Evelyn Kaldoja: Eesti peaks maailmas rohkem oma lugu jutustama

Propastopi küsimustele vastab Postimehe välisuudiste toimetuse juhataja Evelyn Kaldoja.

Kuidas Eestil Kremli poolt peetavas infosõjas läheb? Või eelistad mõnda pehmemat terminit, näiteks vastasseis?

Eesti kõige suuremaks õnnestumiseks praeguses infosõjas pean paradoksaalsel kombel Pronksiööd. Suutsime mängida selle kriisi võiduks ja teha endast juhtiva küberriigi. Loomulikult peame kõige selle eest tänulikud olema oma liitlastele, nad hoidsid meie poolele ning mingit “võbelemist” praktiliselt ei tekkinud.

Venemaa inforünnakud toimuvad üle Euroopa ja Läänemaailma. Kreml kogub erineva intensiivsusega materjali ning küpsetab asju, millest me veel ei tea, mis sealt välja tuleb. Kui üks riik läheb teise valimisi mõjutama, piirkondade eraldusliikumisi õhutama, kui ta annab  teise riigi opositsioonile infot, siis pole see mingi “vastasseis”, siis sa võitled. Mina nimetan seda sõjategevuseks.

Kas Euroopa on ohtu teadvustanud?

Kremli tegevuse suhtes on Eestile sarnaste vaadetega Poola. Ka Põhjamaad, sest Venemaa on oma ohu teadvustamisel piirkonnas palju vaeva näinud. Rootslastel olid allveelaevajuhtumid, Taanit ähvardas sealne Vene saadik kunagi tuumarünnakuga, Norral on ühine piir. Soomel on Venemaa suhtes ajalooliselt alati väga tugev narratiiv: Talve- ja Jätkusõda, ajateenistuse traditsioon. “Tundmatu sõdur” tuli just uuesti välja, ei ole küsimustki, kelle poole nad filmis tulistavad.

Mujal Euroopas teadvustatakse infosõda väga erinevalt. Prantsusmaal on ajalooline russofiilia,   hollandlastel tugevad ärisidemed Venemaaga. See, et Holland Kremli suhtes Eestiga nii sarnast joont järgib, on puhtalt tänu MH17 katastroofile.

Paljud riigid on hakanud alles hiljuti teemat avastama. Näiteks Saksamaal on RT propagandakanal saanud väga tugeva jälgijaskonna venestunud volgasakslaste hulgas, kes naasesid Saksamaale 90. aastatel, kuid ei ole seal kodunenud. Brittidel on šotlased, kelle hiljutine rahvuslaste juht Alex Salmond läks RT saatejuhiks. Hispaania sai oma äratuse Kataloonias, varem tundsid nad end Euroopa teises otsas üpris turvaliselt.

Seevastu väga paljud kreeklased võtavad siiani RT lugusid tõe pähe. Ka Slovakkias usutakse Venemaa propagandasõnumitesse. Võin oma kogemustest rääkida konfliktist Slovaki ajakirjanike ja ametnikega, naljakal kombel NATO peakorteris. Nad hüppasid pikemate viisakusteta mulle turja küsimustega, et miks meil on siin apartheidirežiim, miks me rõhume vene vähemust. Nad olid nendes süüdistustes mingitel põhjustel täiesti veendunud. See oli päris šokeeriv.

Mida saaks Eesti ära teha, et liitlaste hulgas oma seisukohti paremini tutvustada?

Peaksime lähenema riikide kaupa ja pöörama tähelepanu väiksematele nüanssidele. Näiteks jälgima saatkondade tasemel kohalikus meedias toimuvat.

Järgmine samm peaks olema aga meie saadiku suhtlemine kohalike meediakanalitega. Väljaanded peaksid arvestama, et kui kirjutavad Eesti kohta jama, siis Eesti saadik saadab kindlasti väljaandele kirja ja palub vastulauset.

Võime muiata, kuidas Iisrael on alati oma huvide eest maailmas väljas. Aga ega Iisraeli saba peale keegi väga astuda ei taha sest sealt tuleb väga suur kisa. Kui igaüks teaks, et ka Eesti suunast tuleb valeinfole alati reaktsioon, siis see muudaks paljutki.

