Propagandakuu september

05.10.2017

Propagandakuu september ilmutas meedias mitmeid lugusid russofoobia mõiste tekkest, faktikontrollist, ajakirjanduse olulisusest libauudiste levikul ning ka Eesti venekeelsete inimeste reaktsioone Venemaa propagandameedias ilmunud lausvaledele.

Eesti venekeelsete elanike reaktsioon Venemaa propagandameediale

Septembris avaldas gazeta.ru  ajakirjanik Anastassia Mironova reportaaži „Nad räägivad ainult toidust”, mis kirjeldas venekeelsete inimeste elu Eestis ja Lätis.

Sellele avaldas venekeelne rus.postimees.ee toimetaja Marianna Tarassenko vastuloo „Venelased Pribaltikumis: kiilakad? Näljased? Hambutud? Vanamoodsad?”, milles ajakirjanik väga teravalt kritiseerib gazeta.ru lugu.

See on üks näide lugudest, millega Eesti venekeelsed inimesed reageerivad Venemaa meedias nende kohta ilmuvatele valeväidetele. Propastopi venekeelne osa on sellest kirjutanud pikemalt.

Kaks käsitlust russofoobiast

Septembris ilmus Eesti meedias kaks lugu russofoobiast.
Postimees avaldas Artemi Troitski arvamusloo, milles autor analüüsib russofoobia mõiste tekkimist.

Ta kirjutab: Nimelt on sõna «nõukogudevastane» esijoones seotud nõukogude võimuga, see tähendab riigikorraga. Konkreetsemalt kommunistliku totalitarismi ja sellele vastava ideoloogiaga. Seepärast ei tulnud minul ega mu sõpradel isegi pähe solvuda, kui meid nimetati «nõukogudevastaselt meelestatud elemendiks» – vastupidi, me kandsime seda silti uhkusega!

Mõistel «russofoob» on aga sootuks teine varjund: rahvuslik, kultuuriline, etniline. See tähistab kõige veneliku vihkamist ja põlgamist, selja keeramist mitte ainult Venemaa institutsioonidele, vaid ka venelastele endale.

Eesti Päevalehes kirjutas samal teemal loo Heiki Suurkask, kes ütleb: „Nõukogude ajal oli kohustuslik järgida ainult üht ideoloogiat. Kui sa seda ei teinud või olid vale sotsiaalse päritoluga, sai sinust automaatselt „rahvavaenlane”. Toonane propaganda leiutas meisterlikult igasuguseid silte, mida meedias n-ö valedele inimestele otsaette templiks lüüa.

Üks selliseid silte on „russofoob”, olgugi et selle tõi käibele alles Putini Venemaa. See on katse lämmatada Venemaa agressiivse, vaenuideoloogiast läbi imbunud välis- ja sisepoliitika kritiseerimist, kuulutades kellegi avalikult Venemaa vaenlaseks, et siis temast teerulliga üle sõita.

Faktikontroll

Eesti Väitlusseltsi ning Delfi ja Eesti Päevalehe koostöös käivitus septembris Faktikontroll, mis analüüsib kuni kohalike omavalitsuste volikogude valimisteni poliitikute väiteid.

Propastop tunnustab ettevõtmist ning loodab, et algatus jääb mingis vormis püsima ka pärast valimisi ning aitab tõsta ajakirjanduse usaldusväärsust.

Faktide kontrollimise hädavajalikkusest meedias kirjutas septembris Postimehe arvamusküljel ka Raul Rebane. Ta toob näite Tallinna TV`s olnud saatest, kus Mati Hint tõi Rail Baltica vastu ühe argumendina toob fakti, et trassi ehituseks on vaja 17 miljardit kuupmeetrit liiva ja kruusa. Ta kirjeldas, et see on kilomeeter korda kilomeeter, korda kilomeeter, korda 17 ja Eesti kruusavarudest ei piisa ja tuleb Lätist ja Leedust Pärnu sadama kaudu juurde osta  jne. Seega on kõik väga paha, sest raisku läheb loodus ja kõik muu.

