Libauudised julgeolekut kõigutamas

20.02.2017

Öeldakse, et armastuses ja sõjas on kõik lubatud. Pooltõed, valetamine ja tahtlik eksitamine on sõjapidamise juurde kuulunud alati ning erilise hoo sai see sisse külma sõja ajal, kui USA ja Venemaa vastasseis sünnitas üha uusi võtteid, kuidas teisele poolele pauku tegemata viga teha.

Fake newsKuigi desinformatsioon on ümbritsenud meid kaua, pole kunagi varem olnud tõde ja vale sedavõrd raske eristada kui praegu. Meediakanalite muutumise ja lisandumisega on muutunud ka info hankimise harjumused, mis omakorda on muutnud oluliselt info tõesuse kontrolli.

Varem oli inimeste põhiteabeallikas professionaalsete ajakirjanike toodetud sisu paberlehtedes, televisioonis, raadios või uudiste portaalides. Praegu liigub maailm üha rohkem sinnapoole, kus inimene saab enamiku uudiseid kätte sotsiaalmeedias oma sõprade, tuttavate või iidolite vahendusel. Teisisõnu kanalist, kus info levimise põhjused on teised ning info tõele vastavus kontrollimatu. Seal levib info, mis jagatud saamiseks peab olema tähelepanu- ja pilkupüüdev.

Möödunud aastal peetud USA presidendivalimiskampaania avardas suurte sammudega eetiliste ja ebaeetiliste võtete piire. Maailm on jõudnud sinna, kus kahelda tuleb kõiges ja küsitavaks saab iga infokild, ka suurte meediaväljaannete levitatav. USA presidendivalimiste uudiste sotsiaalmeedias jagamisest tehtud analüüs näitas, et kolmveerand aastaga langes pärisuudiste jagamise hulk 12 miljonilt 7 miljoni peale, kui samal ajal tõusis libauudiste jagamise hulk kolmelt miljonilt üheksani – ületades kogusummas pärisuudiste levitamise arvu.

On tekkinud olukord, kus uudise päritolu ja tõesus pole enam oluline, põhiliseks mõõdupuuks on atraktiivsus, mis tõmbab tähelepanu ja paneb uudist sotsiaalmeedias jagama. Näiteks USA presidendikampaania lõpus selgus, et grupp Makedoonia noori oli vorpinud täiesti süüdimatuid ja igasugusest tõest puutumata libauudiseid lihtsalt selleks, et nendega klikke ja sedasi tuhandeid dollareid teenida.

Infosõda on jõudnud Eestisse

Tulles lähemale Eestile ja jättes kõrvale meelelahutusmaailma, tasub vaadata, kuidas libauudised meid otsesemalt mõjutavad. Kuigi otsest relvadega peetavat sõjategevust meie regioonis pole, oleme siiski haaratud iga päev infoga manipuleerimisse. Meid on mõjutamas Venemaa, kunagine külma sõja pool, kes on  infosõja võtteid harjutanud ja lihvinud pool sajandit. Eesti on Kremli libauudiste mõjuväljas koguni kahes rollis – esmalt naabrina läänepiiril ning teisalt ka Euroopa Liidu liikmena.

Eesti roll Venemaa mõjutustegevuse sihtmärgina on kestnud meie taasiseseisvumisest alates ning meil on olnud võimalust Euroopa Liidule „asju seletada“ ja tähelepanu juhtida.

2016. aasta on olnud läbimurdeaasta, kui Eesti räägitu on jõudnud Euroopa Liidu otsustajateni ja on aru saadud, et Venemaa vaenuliku propaganda eesmärgiks on moonutada tõde, tekitada kahtlusi, luua lõhesid liikmesriikide vahel, ajendada Euroopa Liidu ja selle Põhja-Ameerika partnerite üksteisest eemaldumist ning pärssida otsustusprotsessi, diskrediteerida ELi institutsioone ja tekitada hirmu ja ebakindlust ELi kodanike seas.

Venekeelsete mõjutamine

Venemaa mõjutustegevuse ulatus eestlaste seas on üsna tagasihoidlik, kuid seda suurem on see Eesti venekeelse elanikkonna seas, sest nendeni on tänu vene keelele lihtsam pääseda. Juhtumeid, kus Venemaa on eelmainitud eesmärkidel libauudiseid avaldamas, juhtub pea igal nädalal (näide veebruarist 2017).

Kuidas siis toimub Eesti venekeelse elanikkonna mõjutamine? Infokillud, mida propagandat levitav väljaanne aluseks võtab, võib leida anonüümsest blogipostitusest, Twitteri säutsust või Facebookist. Edasi läheb tööle uudiste portaalide võrgustik, mis loetud minutitega olematu allikaga uudist levitavad ja taasesitavad. Tihtipeale kaob mitmete korduvate avaldamiste jooksul ka viide algallikale ning uudis muutub näiliselt üha tõsiseltvõetavamaks. Tihti kustutatakse algne postitus, kuid selle põhjalt kirjutatud libauudis elab ja levib edasi. Vahel jõuab selline pseudoteade ka lääne meediasse ja võib seal palju segadust külvata.

Eestil on üks selline kogemus viimastest kuudest olemas, kuid õnneks avastas väljaanne libauudise avaldamise järgmisel päeval ning see kustutati ammendavate selgituste saatel.

Põhilised propagandavalede levitajad on Venemaaga seotud portaalid, mis tunduvad olevatki üksnes libauudiste jagamiseks loodud. Neid portaale rahastatakse klikipõhise reklaami kaudu ning sinna satub üsna tihti ka täiesti austusväärsete Eesti firmade reklaamibännereid. Nii maksab Eesti tarbija kaudselt kinni ka endale suunatud propaganda. (Loe teema kohta lähemalt siit postitusest).

Mida teha libauudistega?

Aitab uudise allikate kontroll. Venekeelses meedias levinud uudist sellest, kuidas USA president justkui pidas telefonikõne kolme Balti riigi presidendiga, mis läks kiirelt emotsionaalseks ja lõppes USA presidendi poolt telefonitoru hargile viskamisega, on lihtne ümber lükata. Üks e-kiri presidendi kantseleisse ja uudise faktid on kummutatud.

Fakti- või allikakontroll on muutunud globaalseks murekohaks, mida mitmed suured rahvusvahelised väljaanded on asunud omal käe lahendama. Näiteks Reuters ja BBC on asunud looma enda tarbeks süstematiseeritud faktikontrolli tööriista. Mitmel teisel on selleks terved osakonnad inimesi. LeMonde aga on võtnud eesmärgiks luua internetilehitsejale lahendus ka tavalise lugeja tarbeks, mis hoiataks inimest kahtlase väärtusega sisu eest.

Ka Eestil oleks sellist rakendust, mis aitaks tavalugejal libainfot avastada, hädasti vaja. Praegu tegeleb libainfoga üksnes Kaitseliidu vabatahtlike blogi propastop.org, keskendudes just Eesti-vastaste meediamanipulatsioonide paljastamisele ning avalikkuse harimisele propagandale vastu seismisel.

Arvamusartikkel on avaldatud Õhtulehes 16. veebruaril 2017.

Pilt: outtacontext/Flickr/CC. Plakati kohta vaata lähemalt chamomileteaparty.com

Jaga ja arutle:
Share on FacebookTweet about this on Twitter