Urve Eslas: Valetaja paradoks, Venemaa riigimeedia alusnarratiiv

Propastop avaldab täismahus Urve Eslase artikli, milles autor analüüsib Venemaa propagandategevuse vundamendiks oleva alusnarratiivi sisu ning vaatleb, kuidas see suunab igapäevaselt kasutatavaid sõnumeid. Artikkel on algselt avaldatud Euroopa Poliitikaanalüüsi Keskuse (CEPA) kodulehel.

Hiljutise uuringu kohaselt on 48% Eesti venekeelsest elanikkonnast Eesti NATOsse kuulumise vastu (eestikeelse elanikkonna hulgas on pilt oluliselt erinev, NATOsse kuulumist toetab 91% eestikeelsest elanikkonnast). Sotsioloog Juhan Kivirähk leiab põhjuse olevat selles, et Venemaa näeb endiselt NATOs vaenlast. Kas on midagi, mida lääs saaks selle arusaama muutmiseks teha?

Narratiiv, mille kohaselt NATO on oht Venemaale, on üks sagedamini esil olevatest teemadest Venemaa riigimeedis. Selle sagedus kasvas pärast NATO 2016.  aasta Varssavi tippkohtumist, kus liikmesriigid kiitsid heaks lisavägede rotatsiooni Balti riikides ja Poolas, et kindlustada piiririikide julgeolek ajal, mil idanaabri aregssiivsus on suurenenud. Selle narratiivi kohaselt on Venemaa passiivne ja rünnatav, NATO aga agressiivne, manipuleeriv ja ohtlik.

Leidmaks sellele narratiivi vastu rohtu, tuleks alustada küsimusest, kui siiras on Vene riigimeeda oma sõnumites. Kas riigimeedia või selle narratiivide levitamist toetavad kanalid usuvad, et NATO juhtivsõjaväelased katsetavad Läti venekeelse elanikkonna peal uusi tehnikaid, et muuta nende käitumist, või et Ühendriikide lennuk B-52 viskas aatompommi Leedu elumajale? On raske uskuda, et nende lugude levitajad tõsimeeli usuvad, et need intsidendid aset leidsid.  Aga proovigem siis küsida teisiti: kas aga Venemaa riigimeedia usub, et NATO on oht Venemaale, ja et NATO valmistub rünnakuks? Võimalik, et usub. Samas, NATO on tegutsenud aastaid selle nimel, et faktidele tuginedes sarnaseid lugusid kummutada. Miks need jõupingutused ei ole vilja kandnud?

Vastus sellele võib peituda niinimetatud metanarratiivis või alusnarratiivis, mis toestab ja aitab seletada teisi, väiksemaid Moskva narratiive. Kui alusnarratiiviks on, et NATO kujutab Venemaa jaoks ohtu, ja et lääne ajakirjandus püüab seda ohtu tahtlikult vähendada, siis Moskva teeb lihtsalt sama, milles, Moskva nägemuse kohaselt, lääne kanaleid võib süüdistada: toodab propagandat. Isegi kui Vene riigimeedia loodud lood ei ole kõik päris tõesed, õigustab Vene riigimeedia silmis valetamist see, et teine pool – lääne meedia – valetab samuti.  Seega, kui kõik on propaganda, siis ei jää ka Vene riigimeedial üle muud kui teha propagandat – ja ka see, et see sisaldab valeinformatsiooni, on seega õigustatud.

Kui see on nii, siis on kaks asja, mis vajaksid täpsustamist: mis see on, mis annab alust arvata, et Vene riigimeedia näeb kogu ajakirjanduslikku tegevust propagandana, ja mis on täpsemalt alusnarratiiv, millele Venemaa riigimeedia toetub.

Maikuu teises pooles andis Eesti Sputniku peatoimetaja Elena Cherysheva intervjuu Eesti venekeelsele telekanalile ETV+, kus ütles, et ta ei näe vahet ajakirjanduse ja propaganda vahel. Selle intervejuu puhul on kaks olulist detaili: esiteks, Sputnik kuulub Venemaa valitsuse kontrolli all olevasse agentuuri Rossiya Segodnya, seega võib eeldada, et intervjuus öeldu ei väljenda üksnes Eesti Sputniku peatoimetaja seisukohti. Teiseks,  Cherysheva ei ole esimene Rossiya Segodnya juhtivtöötaja, kes on sarnaseid seisukohti väljendanud, sama on öelnud ka Dmitri Kisseljov, Rossiya Segodnya üks juhtfiguuridest. Seega võib eeldada, et tegu on seisukohaga, mis on iseloomulik Venemaa riigimeediale laiemalt.

