Urve Eslas infosõja võtetest

27.02.2017

Kõigepealt valekäsitlusest. Algses tekstiversioonis on kirjas lause “Eestis Ilmar Raagi algatatud Propastop on hea näide sellest, et väärteabega seotud ohtudest teatakse”.

Anname siinkohal teada, et endine strateegilise kommunikatsiooni nõunik Ilmar Raag ei ole blogi algataja, algatusgrupi liige ega seda töös hoidvate vabatahtlike hulgas. Oleme küll avaldanud mitmeid Ilmar Raagi tekste, samuti intervjuu temaga. See kõik ei anna aga alust nimetada Raagi blogi algatajaks. Oleme eksitusest teavitanud autorit ja viga on selle postituse aluseks olevas tekstis parandatud.

Nüüd aga artikli enda juurde:  Euroopa poliitikauuringute keskuse kaasteadur Urve Eslas kirjutab, millised võtted on praegu infosõjas kasutusel. Narratiivipesu, Vene pingpong, “hunt, kes hüüab “Hunt!””, tavaline valetamine, tõe suhtelisuse rõhutamine.

Mõne kuu eest istusin Londonis ühe mõttekoja ees trepil ja ootasin ümarlaua algust: seal oli kavas arutada, mida teaberünnetega peale hakata. Selleks ajaks oli sääraseid ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias toimuvaid agressiooniakte kirjeldatud juba kuid, kui mitte aastaid, ent plaane, mida selle teadmisega peale hakata, oli endiselt kesiselt. Samaga vastamine ei tulnud kõne allagi, ka sääraste vaenulike kanalite piiramine oleks olnud liiga lähedal piirile, millest edasi demokraatliku maailma enda reaktsioon võib saada agressiooniaktidest kahjulikumaks.

Midagi oli ometi vaja teha. Valefakte ja -lugusid ei tulnud ammu enam üksnes Venemaalt. Sama oli kogenud Suurbritannia ja (osaliselt) maksnud euroliidust lahkumise kasuks pöördunud referendumitulemusega, sama olid kogenud Ühendriigid ja (osaliselt) maksnud Donald Trumpi võiduga. Kaheksas Euroopa riigis, sealhulgas Prantsusmaal ja Saksamaal, ees seisvad valimised ei teinud olukorda sugugi kindlamaks, pigem vastupidi.

Kurnamistaktika

Tol päeval istusid ümarlauda oodates Londonis trepil peale minu veel kaks inimest: pisut kulunud tviidpintsakus britt ja musta vihmamantliga ameeriklane. „Kõige suurem katsumus,” ütles ameeriklane, „on see, kuidas tüdimusega toime tulla.” Britt ei vastanud midagi, ainult noogutas. „Inimestel on tunne, et tahaks käega lüüa, õlut juua ja jalgpalli vaadata.”

Jutuks olnud tüdimus – ameeriklane kasutas prantsuskeelset ennui’d – on pika kultuurilise ajalooga nähtus, mis on kõneks olnud vähemalt 1857. aastast, kui Charles Baudelaire vihjas sellele „Kurja õite” avaluuletuses „Lugejale”. Poliitilisse kõnepruuki jõudis see Gruusia ja Ukraina sõja kontekstis, kui lääne poliitiline avalikkus seal toimuvast tüdima hakkas. Olen kuulnud arvatavat, et tegu on pelgalt ühe-teema-väsimusega, kuid ma ei ole sellega päris nõus: poliitiline ennui ei ole pelgalt informatsioonitüdimus, vaid reaktsioon vastuolulisele teabele, mille taustal ei osata seisukohta võtta. Kes valetab? Keda uskuda? Kas üldse kedagi?

Lie EslasLootusetus vastuolulisest teabest enda jaoks mõtestatavaid järeldusi teha paistis silma Facebookis ja Twitteris, kus tüdimust Venemaast, Brexitist, Trumpist väljendati seda hoogsamalt, mida rohkem vastuolulist teavet lisandus.

See on mõistetav reaktsioon kurnamistaktikale, millega informatsioon aetakse nii rohkeks, intensiivseks ja vasturääkivaks, et sellega tegelemise asemel on kergem käega lüüa. Mõistetav, kuid mitte kõige targem.

Sergei Rastorgujev, Vene teaberünde spetsialist, kirjutas suhteliselt hiljuti, 1998. aastal raamatu „Infosõda”. See, nagu ka paljud Venemaa ametlikud sõnavõtud, oli omal moel üsna siiras. Raamat kirjeldas, kuidas töödelda mõistust teabega analoogiliselt sellega, kuidas arvutit töödeldakse viirustega: kui väärteave või sellest tulenev paradoks viia analüüsivasse mõistusse, on tulemus sama – see nakatub, kannab nakkust edasi või jookseb kokku.

