Mida ta meist arvab?

15.12.2016

Viimastel kuudel on Venemaa televisioonis Eestist mitmel puhul juttu olnud. Näiteks pälvis meie  meedia tähelepanu Pervõi kanali 18. novembri vestlussaade “Aeg näitab”, sest selles esindas Eestit kõrvuti Venemaa televisiooni “valve-eestlase” Dmitri Linteriga ka eurosaadik Yana Toom.

pervoi1Propastopile pakkusid huvi Eestit puudutavad uskumused, mida saates väljendati. Kuna televisioon on Venemaal põhiline infokanal, võib neid arvamusi pidada Venemaa meedia mõjuväljas elava inimese tüüpiliseks mõtteviisiks ehk diskursuseks. Otsustasime need seisukohad, käsitlused ja mõtted välja tuua ning kõrvutada sellega, mida Eestis samade asjade kohta usutakse.

Eesti iseseisvuse ajalugu algab 25 aastat tagasi

Venemaa infoväljas elava inimese arusaamise järgi algas meie iseseisvus 90. aastatel, kui Nõukogude Liit lasi Eesti koos teiste Balti riikidega oma rüpest vabaks. Sedasi peetakse Eesti iseseisvust isegi omamoodi Venemaa teeneks ja valitseb ettekujutus, et Venemaale tuleks sellise vabakslaskmise eest tänulik olla. Varasemas ajaloos peetakse selle uskumuse järgi Eestit alati Venemaa juurde või alla kuuluvaks. Eesti okupeerimine enne II maailmasõda on selles diskursuses vähetähtsal kohal, pigem tajutakse sündmust ajaloolise paratamatusena.

Selline vaade erineb Eesti levinud arusaamast, mille järgi oleme küll kuulunud mitme vallutaja alla, hoidnud aga üleval pikaajalist vabadusiha. Iseseisvuspüüe realiseerus 1918. aastal, Eesti Vabariik saab 100, mitte 25 aastaseks. Eesti jaoks on Nõukogude okupatsioon traagiline sündmus ja taasiseseisvust tajutakse pääsemisena jõhkardi küüsist – tänulik pole siin millegi eest olla.

Nõukogude Liit oli hea

pervoi2Venemaa vaatenurgast tajutakse Nõukogude Liitu valdavalt positiivsena: suure ja mõjuvõimsa riigina, milles kõik rahvad hästi läbi said. Usutakse, et nõukogude ajas oli palju head: majanduses, teaduses-tehnikas, natsismi purustamine. Nõukogude Liidu positiivsed tahud loetakse “meie” ehk Venemaa teeneks.

Tunnistatakse, et Liidul oli ka halbu külgi: repressioonid, okupatsioonid. Nende eest Venemaad vastutavaks ei peeta, süüdi on režiim, kommunistid või üksikisikud – igatahes keegi, kes “meie” hulka ei kuulu.

Selline vaade erineb Eestis domineerivast ettekujutusest. Kui olmetasandi nostalgia välja jätta, seostub Nõukogude Liiduga üksnes halb, tegemist oli kurja riigiga. Venemaad peetakse aga Nõukogude Liidus toimunu eest üheselt vastutavaks – Eesti jaoks on Venemaa tegelikult seesama riik, täna lihtsalt teise nimega.

Väikeriigid on mõttetud

Venemaa ettekujutuses nähakse väikeseid riike tähenduseta moodustistena, kellel ei ole oma iseseisvaid huvisid, jõudu nende ellu viimiseks. Väikesed on alati määratud olema suurvõimude jooksupoisteks, vajadusel saab neid ühe või teise olulise mänguri külge liita. Soovi iseseisuvuda  lõpuni ei mõisteta, tahe olla väike ja eraldi tundub Venemaalt vaadates pigem kohtlase ja naljakana. Ega neid väikeseid polegi tegelikult kellelegi vaja.

Väikest mõttetuks pidav vaatenurk erineb Eesti omamüüdist, kus pisikest tajutakse unikaalselt väärtuslikuna. Eesti oluliseks pidamine ja oma riigi nägemine keele ja kultuuri garantiina on midagi, millele suurriigi populaarses teadvuses kohta pole.