Ja siin jõuame teise täpsustamist vajava punkti juurde: mis on täpsemalt see meta- või alusnarratiiv, millest juttu? Metanarratiiv on termin, mida kirjeldas 1979. aastal Prantsuse sotsioloog Jean-François Lyotard kui narratiivi, mis annab teistele, igapäevaselt kasutatavatele narratiividele aluse ja tausta, ja mis aitab noid igapäevaselt kasutatavaid narratiive mõista ja seletada.

Seega, et mõista, miks Moskva kasutab NATO-vastaseid narratiive Leedus alla vistud aatompommist või Lätis inimeste käitumist suunavast tehnikast, oleks vaja leida üles narratiiv, mis asub nende narratiivide taga, ja kasutada seda võtmena, mõistmaks teisi.

Seega, milline on Kremli alusnarratiiv? Või on neid mitu?

Selliseid alusnarratiive paistab olevat kaks: Ühendriigid ja NATO on oht Venemaale; ja kõik on propaganda.

Need kaks koos annavad õigustuse väärinfot sisaldavatele lugudele, mida Venemaa riigimeedia toodab ja avaldab: kuna NATO on oht, ja kuna kõik on propaganda, siis vähemalt Venemaa riigimeedia enda meelest otseselt valetamist ei toimu – alusnarratiivides, mida usutakse, ollakse ju siirad ja ausad. Seega isegi kui Vene riigimeedia ka ei usu enda avaldatud lugusid, usub ta, et alusnarratiivid on õiged.  Kui aga alusnarratiivid on õiged, siis võib riigimeedia ka valetada, sest kõik valetavad. Moskva kontrollitav meedia näib uskuvat, et ollakse sõjas, ja sõjas on igal ajakirjaniku kohus olla propagandatöötaja.

Seda arusaama ilmestab mõte, mida väljendas juba mainitud Dmitri Kisseljov 2013. aastal: “Objektiivsust ei ole olemas. Maailmas ei ole ainsatki objektiivset väljaannet. Kas CNN on objektiivne? Ei. Kas BBC on objektiivne? Ei. Objektiivsus on müüt, mida nemad (lääs) meile ette kirjutab ja peale surub.” Põhjustest, miks lääne filosoofilisse diskursusesse kuulub objektiivsuse kahtluse alla seadmine, siin minna ei jõua, kuid lääne ajakirjanduslikus diskursuses on objektiivsus hästi määratletud loo tasakaalustatuse, allikate usaldusväärsuse ja faktitäpsusega. Seega ei kõnele Kiselyovi väljendatu suurt CNNi või BBC kohta, küll aga alusnarratiivi kohta, millest lähtuvalt Venemaa riigimeedia tegutseb.

Õnnetuseks sisaldab see alusnarratiiv paradoksi, mis mõjub halvavalt nii ajakirjanduse kui laiemalt ühiskonna arengule. Arusaama, et kõik teevad propagandat saab kirjeldada mõttekäigu abil, mida nimetatakse valetaja paradoksiks: kui kõik valetavad, siis järelikult valetan ka mina (ja seega valetan ka, et valetan).

Paradoksi sisaldavate arusaamade õnnetus – eriti siis, kui need saavad alusnarratiivideks – on nende mõtlemist halvavas iseloomus.  Selle asemel, et hoogustada kriitilist mõtlemist, mis vastuolulise teabe korral oleks vajalik, kurnavad paradoksid meediatarbijaid piirini, kus usk meediasse kaob, seisukohtade kujunemine takerdub ja tulemusena kodanikuühiskond nõrgeneb.

Eestis hiljuti tehtud uuring näitab, et vastuolulise teabe korral ei tea meediatarbijad enam, keda (või kas üldse kedagi) uskuda; tunnistavad, et on väsinud neist teemadest, mille kohta vastandlikku teavet antakse, ning tulemusena hakkavad neid teemasid vältima. Paraku on vastuolulised teemad need, mis vajaksid kodanikuaktiivsust.

Kui “kõik on propaganda” on tõepoolest üks Venemaa alusnarratiividest, siis on raske võtta midagi ette teiste, selle abil õigustatud narratiivide vastu – püüdeid anda adekvaatset teavet nähakse kõigest propagandana, ja teave on seega juba ette kahtluse alla pandud.

Kui õige teabe andmine ei anna tulemusi, siis tuleks keskenduda kõigepealt viisidele, kuidas alusnarratiive endid kummutada. Ilmselt oleks lugejaskonna veenmine selles, et lääneliku ajakirjanduse näol ei ole tegu propagandaga esimene samm – ja seda tuleks alustada lugejaskonna usalduse tagasivõitmisest.

Foto: Wayne Stadler/Flickr/CC