Nüüd, pea kakskümmend aastat hiljem ja tuhatkond kilomeetrit lääne pool saab öelda, et teaberünnakutel on kaks tähelepanu väärivat komponenti: lood, mida need jutustavad, ja tehnikad, millega lugusid luuakse. Vildakad lood luuakse valeteabe abiga ja kui need on juba rahva hulka läinud, on neid raske kõigutada. Kui Umberto Eco kõneles raamatus „Semiootika ja keelefilosoofia” sotsiaalsest tõsikindlusest, kus vaal ei ole imetaja, vaid kala – ja jääb kalaks hoolimata kõigist avalikkusele antud faktidest, mis näitavad, et ilmselgelt on tegemist imetajaga –, siis pidas ta ilmselt silmas just lugudele omast inertsust.

Kuid see, et lugusid on raske kummutada, ei tähenda, et nendega tegeleda oleks tulutu. Lugude uurimine aitab seletada nende loojate sihte ja ennustada nende järgmisi samme. Tehnikate seletamine kannab samasugust sihti nagu mustkunstitriki seletamine: kui teatakse, kuidas jänes kübarasse sai, on lootust, et see trikk edaspidi läbi nähakse. Tehnikate seletamine on üks võimalus vastata teaberünnakutele vaba ühiskonna põhimõtteid riivamata.

Whataboutism ja Vene ping-pong

Kasutatavaid tehnikaid on palju – viimasest aastast võib tuua näiteid paarikümne kohta – ja erinevaid. Mõned neist on vanad (kuid endiselt sageli kasutatavad) – nagu juba külma sõja päevilt pärit ja Economisti ajakirjanikult Edward Lucaselt whataboutism’i nime saanud tehnika, mis vastab mis tahes kriitikale: „Aga vaadake, mida te ise teete!”

Mõned tehnikad on uued, näiteks „Vene pingpong”, mis saab toimida üksnes veebikeskkonnas. Eri meediakanalid tsiteerivad üksteist vastastikku, põrgatades ühte ja sedasama lugu edasi-tagasi ning kujundades seda järjest sobivamaks ja faktidest üha kaugemaks, kuni lugu (ja mõnel juhul ka tsiteeritavad ütlused) on tundmatuseni moonutatud (või lausa algsele vastupidine). Üks selle tehnika naljakamaid näiteid on ühe NATO kindrali nending, et Vene relvajõududesse on tehtud märkimisväärseid investeeringuid. Mõne edasi-tagasi põrgatamisega tehti sellest kiidulaul Vene relvajõudude juhatajate intelligentsusele. (Võib-olla nad ongi seda, kuid asi on milleski muus: NATO kindrali intervjuu ei sisaldanud sellist komplimenti.)

On lihtsaid tehnikaid nagu lihtlabane valetamine. (Läinud aasta märtsis antud intervjuu, milles Trump lubas saata Balti riigid Aafrikasse, oli väljamõeldis. Vene päritolu Lizat ei vägistatud Saksamaal ja Saksa NATO sõdurid ei vägistanud hiljuti Leedus alaealist.) Eksitavad pealkirjad ja fotod, millel ei ole artikli endaga palju ühist, aitavad luua lugu, mida parajasti soovitakse rääkida. (Värskeim näide on jaanuarikuine lugu NATO Saksa vägede Leetu saabumisest, mida illustreerisid SS-i tankide fotod – praeguseks on pildid küll juba maha võetud.

Narratiivipesu

Mõned tehnikad on keerulisemad, aga seda huvitavamad. Üks selliseid on nn narratiivipesu – tehnika, mida kirjeldas Euroopa paremäärmusluse uurija Anton Šehhovtsov. Kui rahapesu eesmärk on eksitada avalikkuse ettekujutust raha päritolu kohta, siis narratiivipesu puhul käib see lugude kohta.

Lääneliku elukorralduse kohta väärinfot jagavatel ja selle põhjal seda elukorraldust kritiseerivatel lugudel, mis pärinevad riigimeedia enda ajakirjanikelt, ei ole Venemaal ega läänes sama suurt kaalu kui lääneliku maailma enda esindajate omadel. Kui Sputniku või RT töötaja räägib lääne demokraatia viletsusest, ebademokraatlikest valimistest või sõnavabaduse piiramisest, ei ole sel sama kaalu kui sellel, kui seda teeb „kuulus Saksa majandusteadlane”, „Euroopa Parlamendi tunnustatud liige”, „populaarne poliitik, endine välisminister” või „Suurbritannia tuntud poliitikaanalüütik”.

