Propagandasõnastik: pehme jõud

Soft power ehk pehme jõud on termin, millega kirjeldatakse riigi võimet mõjuda teistele riikidele või üksikisikutele läbi atraktiivsuse, suurendades sedasi nende poolehoidu või koostöövalmidust.

Soft power on vastand terminile hard power, mille all mõistetakse reeglina sõjalise või majandusliku surve läbi mõju saavutamist, ehk mõjudes piitsa ja prääniku asemele läbi külgetõmbavuse.

Termini võttis esmakordselt kasutusele USA politoloog Joseph Nye 1990. aastal. Tema definitsiooni järgi moodustub pehme jõud kolme komponendi põhjal, milleks on kultuur, poliitilised väärtused ja välispoliitiline tegevus. Nye nägemuses oli pehme jõud, kui kellegi poolehoiu saavutamine diplomaatiliste vahendite kaudu, selle asemel, et kasutada otsest poliitilist või majanduslikku mõjuvõimu.

2010. aastast alates koostab Briti Valitsemise Instituut koos ajakirjaga Monocle pehme jõu indeksit, millega järjestatakse 26 riiki erinevate näitajate alusel mõjukuse edetabeliks. Indeksis võetakse aluseks viis suuremat pehme jõu kategooriat, milleks on kultuur, diplomaatia, haridus, äri/innovatsioon ja valitsemine. 50 faktori seas, mida arvestatakse on oma osa näiteks nii riigis tegutsevate ettevõtete brändidel kui ka võidetud olümpiamedalitel.

Peale Monocles avaldatava indeksi on olemas teisigi riikide pehme jõu edetabeleid ning suuremas osas neist on esimese koha hõivanud USA. Teist positsiooni on tabelites omavahel jagamas Saksamaa ja Ühendkuningriik.

Maailmas suurt mõjuvõimu püüdlev Venemaa neis edetabelites esimese viieteistkümne hulka mahtunud ei ole, kuigi Kremli jaoks on pehme jõu olulisus ja arusaam selle väärtusest aastate jooksul märgatavalt kasvanud. Selle toetamiseks on loodud mitmeid fonde, nagu näiteks Välismaal Elavate Venemaa Kaasmaalaste Õiguskaitse- ja Toetusfond, Russki Mir, Rossotrudnichestvo ja paljud teised. Lisaks fondidele rahastavad pehme jõu tegevusi Venemaa oligarid ning suurettevõtted.

Tegevuse eesmärgiks on suurendada Venemaa mõju ja atraktiivsust maailmas, mis aitaks kaasa teiste riikide poolt kasulike poliitiliste otsuste tegemisele.

Oluliselt on aktiveeritud Venemaa kaasmaalaste teema, kasvatatud õigueusukiriku mõjuvõimu maailmas, aga ka oldud aktiivsed kõikvõimalikes kultuurilistes tegevustes, olgu selleks siis Olümpiamängude ja jalgpalli MMi korraldamised või osalemine Eurovisiooni lauluvõistlusel.

Venemaa jaoks on pehme jõud tihedalt läbipõimunud riigi propagandaga, mistõttu tasub kõikvõimalikesse sellesse valdkonda kuuluvatesse algatustesse suhtuda ettevaatlikult. Möödunud aasta lõpus põhjustas näiteks Eestis palju vastakaid arvamusi dirigent Kristjan Järvi esinemised koos Venemaa viiuldaja Mihhail Simonjaniga, kes on end avalikult esitlenud kui Venemaa pehme jõu esindajat.

Eesti positsioon pehme jõu maailmas on riigi väiksuse tõttu üsna tagasihoidlik, kuid üksikud edukad pehme jõu saadikud on meil siiski olemas nii muusikute kui ka sportlaste näol. Eesti pehmest jõust ja selle arendamisest on 2016. aasta Sirbis pikema artikli avaldanud Daniel Vaarik.

Termini ristiisa Joseph Nye arvates on mõistet liiga sageli valesti tõlgendatud, mistõttu avaldas ta 2006. aastal põhjaliku artikli näidetega, mis on ja mis ei ole pehme jõud.

Loe ka Propastopi artiklit Venemaaga seotud võrgustikest.

Foto: Ethan M. Long / Flickr / CC