Kiiremini ja aktiivsemalt!

Eelmine nädal tõi Eestile üle mitme kuu jälle laiaulatusliku propagandistlike artiklite voo Venemaalt. Sel korral sai rünnaku sisuks valeväide, et Eesti kaitseväes lauldakse venelaste tapmisest. Teema sai esimesed avalikud kajastused esmaspäeval, 26. veebruari hommikul ning levis Venemaa meediaväljaannetes terve eelmise nädala jooksul.

Propastopi tähelepanu pälvis kasvav uudistetulv esmaspäeva õhtupoolikul. Teisipäeval avaldasime hoiatuse võimaliku skandaali puhkemisest. Selleks ajaks oli ilmunud ligikaudu kolmandik kogu kajastuste hulgast Venemaa meedias.

Eesti kaitseväe kommentaaride levimisest saab lugeda juhtumit analüüsivast Eesti Päevalehe loost. Esimesed kommentaarid jõudsid meediasse teisipäeval, põhjalikum selgititus kolmapäeval. Loost selgub, et märgid tulevasest skandaalist olid õhus juba nädal varem 22. veebruaril, kui rivilaulu kohta ilmus Facebookis postitus. Teema propagandarünnakuks paisumise võimalus  jäi aga vajaliku tähelepanuta.

Olukord, kus Eestit ründav teema Venemaa meedias ulatuslikult levib, ei jää tõenäoliselt viimaseks. Seetõttu teeme siinkohal järeldusi, mida järgmiste sarnaste juhtumite korral paremini teha.

Jääme propagandarünnakus kaotajaks, kui ei suuda uudise ilmumise varases faasis sellele reageerida. Tavaliselt jääb aega üks, paremal juhul kaks päeva, kui teemat saab veel adekvaatse kommunikatsiooniga vaos hoida või suunata. Kui teema on juba arenenud meediakajastuste tulvaks, sarnaneb sellega võitlemine hampapasta tuubi tagasi toppimisega. Hilinemine tähendab, et piirduda tuleb üksnes kahju minimeerimisega ja oodata lihtsalt tormi vaibumist.

Propagandarünnaku ümberlükkamiseks ei piisa pressiteatest ega ootusest, et ajakirjanik võtab ise kommentaari saamiseks ühendust. Lisaks traditsioonilisele meediale tuleb olla aktiivne ka kanalites, mille sisu õnnestub ise kontrollida, näiteks sotsiaalmeedias. Avalikele allikatele tuginedes saame väita, et kaitseväe aktiivsus sotsiaalmeedias puudus selles juhtumis sootuks.

Meediakanalitega tuleb sõltumata selle keelsusest ise kontakti otsida. Toimetusse helistamine on parem kui e-kirja saatmine, nii saab info kiiremini liikuma. Valeinfo kummutamisele aitab kaasa, kui juhtumist räägitakse kaamerate ees, mitte üksnes kirjutatud artiklites.

Nägime ka hiljutisest Läti kaitseministeeriumi teatest inforünnaku kohta, kuidas pressiteate-põhine infovahetus tekitas palju segadust.

Samuti tuleb tähele panna, et tulemust mõjutab nimetatud põhimõtete järgimine just üheskoos, üksikult rakendades ei anna need suurt edu.

Muidugi võib selliste propagandarünnakute juures alati vaielda, kas Eesti suudab Venemaa meediamasinaga üldse võistelda. Tõepoolest, oma sõnumitega Venemaa auditooriumini jõudmiseks napib meil vahendeid. Käesoleva juhtumi juures tuleb esile tuua, et valeinfot ümberlükkavad sõnumid kaitseväelt jõudsid Delfi vahendusel ka Venemaa meediasse (näiteks lugu 27. veebruaril Izvestijas), jäädes küll mahult täielikult algse valeinfo varju.

Seevastu keskendumine Eesti elanikele, ka nendele kes elavad Kremli meedia mõjuväljas, tasub kindlasti ära. Pealegi saab kiire tegutsemisega vahel vältida skandaali suureks paisumist. Propastop leiab, et kuigi ettevõtmine ei pruugi iga kord anda soovitud tulemust, tuleb siiski püüda igassa sellisesse kriisi sekkuda. Kasvõi selleks, et need veel suuremaks ei paisuks, näiteks ei leviks ingliskeelsesse meediaruumi.

Näitena tõhusast kriisikommunikatsioonist toome sügisese Kuldse Maski juhtumi, kus kiire telefonikõne Venemaa meediakanalile hoidis ära propagandasõnumi levimise.

Pildil: kuvatõmmis kaitseväe ümberlükkava sõnumiga uudistest Venemaa meedias.