Saatejuht ja külalised ei reageeri, ka mitte vaatajad Facebooki kaudu, aga põhjust oleks, sest argumentatsiooniandmetes oli eksitus tuhat (1000!) korda. Rail Balticu trassi ehituseks on vaja, kui avaldatud andmeid uskuda, umbes 15 miljonit kuupmeetrit liiva ja kruusa.

Prantsusmaa president Macron ajakirjanduse rollist

Delfi avaldas septembris Euroopa liidu valitsusjuhtide digitaalvadkonna tippkohtumise järgse pressikonverentsi põhjal tehtud loo, milles Venemaa võimalikke küberrünnakuid puututavale küsimusele vastas Emmanuel Macron, et oluline küberturvalisuse osa ka vastuhakk propagandarünnakutele. Selle rünnaku vastu on parim kaitse tugev ajakirjandus, tähendas Macron. President kiitis saalis viibinud Prantsuse ajakirjanikke, tänu kellele ei ole Prantsusmaal võltsuudised eriti edukalt maad võtnud.

“Ajakirjanikud on peamised propaganda regulaatorid, teid ei olegi võimalik asendada. Press on normaalse demokraatia toimimise alus,” rõhutas Macron.

Propastop on Prantsusmaa presidendiga igati päri ning tunnustab ka Eesti ajakirjanikke, kelle valvas pilk on hoidnud Eesti meediaruumi libauudistest üsna puhtana.

Facebook libauudistega võitlemas

Septembris ilmus mitu lugu selllest, kuidas sotsiaalmeediakanal on analüüsinud Venemaa mõjutustegevust nende võrgustikus ning teinud sellest omad järeldused ning astunud esimesi samme sellise tegevuse peatamiseks.

Delfi kirjutab: „Facebook teatas kolmapäeval, et ilmselt Venemaalt juhitud tegevuse käigus kulutati kaheaastase perioodi jooksul 100 000 dollarit tuhandetele USA-sse suunatud reklaamidele, milles propageeriti lõhestavaid ühiskondlikke ja poliitilisi sõnumeid.

Facebook teatas, et 3000 reklaami ja 470 „mitteautentset“ kontot ja lehekülge levitasid polariseerivaid vaateid sellistele teemadele nagu sisseränne, rass ja homode õigused, vahendab Reuters. Veel 50 000 dollarit kulutati tõenäoliselt venelaste poolt 2200 „potentsiaalselt poliitikaga seotud“ reklaamile, teatas Facebook.

Isegi kui ühtki seadust ei rikutud, olid 470 kontot ja lehekülge, mida reklaamidega seostatakse, vastuolus Facebooki autentsusnõuetega ning on seetõttu kõrvaldatud.

Mihhail Lotman vastanduste loomisest

Postimehes avaldatud arvamusloos kirjutab Lotman: „Seoses Gruusia sõjaga 2008. aastal oli vaja näidata, et tegemist ei ole üksnes sõjalise ega isegi mitte poliitilise ja ideoloogilise, vaid tsivilisatsioonilise vastasseisuga. Äkki selgus, et Gruusia ongi igipõline vaenlane, kes haub juba mitme sajandi jooksul russofoobseid plaane, ning et vana hea kraam ei läheks raisku, kasutati stereotüüpe, mida hiljuti adresseeriti Poolale.

Kui tekkis Ukraina kriis, unustati Gruusia ning seesama kompleks adresseeriti ümber Ukrainale. See ei ole üksnes Kremli ideoloogide haltuura või käpardlikkus, vaid sihilik võte: vaenlane peab olema äratuntav. Ühesugused märgid, ühesugune semantiline konstruktsioon, kuid täiesti erinevad referendid. See ei ole vaid vene spetsiifika, selliseid strateegiaid näeme eri kultuurides, alates antiikajast kuni postmodernismini.“

 

Jaga ja arutle:
Share on FacebookTweet about this on Twitter