raag, Ants Laaneots, Uku Arold, Vahur Koorits, Raimo Poom, Raul Rebane, Kaarel Tarand, Margit Sutrop, Ahto Lobjakas ja Kerstin Oudekki Loone.

Kuigi intervjuude terviktekste pole tööle lisatud, saab hea ülevaate ka autori poolt tehtud kokkuvõttest ja järeldustest.

Teoreetiliste materjalide analüüsist selgus, et psühholoogiline kaitse tähendab ühiskonna sidususe ja turvatundega seotud ühisväärtuste arendamist, hoidmist ja kaitsmist. Psühholoogilise kaitse peamiseks funktsiooniks riigikaitses on inforuumi toimepidavuse tagamine ja selle kaitse vaenuliku mõjutustegevuse eest, rahva kaitsetahte ja sidususe suurendamine, moraalse paanika ärahoidmine, ühiskonna harimine, riigi maine ja rahvusvaheliste seisukohtade/huvide kaitse ning kodanike usalduse suurendamine riigi suhtes.

Autori sõnul avaldasid intervjueeritavad kõige enam arvamust, et psühholoogilise kaitse puhul on tegemist kontseptsiooniga, mis seostub kommunikatsioonivaldkonnaga ja väärtuste kaitsega sõjalises kontekstis, kuid suur osa intervjueeritavatest tunnistas ka, et tegemist on segase ja arusaamatu mõistega.

Kõige enam nähti intervjuudest selgunud arvamuste ühisosana psühholoogilisel kaitsel funktsiooni ühiskonna vaimse tasandi kaitsmisel vaenuliku infovoo eest sõjalises olukorras, kus Eesti peamise ohustajana nähti Venemaa Föderatsiooni.

Intervjueeritavad tõid välja, et psühholiigiline kaitse peaks baseeruma ühiskonnas tugeval haridussüsteemil ja debatikultuuril ning seejärel kokkulepitud väärtustel.

Samuti seisnes kõige suurem arvamuste ühisosa selles, et psühholoogilist kaitset tuleks teostada selgitus- ja teavitustöö kaudu harival moel meedia kaudu ning vajalikus peeti ka ennetavaid tegevusi, ehk infovälja jälgimist ja vastavalt sellele ennetavate sõnumite edastamist.

Magistritöö lõpus esitas autor omapoolsed ettepanekud psühholoogilise kaitse arendamiseks:

  1. Sõnastada koostöös vastavate huvigruppidega konkreetsed väärtused, mis on Eesti jaoks kõige olulisemad ja mille kaitsmisele ning arendamisele PK edaspidi keskendub.
  2. Võtta arvesse praegused probleemid PK mõistmisel ja pöörata senisest rohkem tähelepanu ajakirjanikele ja arvamusliidritele suunatud selgitustöö tegemisele täiendavate teabeürituste ja foorumite kaudu, et kaasata nimetatud huvigruppe PK arendamisse.
  3. Viia keskkoolide ja kutsekeskkoolide kohustuslikku õppekavasse meediaanalüüsi õppeaine ning ülikoolide õppekavasse PK õppeaine.
  4. Populariseerida PK valdkonnaga seotud teadustöid, soodustamaks avalikku diskussiooni ning valdkonna edasist uurimist akadeemilisel tasandil.
  5. Koostada populariseerivat ja lihtsasti mõistetavat PK alast kirjandust nii paberkujul (voldikud, trükised) kui ka digitaalsel kujul (mälupulgad, veebileht, sotsiaalmeedia konto), mis annaksid ülevaate PK-st, selle vajalikkusest ning ohtudest, mille tõttu Eesti riigikaitsel PK-d vaja on, rõhutades seejuures selle demokraatlikest väärtustest lähtuvat olemust.
  6. Pakkuda regulaarseid tasuta koolitusi ajakirjanikele ning meediavaldkonnas töötavatele isikutele, mis annaksid ülevaate viimastest trendidest vaenuliku informatsioonilise mõjutustegevuse valdkonnas ning tooksid näiteid harivatest kaasustest nii välis- kui ka kohalikul meediamaastikul.
  7. Rahastada projektipõhiselt PK aspektist Eesti julgeolekule olulisi teemasid ning suunata valdkonda kajastama ja analüüsima täiendavaval hulgal ajakirjanike ning meediaeksperte.
  8. Luua PK veebileht ja sotsiaalmeedia konto, mis tooksid jooksvalt välja inforuumis leviva ja julgeolekuaspektist olulise väärinfo, pakkudes selle kõrvale õiget ja faktidel põhinevat teavet.
  9. Jätkata PK koostööpõhist arendamist, keskendudes võrgustikupõhisele arendustööle ja vältides ühe eraldiseisva PK keskuse loomist.
  10. Luua võimalused erasektori meedia-, kommunikatsiooni- ning suhtekorraldusfirmadel PK-s osalemiseks.
  11. Teostada PK-d peamiselt selgitus- ja teavitustöö kaudu harival viisil, kasutades selleks meedia abi ning vältides sunnimehhanisme.
  12. Keskenduda PK teostamisel ennetavale tegevusele, mille sisuks on infovälja monitoorimine ning ennetavate riigipoolsete sõnumite edastamine avalikkusele.

Esitatud ettepanekutest jäi Propastopi toimetuse jaoks kõlama inimeste teadlikkuse tõstmine läbi kriitilise mõtlemise edendamise ja mõjutustegevuste paljastamise, aktiivne meediakeskkonna monitoorimine ja analüüs ning võrgustikupõhine koostöö psühholoogilise kaitse arendamisel.

Täna, rohkem kui kolm ja pool aastat hiljem võib küsida, kuhu on vahepealse ajaga jõutud. Vabatahtlike poolt käivitatud Propastopi blogi koos meediamonitoringu keskkonnaga Propamon on arendamas kahte olulist võimekust kolmest ning on sellega ka mitmetes rahvusvahelistes uuringutes äramärkimist leidnud.

Loodame, et aasta alguses käivitatud strateegilise kommunikatsiooni meeskond Riigikantseleis asub teisi soovitusi peatselt realiseerima.

Foto: Alex Indigo/Flickr/CC

Jaga ja arutle:
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter