Riikliku ümberlükkaja poolt ja vastu

07.08.2017

Propastop on kirjutanud mitmest sündmusest, mille puhul meedias Eesti kohta avaldatud valed ja kallutatud käsitlused on jäänud Eesti riigi poolt tähelepanuta. Oleme sõnastanud probleemi vajadusena riikliku ümberlükkaja järele, viimati tundsime sellisest ametlikust seisukohast puudust Isabella, perest eraldatud lapse juhtumi puhul, mida Venemaa meedia esitles tagakiusamisena rahvuslikul pinnal.

Täna avaldame loo, mis esitab riigi rollist valeinfo kummutamisel teistsuguse arvamuse. Ilmar Raag, endine valitsuse strateegilise kommunikatsiooni nõunik kirjutab, miks riikliku kummutaja ametit tarvis pole ning kuidas peaks riigi tasandil infokriisidele reageerima.

Kuna termin “riiklik ümberlükkaja” on saanud palju vastukaja (näiteks valis Eesti Ekspress selle eelmise nädala sõnaks), kutsume lugejaid avaldama oma seisukohta ametikoha vajalikkusest Propastopi Facebooki kontol.

 

Riiklikku propaganda ümberlükkajat ei ole vaja

Ilmar Raag

Propastop avaldas analüüsi lastekaitse ja russofoobia teemadel 24.07.2017. Näiteks võeti Isabella juhtum, mis tekitas tormi veeklaasis juulikuus.

Loo põhisündmused sarnanevad vägagi Soomes, USA-s või mujal maailmas toimunud juhtumitele, kus laste hooldusõiguse küsimused on saanud instrumendiks, et kujutada Lääne lastekaitsepoliitikat ja riigiaparaati halvustavalt. Kui analüüsi kirjelduse osaga võib nõustuda, siis pakutud järeldus on paraku vildakas.

Eesti-poolset reaktsiooni jälgides tuleb taas kord tõdeda, et puudu on riikliku ümberlükkaja ametipost, kes suudaks aru saada Eesti riigi vastu suunatud sõnumitest ja need veenvalt ning kiiresti kummutada. Antud juhtumis jäeti kogu teema ametnike kommenteerida, kes andsid ülevaate hooldusõiguse peatamise üldistest põhjustest, kuid ei lükanud ümber juhtumi propagandistlikku valet ega Eestit ründavat teemapüstitust.

Niinimetatud riikliku ümberlükkaja ametipost oleks ühteaegu ebaefektiivne ja teisalt ka dubleeriv.  Ebaefektiivne seepärast, et taolist ametiposti tajutaks automaatselt kui kallutatud agendaga ametiposti ja seepärast suhtutakse tema informatsiooni nii omade kui võõraste seas väga suure umbusuga.  Dubleeriv oleks see ametipost aga seepärast, et sisuliselt peaks ta tegema sedasama tööd, mida niigi teevad erinevate ametkondade avalike suhete või kommunikatsiooniosakonnad.

Nii ka antud juhul oli ju sisuliselt tegemist rünnakuga, kus seati kahtluse alla riigi tegutsemise mõistlikkus ja eetilisus. Klassikaliselt peavad sellele vastama kõigepealt need, kes on täpsele informatsioonile kõige lähemal ehk sotsiaalministeeriumi kommunikatsiooniinimesed. Nii ehk naa on küsimus selles, et kodanikud peaksid alati aru saama, kuidas nende huvid on riigi poolt esindatud ja seepärast peavad nad ka teadma tõest ja täpset informatsiooni. See on igapäevane avaliku suhtluse ülesanne. Iseküsimus, kui hästi sellega seekord hakkama saadi.

Viimasel ajal on mul tunne, et propaganda terminiga vehkides me teinekord ei tea, millest me räägime ja tekitame üsna müstilise pilve. Termini enda taha pannakse teinekord iga sõnavõtt, mis meile ei meeldi. Reaalsus on enamasti nüansirohkem. Kindlasti on taolise “väikese inimese” loo puhul alati olemas lihtsa inimliku tasandi mõõde, kus asjaosaline elab välja oma paineid. See ei ole propaganda vaid ühe isiku raev. Niisamuti võib kultuuriloomes kohata teoseid, kus tegeletakse oma identiteedi mõtestamisega, ilma et samas kedagi rünnata soovitaks. Kui venelased peavad Maslenitsat, siis see kahtlemata propageerib seda, kuidas nad oma kultuuri näevad, aga me ei saa seda neile ette heita rohkem, kui seda, et meile meeldib laulukaare all laulda või jaanituld pidada.

Usun, et meid huvitab Propastopi leheküljel eelkõige üks teine tasand, kus riiklikud ja mitteriiklikud organisatsioonid tulevad infokonflikti taha, et konkreetselt kahjustada mingi ühiskonna sotsiaalse kokkuleppe toimimist.

Antud Isabella-tüüpi juhtumite puhul on kaks tegelikku pudelikaela. Esiteks kriisi äratundmine. See tähendab, et kui ei reageerita piisava kiirusega kohe, et vastav informatsioon jõuaks kõikjale, siis pärast on džinni juba väga raske pudelisse tagasi saada. Reaalselt tähendab see tegelikult inimtööjõu tunde, sest päriskriisi puhul ei piisa ainult mõne pressiteate saatmisest, vaid tuleb korraga suhelda väga paljude erinevate kanalitega ja erineval viisil. Mõnele ajakirjanikule on vaja anda taustainformatsiooni, mõnele lihtsalt off-the-record mõtteid, mõnega organiseerida intervjuusid jne. Teisalt peavad ametkonnad sel hetkel ka asjaosaliste endiga otse suhtlema. See kõik kokku tähendab aga seda, et tavaliselt ei ole kriisi puhkedes üheski ametkonnas piisavalt palju kommunikatsiooniinimesi, sest 90% tavaolukorrast ei lähe neid niipalju vaja.

Teine pudelikael on aga tõeliselt vastuoluline. Nimelt eksisteerivad infokonfliktid, kus tavalises olukorras peaks riik diskreetselt vaikima. Asi puudutab delikaatseid isikuandmeid ja inimeste privaatsust. Laste hooldusõiguse küsimused on kahtlemata üks taolistest. Kui riik avalikustaks kõik detailid laste väärkohtlemisest, teeks see karuteene lapse tulevikule. Isegi kui laps võetakse vanemate juurest ära, kas see tähendab, et riik peaks avalikult need vanemad panema häbiposti, et nii raskendada veelgi võimalikku lapse ja vanemate kokkusaamist kunagi paremas tulevikus. Taolise eetikatõkke tulemusena saavad protestivate vanemate esindajad aga alati väita, et riik teeb ülekohut ja on ebainimlik, sest riik justkui vaikib ehk järgib eetikakoodeksit.

Taolises konfliktis ei ole vaja riiklikku ümberlükkajat, vaid sotsiaalministeerium peab otsima halbade valikute seas parima lahenduse. Kui ei räägita, siis kannatab kogu sotsiaalsüsteemi usaldusväärsus – näiteks kerkib esile süüdistus, et “Lääne lastekaitse poliitika on fašistlik”, ent kui antakse ammendav seletus juhtumi asjus, siis rikutakse seniseid isikute privaatsuse kaitse põhimõtteid. Digiajastul võib nii inimeste pea kohale jääda igavene taak.

Kahtlemata on taoline eetiline dilemma olnud maiuspala pahatahtlikule infosõdalasele ja seda oleme näinud ka teistes Lääne riikides. Soomes on valitud lahenduseks inimeste privaatsuse austamine. Samuti on sealse sotsiaalsüsteemi kommunikatsiooniinimesed aktsepteerinud, et ka nemad võivad olla teise riigi inforünnaku sihtmärgid.

Sellele tekstile kehtib Creative Commons litsents: teksti võib takistusteta avaldada, kui seda ei muudeta, viidatakse autorile ja Propastopile, samuti lisades otselingi siinsele blogipostitusele.

Foto: Ilmar Raag / erakogu.

Jaga ja arutle:
Share on FacebookTweet about this on Twitter