Kui vaadata, mis on nende epiteetide taga, siis selgub, et kuulsast majandusteadlasest ei teata Saksamaal eriti midagi ja populaarse poliitiku reiting jääb kodumaal paari protsendi piiresse. Tuntud Suurbritannia poliitanalüütikut kohtasin ma mõned aastad tagasi Londonis Punase Lõvi pubis ja oleme senini Facebooki-tuttavad. Ta on muusik. Toona pidas ta muusikabaari, mis ei toonud Londonis elamiseks piisavalt palju sisse, ja otsis muid tööotsi. Pakkusin talle võimalust lisaraha saamiseks Eesti lehele kirjutada, aga honorar oli liiga väike. Võib-olla on ta väga hea muusik, kuid poliitikaanalüütikuks nimetada oleks teda vast siiski liig. Mõned tema viimasel aja kirjutatud lood on üsna kõnekad: „Viis ausat uudistesaiti, mida lugeda”, kus vastukaaluks „lääne propaganda valedele” on tõepõhiste allikatena nimetatud Sputnikut, RT-d jt kanaleid; „Ühendriikide ettepanek Venemaale anda Krimm Ukrainale tagasi on sama hea kui Moskva nõue Ühendriikidele anda Venemaale tagasi California” ja teised samasugused.

Kui narratiivipesu tehnikat selle termini autori Anton Šehhovtsoviga arutasime, küsisin: mida saab sellest tehingust „kuulus Saksa majandusteadlane” või „populaarne poliitik”? Miljoneid ja miljoneid vaatajaid, vastas Anton, ja väga head honorari.

Seega on narratiivipesu inforünde tehnika, milles väärteabele rajatud jutustus esitatakse lugejatele-vaatajatele lääneliku allika kaudu. Selle kaudu saadakse endale usaldusväärsust ja pakutakse allikale vastu miljonite tähelepanu, populaarsust ja mõnel juhul ka raha – kuid sageli piisab ka ainult populaarsusest.

Hunt, kes hüüdis: „Hunt!”

Teine pisut keerulisem tehnika, mis on viimase aasta jooksul kasutust leidnud, sai pärast pikka mõtlemist nime „Hunt, kes hüüdis: „Hunt!””. Tegu on tuntud loo äraspidise variandiga. Aisopose valmis „Poiss, kes hüüdis: „Hunt!”” on juttu karjapoisist, kes hüüdis nii mitu korda niisama enda lõbuks „Hunt!”, et külaelanikud sellest tüdisid ega tulnud enam appi, kui hunt tõesti karja murdma tuli. Kirjeldatud tehnika puhul toimub midagi samasugust, ainult et hüüdja ei ole karjapoiss, vaid võimalik ohuallikas ise. Ja täpselt nagu karjapoisski kurnab ka hunt avalikkuse tähelepanu punktini, kus tüdimus hakkab takistama ohule reageerimist.

Ajakirjanduses leiab see kasutust lugudes, mis räägivad lääne Venemaa-vastasest propagandast ja infosõjast – absurdne süüdistus, arvestades, et lääneriikidel võttis aastaid, et idast tulenevat ohtu ülepea teadmiseks võtta. Ehkki läänele esitatud propagandasüüdistused ei ole midagi uut, kasutatakse neid oluliselt rohkem pärast seda, kui lääs hakkas idast tulevale valeinformatsioonile reageerima selle analüüsimise ja avalikuks tegemisega. EL-i strateegilise kommunikatsiooni keskus ja nende nappide vahenditega tehtud Müüdimurdjad või Eesti  Propastop on hea näide sellest, et väärteabega seotud ohtudest teatakse ja väärteabe kummutamisega tegeletakse.

Sama hundihüüdmistehnikat võib märgata NATO tegevusse suhtumises. Uudisele Ida-Euroopasse lisavägede toomisest reageeris Vene meedia uudistega lääne agressiivsest käitumisest, mis ei jäta Venemaale muud võimalust kui vastavalt reageerida. Sellega jäeti mulje, nagu oleks lääs agressor ja Venemaa passiivne kannataja, ignoreerides tõsiasja, et NATO lisavägede Ida-Euroopasse toomine oli reaktsioon Venemaa agressioonile Ukrainas.

Hundihüüdmistehnika on teaberünde tehnika, kus vaatajaid/lugejaid kurnatakse tüdimuseni väärteabega lääne agressiivsusest. Rahvusvahelises infovoolus olijais tekitab see segadust ja käegalöömissoovi: kui on ebaselge, kes on süüdi, ning ida teeb seda ja lääs teeb seda, siis mis seal vahet on ja kus on uudis?

