Lääne meedia teeb Eestist rinderiigi

26.01.2017

Mikk Salu kirjutab 18. jaanuari Eesti Ekspressis infosõjast ja Eesti kuvandist värske vaatenurga alt. Kõne all ei ole mitte Venemaa meedia, vaid Lääne ajakirjanduse kujutelm Eestist kui riigist, kes valmistub usinalt sõjaks Venemaaga.

Propastop avaldab siinkohal autori ja Eesti Ekspressi loal artikli täisteksti. Peame oluliseks, et propagandat käsitlevad lood oleks lugejatele vabalt kättesaadavad ka juhul, kui nende originaalid on tasulise juurdepääsuga.

Meie tegelik märk on sõda Venemaaga ehk kuidas sünnivad välisajakirjanike lood Eestist

Juba paar kuud on mütanud Eestis ennenägematu hulk välisajakirjanikke. Neid ei huvita Skype, Eesti bränd ega e-riik. Nad käivad metsa vahel kaitseliitlasi otsimas, uudistavad kaitseväe harjutusi, pinnivad Tapal Ameerika sõdureid ja küsitlevad Eesti poliitikuid. Nad otsivad sõda.

Reede õhtul viskab president Kersti Kaljulaidil üle. „Peamine oht on paanikat ja hirmu külvav välisajakirjandus,“ nähvab Kaljulaid. Ta annab parajasti Ida-Virumaal Sirgala lähedal metsas improviseeritud pressikonverentsi. Käimas on traditsiooniline, peamiselt kaitseliitlasi hõlmav militaarvõistlus Utria dessant. Väljas on kottpime ja president ei näe – kaameratuled ju veel näos – küsijatest õieti midagi.

Ta vastab tegelikult hästi, kohati pareminigi kui Ilves, kuid lõpuks, kui juba ei tea mitmendat korda päritakse ohtude järele, annab ta ajakirjanikele vastu.

Mikk Salu luguTegu pole nurgataguste väljaannetega. Siin on CNN, CBS, Huffington Post, itaallased, prantslased, sakslased, austerlased, peamiselt televisioon, aga ka mõned kirjutava pressi esindajad. Kaitseliidu pressiesindaja Merle Norit tunnistab, et kõigiga ei jõua enam tegeleda, viimasel ajal on välispressi pöördumisi nii palju. Sama võivad rääkida teisedki riigiasutused, kellel kokkupuude julgeoleku, kaitse- ja välisvaldkonnaga. Samal ajal Tallinnas Eesti märki esitlev EAS annaks palju, et sama esinduslikku seltskonda kohale saada.

Välisajakirjanikke aga ei huvita Eesti märk. Täpsemalt öeldes on Eesti märk nende jaoks juba ammu valmis: sõda, Venemaa, sõda, Venemaa, oht, rünnak, piir, Narva, sõda, Venemaa, Putin, Trump, NATO jätab Eesti maha, sõda, Venemaa, sõda, Venemaa, sõda…

Käisin mõned päevad ringi koos välisajakirjanikega, et kuulda, mida nad mõtlevad, mida teavad, mida tahavad. Väljakooruv pilt on lihtne ja selge. Keegi ei tule Eestisse fakte ega tõendeid otsima. Lood on kõigil juba peas valmis (loomulikult Eestist, Venemaast ja sõjast). Loogiline, sest keegi ei sõida maailma teise otsa ehku peale. Londoni, New Yorgi ja Pariisi toimetuse koosolekutel on teemad heaks kiidetud, raamatupidajad on eelarve üle vaadanud ja alles siis hakkab sõit Eesti poole pihta. Üks itaallasest teleajakirjanik tunnistab, et oli juba mitu kuud mõelnud teha midagi Balti riikidest, julgeolekust, Putinist ja Trumpist ning lõpuks suutnud toimetuse (mida krõbedam story, seda parem) ära veenda.

See, mida Eestist otsitakse, on sound bites – lühikesed, löövad, teravad ja konfliktsed fraasid. Näen ise kõrvalt, kuidas ühe suure telekanali reporter ja toimetaja Narva hotelli suitsunurgas oma päevatööd hindavad. Sellelt sain ühe sound bite’i, sellelt sain, noh, enam-vähem kaks ja see, sellelt ei saanud midagi.

President Kaljulaidi jutust meeldib ajakirjanikele lause „Lääne vastus Gruusia sõjale oli erakordselt nõrk“. See on hea sound bite. Kas ka presidendi ülejäänud juttu kasutatakse, ei tea. Kuigi kohal olnud eestlastele meeldis Kaljulaidi lühike hurjutus ajakirjanikele (pani need paniköörid paika), siis läänlastele tundus see parimal juhul weird või halvemal juhul jäi neile mulje järjekordsest vaba ajakirjandust vihkavast eks-sovetist.