Samuti peaksime kutsuma siia rohkem välisajakirjanikke. Näitama, mis meil siin toimub, vastama ausalt küsimustele, aga samal ajal ka oma lugu jutustama.

Ainuke, mis eelpool mainitud slovakid maha rahustas, oli see, kui ütlesin, et nad peaks Eestisse tulema ja siinsete venelastega rääkima: “Tulge ise ja vaadake, me ei rõhu kedagi!” Ilmselt nad ei tule muidugi, aga ehk õnnestus neid veidigi oma uskumustes kõhklema panna.

Töötad iga päev ajakirjanduses, n-ö infosõja eesliinil. Millisena näed Eesti meedia rolli selles sõjas?

Meedia rolliks on seletada lahti põhilised mehhanismid, kuidas infosõda peetakse. Samuti peab suutma infoallikaid kontrollida ja neid läbi näha. Tuleb tunda tagamaid, poliitilisi arenguid, algallikaid.

Kui näiteks Interfax teeb USA endise kaitseministri Robert Gatesi raamatust kokkuvõtte ja paneb sinna räigusi, mida Gates olevat Eesti kohta öelnud, siis me tohi seda infot kontrollimatult avaldada. Kui USA mõttekoda teeb järelduse, et Eesti on vallutatav 24 tunniga, siis ei pea me sedagi väga palju võimendama. Kui välismaal midagi Eesti kohta öeldakse, siis ei ole see alati tõsi. Meedia peab suutma ka oma peaga mõelda.

Mul on siiski tunne, et Eesti ajakirjandus on oma ülesandega üpris hästi hakkama saanud. Mõnikord neelatakse mõni konks alla, aga ma ei ütleks, et rohkem kui Lääne suuremates väljaannetes.

Muidugi ei tohi ajakirjandus minna ka sellele libedale teele, et hakkab mingeid teemasid liiga õilsaks puhuma. Lugeja on üpris tundlik. Mõnikord, kui meie oma asjadest liiga hästi kirjutad, siis süüdistatakse sind propagandas. Peame suutma hoida ka siin tasakaalu, kainet joont.

Kuidas selle joone hoidmisega läheb? Ega Eesti meedia sõjast ja tankidest liiga palju kirjuta?

Tänu online-meediale on ajakirjandusel väga hea arusaam sellest, mida inimesed lugeda tahavad. Julgeoleku ja Venemaaga seonduv on vaieldamatult teemad, mida lugejad väga pingsalt jälgivad.

Kui Eesti panustab julgeolekusse inimressurssi ja raha, siis peab Eesti meedia sellest ka kirjutama. Inimesed tahavad teada, mis nende rahaga juhtub, neile tuleb selgitada, miks ühte või teist asja tehakse. On hea, et meil on saadaval kõik avalik info kaitsevallas toimuva kohta.

Pean positiivseks, et eestlased on nii julgeolekuteadlikud. Eestis on ajateenistus ja Kaitseliit. Kui inimene mõtleb Vene ohule, siis ta saab midagi reaalselt ise teha ja panustada. Ta ei pea kurvastama ja ennast vaid õllega lohutama. Osalemisel on teraapiline mõju, saad ise riigikaitset tundma õppida. Kui sul on lähedased ajateenijad või reservistid, siis pead teemat rohkem enda omaks. Mida lähemal on inimesele ajaliselt ajateenistus, seda rohkem tahab ta ka kaitseteemadega kursis olla.

Muuseas, mina arvan, et naiste ajateenistus oleks õige ja õiglane, sest see seob hästi oma riigiga.

Kui palju peaks ajakirjandus kajastama Eesti riigi tegemisi infosõjas? Kas näed siin ka tegematajätmisi?

Suur osa infosõjas tehtav peakski olema varjatud. See on nagu hea luuretöö, mille tulemuseks on see, et kõik on hästi.

Küll aga näen oma töös, et riik peaks pöörama ka avalikule kommunikatsioonile rohkem tähelepanu. Näiteks Tomaso Clavarino juhtumi puhul. Kui see Itaalia ajakirjanik Eestis käis, käitusid riigiametid väga adekvaatselt, olid avatud ja jagasid infot. Aga kui lugu valmis sai ja meediasse jõudis, siis reaktsiooni ei järgnenud. Ometi oleks Eesti riik pidanud reageerima kiiremini ja konkreetsemalt, ütlema valjusti, et me ei tegele lapssõdurite väljaõppega, et me järgime kõiki konventsioone.