Eestil läheb halvasti

Mitmeid kordi kõlab vaade, et Eesti on majanduslikult ja sotsiaalselt läbi kukkunud. Valitseb ettekujutus, et Eestist sõidavad inimesed massiliselt minema (saates kõlavad hinnangud veerand, isegi kolmandik rahvastikust). Inimesed on rahulolematud, eriti venekeelne elanikkond. Majanduslikult läheb meil ka väga kehvasti, peamiselt seetõttu, et siin pole peale Venemaa transiidi millegagi kaupa teha.

See vaatenurk erineb Eesti enda muljest, et oleme majanduslikult edukad ja meil on palju, mida maailmale kaubaks pakkuda. Venemaa rolli meie majanduses ei peeta oluliseks, vaatame Lääde. Ehkki on ka sotsiaalseid probleeme vananeva rahvastiku, iibe ja võõrkeelse elanikkonna lõimumisega, läheb Eestil Eesti meelest üldiselt hästi.

Eestit valitseb klikk

Venemaa vaate järgi on Eesti elanike soovid ja Eesti riigi poliitika erinevad asjad. Usutakse, et Eesti poliitika on kitsa ringkonna aetav poliitika, kelle mahitatud on muu hulgas ka liikumine Lääne, Euroopa Liidu ja NATO poole. Venemaa-vastased sanktsioonid ning Venemaa ohuks pidamine on selle ettekujutuse järgi samuti valitseva kliki kätetöö, mis erineb rahva enda tegelikust soovist – saada Venemaaga läbi nii, nagu saadi heal nõukogude ajal.

Vaatenurk erineb Eestis levinud veendumusest, et valitsus on demokraatlikult valitud rahva püüdluste väljendaja. Arvame, et poliitika, mida Eesti on taasiseseisvumise järel ajanud, vastab  Eesti elanike soovidele. Lääne väärtusruumiga liitumine on rahva soov, nagu ka julgeolek läbi NATOsse kuulumise.

Venemaa on rahumeelne ja hea

Valitseb arusaamine, et Eestil ei ole põhjust Venemaad karta, sest see riik on rahumeelne ja ei soovi kellelegi halba. Venemaa massiteadvuse järgi on naeruväärne kujutleda, et Venemaa tahaks kedagi rünnata: “Meie oleme ju head!” Sellele minapildile jäävad arusaamatuks naabrite hirm Venemaa ees, samuti sanktsioonid. Mõlemat seletatakse russofoobsuse, valulise mineviku ja vandenõuteooriatega.

Venemaa naabrite jaoks hirmu külvavat Krimmi okupeerimist, Ida-Ukraina sõja mahitamist ning propagandarünnakuid Lääne vastu Venemaa jaoks ei eksisteeri. Erinevalt Eestist, kus need sündmused on hirmutav reaalsus, peab Venemaa massiteadvus Krimmiga kaasnevaid teemasid minevikku kuuluvaks, ületähtsustatud üksikjuhtumiks, mida täna juba kohatu meenutada.

hiir-ja-elevant-peeglisKokkuvõtteks võib öelda, et lihtne on pidada Venemaa uskumusi propaganda ja ajupesu tulemuseks ning neid naeruväärseks tembeldada. Peame aga silmas pidama, et selliste uskumuste järgi korraldab oma käitumist enamus venemaalasi, samuti palju Eestis elavaid ja Venemaa meediaruumi jälgivaid venelasi.

Uskumused pole ka midagi, mida saaks lihtsalt ümber lükata nagu valefakte. Tegemist on sügavalt juurdunud ettekujutusega maailma asjadest, millele ratsionaalsed tõe ja vale kriteeriumite kohaldamine hästi ei sobi. Pigem on tegu tundepõhiste tõdedega, mille tõesuse määravad mitte faktid, vaid ühiskonna ettekujutus tõest ja valest.

Lisalugemiseks teema juurde soovitame Postimehe kolumnisti Andrei Kuzitškini arvamuslugu eesti ja vene rahvuslike iseloomude erinevusest.

Pildid: kuvatõmmis loo aluseks olevast uudistesaatest. Elevandi ja hiire joonistus: Propastop.