Ühel hommikul näitab ühe suure Lääne telekanali reporter mulle oma toimetajalt saadud e-kirja: kas reporter juba teab, et Le Monde’is ilmus eelmisel päeval lugu pealkirjaga „Eesti valmistub sõjaks Venemaaga“. Nüüd nõuab toimetaja oma reporterilt sama. Proovin selgitada, et me ju ei valmistu sõjaks Venemaaga, ei maksa paanikat teha. Ei, ei, kõlab vastus, keegi peab seda (sõda Venemaaga) mulle kaamerasse ütlema. Ja ta sööstabki tööle.

Läinud nädala kolmapäeva lõuna paiku harjutavad Kalevi jalaväepataljoni ajateenijad Pärnu lähedal Kikepera polügoonil. Harjutusväljaku paremal küljel õpitakse kuulipilduri ja automaaturi koostööd, vasakul manööverdavad soomukid, ajateenijad hüppavad masinatest välja ning tulistavad granaadiheitjatest. Otse kümnesse. „Nägid, vägev, tubli poiss,“ viibutab õppust juhtiv leitnant rahulolevalt rusikat.

Kõige selle keskel siblib kaameraga välisajakirjanik, näpud külmast kanged. Hiljem vastab leitnant küsimustele. Kes on vaenlane? Kus on vaenlane? Milleks valmistute? Kas kardate ka? Olete viimasel ajal (viimase kahe kuu või kahe aasta jooksul) rohkem harjutanud, rohkem raha saanud?

Konstruktsioon ajakirjaniku peas on selge: oht on Venemaa ja kogu see harjutus on Venemaa vastu sõdimiseks. Leitnant vastab rahulikult, et tavapärane õppus, oleme kõigeks valmis, midagi erilist pole, täna harjutame laskmist, järgmisel nädalal läheme metsa kamuaaživõtteid harjutama, tavapärane Eesti kaitseväe rutiin, ei midagi erilist, ei mingit erilist muutust.  Ühel hetkel on leitnant juba veidi kimbatuses, kehitab õlgu: mida välisajakirjanik siis ootas ja mõtles.

Teises Eesti otsas pinnib Vice – uudistekanal, mis reklaamib ennast originaalse ja autentsena – üht Tallinnast pärit kaitseliitlast. Mille jaoks sa treenid? Kas sõda tuleb? Kes on oht? (Please, please, say Russia, ketrab ajakirjaniku peas). Ja kuna Venemaa vallutab Eesti ära (mõne ajakirjaniku peas tundub see olevat juba sündinud), siis loomulikult ka: kas olete valmis hakkama partisaniks ja mässajaks?

Oh seda õnne ja oh seda rõõmu, kui järsku selgub, et üht Utria dessandi võistlusülesannet täites peavad kaitseliitlased kasutama Vene kaarti. Täpsemalt öeldes on tegu venekeelse ENSV kaardiga, aga detailid pole olulised. Kuna kaardi tekst on kirillitsas, on asi selge. Ajakirjanikud on õhinas. Teine rõõmuröögatus kostab siis, kui takistusraja läbimisel – ka see on üks võistlusülesanne – tulistavad korraldajad raskekuulipildujat ja loobivad suitsugranaate. Eesmärk on võistlejaid segada ja hirmutada. „Seda oleme päev otsa oodanud,“ kilkab pisike neiu. Jee, jee, rõõmustab habemik teleajakirjanik kõrvalt kaasa.

Püssipaugud on välisajakirjanike suur soov. Üks võistlusülesanne oli ka laskeharjutus, aga selle filmimine tähendanuks kaheksat tundi talvises Eesti metsas. Poole pealt tulla või minna ohutuse tõttu ei saanud. Ainult CNN otsustas selle laskemaratoni kaasa teha, aga nende hilisemad küsimused võistlejatele olid samast ooperist: Venemaa, sõda, millal tuleb, olete valmis?

Üsna kiiresti saab selgeks, kuidas moodsat telet tehakse. Natuke kaadreid Narva ja Jaanilinna kindlusest. See näitab, kui lähedal Venemaa asub. Vahele põimi püsside täristamist ja metsas müttavaid kaitseliitlasi. Sõlmi sisse mõned teravad fraasid. Lobise midagi juurde Putinist, Trumpist ja Krimmist. Leia mõni sound bite. Valmistute sõjaks Venemaaga? Küsi kas või kolmekümnelt inimeselt, lõpuks ikka leidub keegi, kes vastab, nagu tahad, kas või tüütust ajakirjanikust lahtisaamiseks. Kõige lõppu lisa dramaatilist muusikat ja voilà, objektiivne uudis ongi tehtud.

Nagu öeldud, tegu pole nurgataguste väljaannetega. See on sama seltskond, kes viimased kuus kuud on endale õlale patsutanud: küll me oleme tublid ja targad. Me pole post-truth ega fake-news paranoikud, me oleme ausad ja kajastame objektiivselt. Mitu päeva nendega koos mööda Eesti metsi, riigiasutusi ja kaitseväelasi käimine annab tegeliku pildi: jutt objektiivsusest on bullshit. Tahaks kõva häälega ropendada.