Tõe suhtelisuse rõhutamine

Kolmas, samuti viimasel aastal rohkem kasutamist leidnud tehnika on tõdede suhtelisuse rõhutamine.

Kolmas, samuti viimasel aastal rohkem kasutamist leidnud tehnika on tõe suhtelisuse rõhutamine. See tehnika on siin kirjeldatutest kõige keerulisem ja põhineb arusaamal, et kõik on üksnes vaatenurga või ajalookäsitluse küsimus. Sellest näeme, mis juhtub siis, kui poliitika hakkab mõttelugu enda huvides kasutama. Intellektuaalselt huvitav kontseptsioon sai alguse Descarte’i rõhuasetusest inimese enda mõtlemisele kui tõe allikale, mida arendas edasi Schopenhauer, kes pidas maailma inimese enda kujutluseks, ja jätkasid postmodernistid, kes pidasid tegelikkuse konstrueerijaks teadmisi, eriti võimust mõjutatud teadmisi. Sealtkaudu jõudis ettekujutus teadmisest arvamuseni, et faktid on olemas ainult sellisena, nagu võim neid esitab – tegelikkus ei ole midagi püsivat, mida toetavad tõsiasjad, vaid kujundatakse selle järgi, mis on võimule kasulikum.

See, et ühe Kremli ideoloogi Vladislav Surkovi kirjutistes nähakse sarnasust Jean Baudrillardi simulaakrumi ideega, ei olegi vast alusetu. Kuid kui võim kasutab (ja väänab) mõttelugu, jõuavad selle ilmingud ka võimumeediasse. Kui Kremli propagandakanalite juhid Dmitri Kisseljov ja Margarita Simonjan väidavad, et objektiivset uudiste edastamist ei ole olemas, siis ei ole mõtet heita seda ette neile – tegu on laiema arusaamaga, mida nemad üksnes peegeldavad.

Mõned paari viimase nädala näited on ajalootõdede suhtelisuse vallast: kolm lugu sellest, kuidas Eesti okupeerimise näol ei ole tegu tõsiasja, vaid pelgalt väärtõlgendusega, on üsna kõnekad.

Kaudselt aitab tõe suhtelisusele kaasa lääneliku ajakirjanduse enda tasakaalustatusenõue: tuleb näidata mõlema poole seisukohti. Umbes aasta tagasi pani Atlantic Councili teadur Ben Nimmo kirja kolm põhimõtet, mis iseloomustavad kvaliteetajakirjandust (ja mille puudumise korral saab valeteavet kindlaks teha): lugu peab olema faktitäpne ja tasakaalustatud ning allikad peavad olema usaldusväärsed. Ometi näib, et sellest ei piisa: ilma taustainfota võivad just tasakaalustatuse nõudest sündida lood, milles eksitavad seisukohad on faktidega kõrvuti, jättes lugejale ettekujutuse, et tõde on tõepoolest suhteline.

Kas need tehnikad on iseloomulikud ainult Kremli meediale? Muidugi mitte. Kui mõtlema hakata, võib neid leida ka lääne (ja Eesti) ajakirjandusest. Osa väljaandeid kasutab neid tahtlikult, osa kogemata või ajakirjanduse ärimudeli paratamatu surve tõttu.

See on kurb, sest nagu toosama Ben Nimmo oma õige pea teaberünnakute kohta ilmuvas raamatus kirjutab, on igal sellisel rünnakul lihast ja luust ohvrid. Tema pääses Tallinnas pronksiöö ja toonase „luude mõnitamisest” rääkiva teaberünnaku ajal ainult verise ninaga. Kui mõtlema hakata, oli see kerge pääsemine. Ingliskeelsest lasteluuletusest „Kaikad ja kivid murda võivad mu luud, kuid sõnad ei riiva mind eal” on ka teine, muusiku-koomiku Tim Minchini versioon, mis on tõele mõneti lähemal: „Kaikad ja kivid murda võivad mu luud, kuid sõnad murravad südame.”

Kui loo alguse ja Londoni mõttekoja trepil olnud jutuajamise juurde tagasi tulla, siis viimase kahe kirjeldatud tehnika tagajärg on seesama ennui – tüdimus ja kurnatus, mis on saanud valdavaks.

Mida selle tüdimusega peale hakata? Muidugi võib juua õlut ja vaadata jalgpalli. Aga ma ei ole kindel, kas see oleks parim lahendus.

Propastop avaldab loo autori loal. Tekst on ilmunud arvamusartiklina ka Eesti Päevalehes.

Foto: Meg Lauber/Flickr/CC

Jaga ja arutle:
Share on FacebookTweet about this on Twitter