Clavarino-taoliste puhul peaks riik tagama selle, et tema tegevusele hinnangut andvad materjalid oleks seotud iga tema nime sisaldava Google otsinguga. Seletama, et see inimene on pahatahtlik ja võib olla kallutatud, ta on saanud raha RT-lt ja teda ei tasu usaldada.

Selle loo puhul kirjeldasin mina koos kolleegidega ära juhtumi, aga meie riik oleks võinud omalt poolt valeinfo kummutamise ja juhtumi lahendamisega rohkem aidata.

Kelle roll täpsemalt see töö Eesti riigis olema peaks?

Võibolla natuke välisministeeriumi, aga eelkõige valitsuse kommunikatsioonibüroo töö. Valitsuse kommunikatsioonis peaks olema avalik nägu, kõneisik, kes avalikkuses pidevalt nendel teemadel sõna võtab ja kelle poole saaks kõikide küsimustega pöörduda. Ta peaks suutma ka reageerida kõikvõimalikele üles kerkivatele juhtumitele, uutele infokildudele ja lugudele. Mida kauem lastakse kahjulikul infol tagajärgedeta ringelda, seda rohkem hakkab see kinnistuma.

Meie sakiliste hammastega infovalvurid peaksid tegutsema 24/7, reageerima ka nädalavahetustel ja õhtuti. Ühe teise, Antonio Sancheze juhtumi puhul peaministri büroo  pressiinimene õnneks seda ka tegi. Algne infokild võis olla üles pandud selle arvestusega, et riik on üks rohmakas konservatiivne elajas, kellel võtab reageerimine aega.

Muidugi on kõik see hirmus suur töö, seega peaks seal büroos olema inimesi, kes jõuaks silma peal hoida mitte üksnes Venemaa meedial, vaid ka kõigi muude oluliste riikide ajakirjandusel, pluss sotsiaalmeedial.

Kui heaks pead Eestis tehtavat venekeelset ajakirjandust?

Töö, mida teevad inimesed sellistes meediakanalites nagu Raadio 4 või venekeelne Postimees, on väga põhjalik. Nende ressursid on palju väiksemad, kuid tihti on sealsed kolleegid end Euroopa Liidu ja NATO asjades paremini teemasse lugenud kui mõni eestikeelne ajakirjanik. Minul on Eesti venelastest ajakirjanike suhtes suur austus, enamik neist on väga head ja professionaalsed.

Kõige suurem lünk on ETV+iga, mida hakati promoma kui Eesti vastust Venemaa inforünnakutele. Mulle tundub, et seda projekti võeti valest otsast. Ei proovitud kõnetada venekeelset auditooriumi, pigem taheti näidata väljapoole, kuidas me jubedalt nüüd tegeleme venelaste teemaga.

Üks Eestis töötav välismaalane rääkis ühel konverentsil, kuidas siin ei olnud üldse venekeelset ajakirjandust, aga vaat siis tuli ETV+! Tõusin püsti ja ütlesin, et Raadio 4 on Eestis olnud alati, meil on venekeelne Postimees, Narvas on palju venekeelseid  väljaandeid. Nüüd te räägite sellest marginaalse auditooriumiga kanalist kui mingist ilmaimest (vabandust kolleegide ees, kes kindlasti on ka tublid, aga ETV+ auditoorium on tõesti marginaalne). On tore, et välissaatkonnad seda rahastavad, aga minu arust püsib see projekt veel vaid sellepärast, et me ei taha oma partneritele tunnistada ebaõnnestumist.

Mina annaks selle raha eest kasvõi rohkem grante venekeelsete ajakirjanike koolitamiseks, rahastaksin pressireise. Või panustaks siis juba hoopis eestikeelse meedia tõlkimisse.

Propagandakanalid Sputnik ja Baltnews: kas pead neid ajakirjanduseks?

Kindlasti mitte. Kas pole märgiline see, et nimed, kes neis töötavad, pole avalikud? Tegelikult näitab see hästi ära, milline on aus meediakanal. Enamikel meediaväljaannetel on töötajate nimekiri avalik, on ka teada nende omanikering,  nad on allutatud pressinõukogule.