Kui mõni aasta tagasi tundus, et Eesti hakkab lõpuks selle üheteemariigi (teemaks muidugi Venemaa) staatusest välja tulema, siis nüüd on see teema tagasi. Hullem veel, Venemaa kõrvale on lisandunud teine märksõna – sõda. Eestist on olulised ainult kaks kohta: Tallinn (sest siin maandub lennuk) ja Narva (sest siin on lugu). Ainuke ajalooline fakt, mida Eesti kohta mainida, on pronkssõdur. Ainuke asi, mida filmida, on püssipaugud.

Teadmised Eestist on tavaliselt olematud. Eesti tundras elavat vanamehed, kes vaatavad pikksilmadega Venemaa poole, et sealt midagi halba ei tuleks, kas sa aitad mul need üles leida, palub üks teleajakirjanik minult abi. Ta esindab väga suurt, mitmes riigis näidatavat Euroopa telekanalit. Kas Kaitseliit asutati Trumpi pärast? Kas Kaitseliit asutati Ukraina sündmuste tõttu? Kaitseväge teil ju pole?

Tallinn on tegelikult väga euroopalik, kiidab Saksa rahvusringhäälingu jaoks töötav tšehhi päritolu korrespondent, kui koos temaga Tallinna siluetti vaatame. „Ma muidugi teadsin, et te olete Euroopa Liidus,“ vabandab ta hetk hiljem. Nojah, kui ootad siit hobuvankreid ja koormaeesleid, siis neid enam pole…

Kontrast selle vahel, mida kohalikud, olgu siis kaitseliitlased, kaitseväelased või poliitikud, mõtlevad ja räägivad, ning mida välismeedia ootab, on tohutu. Siin ei mõelda iga tund Venemaast ega sõjast. New Yorgi ja Londoni jaoks on aga ainult see Eestist huvitav. Vaatan kõrvalt Kaitseliidu ülema kindral Meelis Kiili ja hiljem president Kaljulaidi pressikonverentsi. Üldiselt vastavad nad tublilt, üht-teist võiks siiski korrigeerida (sõbralik soovitus: vähem juttu Venemaast, isegi kui iga küsimus selle kohta käib).

Laupäeva hommikul toimub Utria dessandi võistluse viimane etapp. Lõpujooksu finiš on Narva kindluses. Siit saab häid kaadreid Venemaa lähedusest ja jälle võimaluse kaitseliitlasi intervjueerida.

„Kas võistlus oli raske?“

„Jah, raske.“

„Oled valmis ka millekski raskemaks?“ (Ajakirjanik mõtleb selle „raskema“ all sõda Venemaaga.)

„Jah, tahan järgmine aasta ka siia võistlusele tagasi tulla. Kui ilm on kehvem, siis võib võistlus raskem tulla.“

Kuna oodatud vastust ei tule, läheb ajakirjanik otserünnakule: „Kui relvaga metsas oled, kuidas sa Venemaa peale mõtled, oled valmis Venemaaga sõjaks?“

„Ausalt öeldes ei mõtle ma metsas olles ja võistluse ajal eriti millelegi. Tegelikult ongi see omamoodi puhkus, võistled, oled metsas, saad aju täitsa tühjaks teha, ei pea millegi peale mõtlema.“

Ei saanud päris seda, mida vaja, kurdab reporter mulle hiljem.

Pole muret, vastan mõttes, olen ju näinud, kuidas ajakirjandus töötab. Küll lugu (sõda Venemaaga) ka siit välja pigistatakse.

Kas ma aitasin tõesti jampsi kokku keevitada?

Ma aitasin paari välisajakirjanikku (tasu eest), vahendasin kontakte, näitasin asukohti, tõlkisin üht-teist ja tutvustasin tausta. Kuni tekkis küsimus mu enda rollist: kas aitan neil mingit jampsi kokku keevitada? Või natukenegi mõnele faktile lähemale jõuda, paanikat vähendada? Näiteks selgitada, et Kaitseliitu ei loodud kaks kuud tagasi Donald Trumpi ega kaks aastat tagasi Ukraina pärast, vaid peaaegu sada aastat tagasi.

Või kui keegi tahab rääkida eestivene poliitikuga, siis Andrei Zarenkov pole kõige õigem inimene. Soovitan Yana Toomi, Mihhail Kõlvartit või Jevgeni Ossinovskit, sest neil on valijate mandaat. Hiljem kuulen reporteri ja toimetaja omavahelist arutelust, et ilmselt jäetakse intervjuu Kõlvartiga üldse välja, sest sealt ei tulnud midagi (loe: ei tulnud midagi sõjakat).

Mis on tõsi. Kõlvart mainis küll venekeelset haridust ja kodakondsust, aga muidu rääkis peamiselt sellest, et eestlaste ja venelaste mured-soovid on sarnased, paanikaks pole põhjust, elame-näeme, ei maksa teha rutakaid järeldusi (Trumpi kohta käivale küsimusele vastates).

Pildil: Valik väljalõiked erinevate välismaa väljaannete artiklitest, milles käsitletakse Venemaa ohtu Narvale ja ülejäänud Eestile. Kuvatõmmis originaalartikli illustratsioonist.

 

Jaga ja arutle:
Share on FacebookTweet about this on Twitter