Propagandasõnastik: kasulik idioot

19.12.2016

lenin_400

Sõnapaari “kasulik idioot” on viimastel aastatel kasutatud üsna laialdaselt. Seda nii massimeedias avaldatud lugudes ja kommentaarides kui ka ametkondade poolt väljaöelduna.

Kasulik idioot on mõiste, millega võib kirjeldada inimest, kes levitab kellegi teise kahtlase väärtusega ideed või sõnumit, ise selle sisu täielikult mõistmata. Tihtipeale on tegemist aktiivse inimesega, keda ei ole mõjutatud seda sõnumit või ideed edastama, vaid ta teeb seda omaalgatuslikult. Propagandas kohtab võtteid, kus kasulikke idioote tekitatakse teadlikult, muutes ideed kõlavaks kellegi teise suu läbi.

Tänapäeval on sellest sõnapaarist saanud ka tõhus vahend kellegi avalikus ruumis tasalülitamiseks. Öeldes avalikult välja, et keegi on kasulik idioot, lükatakse ta automaatselt ebausaldusväärsete isikute looži.

Mõistet kasuliku idioot (полезные дураки) omistatakse algupäraselt Leninile, kuid seda fakti pole õnnestunud senini kinnitada. Esimene trükivalgust näinud sõnapaari kasutus on tuvastatav 1948. aasta juunist, kui seda väljendit kasutati ajalehes New York Times.

Sarnaste mõistetena võib välja tuua ka sõnad „allikapesu“ või „mõjuagent“, kuid neist juba edaspidi Propastopis.

Mõned kajastused samal teemal:

ANDRES KAHAR: Ärgem olgem “kasulikud idioodid”

POLIITIKAGURU MEMORANDUM: KASULIKUD IDIOODID (NÄDAL 8)

Foto: https://www.flickr.com/photos/suzukimaruti/

Jaga ja arutle:
Share on FacebookTweet about this on Twitter