Meie ühiskondlikud ökosüsteemid on neid propagandakanaleid päris õiglaselt kohelnud. Nende turuosa on väga väike, eestlaste valvsus nende suhtes korralik. Nad on ühiskonnas nii taunitud nähtus.  Tunnistada, et loed Sputnikut – see on nagu öelda naabrimehele, et käid endale prügikastist süüa toomas…

Vene ajakirjanikel on Eestis päris raske tööd leida, aga paljud töötud ajakirjanikud, kes on saanud propagandakanalitelt pakkumise, on öelnud neile ära. See käib nende au ja eneseväärikuse pihta.

Eesti kuvand meedias on sind köitnud juba ajakirjanikukarjääri algusest. Kust on pärit sinu huvi nende teemade vastu?

Puhtalt suhtlemisest inimestega mujalt maailmast. Mida rohkem on sul kõikjal sõpru, seda rohkem avastad, et nende arusaam meie asjadest ei pruugi kokku langeda sinu omaga. Nendeni on jõudnud mingi teine piiratud info ja nad ka tajuvad mingeid küsimusi teistmoodi kui meie. Ma pean ennast päris patriootlikuks ja oma kohuseks riigi seisukohtade eest seista, neid selgitada.

Näiteks meenub vestlus Varssavi julgeolekufoorumi järel, kui läksin paari Poola kolleegiga õllele ja me rääkisime rahvussuhetest Eestis. Korraga nad küsisid, et miks ma nimetan Eesti venekeelseid elanikke venelasteks? Nende jaoks oli venelane see, kes elab Venemaal. Kui mina rääkisin Eesti venelastest, pidasid nemad seda rassismiks.

Oleme ise sageli samasugused. Hispaania valimiste ajal olime seltskonnas, kus oli paar hispaanlast ja paar eestlast. Valimised võitsid sotsialistid. Ja siis üks eestlane hakkas oigama, et kuidas nad ei tea, et sotsialistid on pahad, vaadake, mis meiega tehti Nõukogude liidu ajal.

Kui see inimene teaks natuke Hispaania ajalugu, siis ta saaks aru, mida konservatiivid tegid hispaanlastega Franco režiimi ajal. Miks sa eeldad, et hispaanlane peaks teadma sinu ajalugu, kui sa ise ei tea väga suure Hispaania oma?

Mida arvad Propastopist? Milliseid ideid pakud blogile tulevikuks, millest soovitad hoiduda?

Propastop on äge algatus, mis mulle väga meeldib. Blogi on omamoodi zeitgeisti peegeldus, sarnaseid keskkondi on hakanud tekkima mitmes Euroopa riigis. Näiteks Euroopa Liidu tasemel EU Disinfo, mis on aga rohkem institutsionaalse tagapõhjaga. Propastop tegutseb kodanikualgatuse korras ja tekitab nii isegi rohkem huvi.

Tundub, et blogi on muutunud oma nišis päris autoriteetseks, olete allikas, mida usaldatakse. Koht, mis seletab lahti propaganda mehhanismid, mis on meediale nii valvekoer kui ka inspiratsiooniallikas.

Blogi Achilleuse kannaks võiks olla see, kui Propastopi nime all hakatakse ise propagandat tegema. Ma ei ole seda praegu märganud, aga selline võimalik areng oleks halb.

Sisu poolest meeldiks mulle näha veel rohkem lihtsustatud, isegi piktogrammilaadseid postitusi, mis näitaks lühidalt, milliseid propagandajuhtumeid olete leidnud. Lisaks võiks laiendada tegevust sotsiaalmeedias, samuti haaret inglise ja vene keeles. Võibolla kõige tähtsam oleks isegi püüda kõnetada Eesti venekeelset elanikkonda, seda osa, kes tundub olevat riigi suhtes kõige kriitilisem ja kellega Idanaaber kõige rohkem mängida võib.

Pilt1: Evelyn Kaldoja oktoobris 2017. Erakogu, kasutamine üksnes Evelyn Kaldoja loal.

Pilt2: Kuvatõmmis De Correspondent kodulehelt.