Elu internetitrollide sihtmärgina

Propastopilt on päritud, et miks me ei avalikusta oma kaastöötajaid. Üheks põhjuseks on soov oma toimetajaid ja autoreid kaitsta. Tõestuseks, et propagandale vastu seismine ei ole ohutu tegevus, avaldame Soome ajakirjaniku Jessikka Aro pihtimuse sellest, kuidas ta pärast Venemaa internetipropagandast kirjutamist netiahistamise küüsi sattus.

Lugu on avaldatud 9. novembril 2015 Soome rahvusringhäälingu YLE sotsiaalmeediakeskkonnas Kioski. Propastop avaldab tõlke autori loal.

Umbes aasta tagasi toimus mu elus pööre. Pärast seda, kui teenekas ajakirjanik Pasi Kivioja palus mul jagada ajakirjanike koolitusel oma kogemusi ahistamise sihtmärgina, mõistsin sügavuti minuga toimunut. Järgnev lugu räägib sellest, kuidas mu elu taolise kiusamise tagajärjel muutus.

Septembris 2014 alustasin lugude seeriaga, mis põhines internetikasutajate infol ja käsitles venemeelseid internetitrolle – infosõdalasi, kes tegelevad propagandaga sotsiaameedias ja Soome elanike mõjutamisega. Vahetult pärast esimese artikli avaldamist muutusin rahvusvahelise häbistamiskampaania sihtmärgiks. Tuntud Soome propagandist Johan Bäckman hakkas levitama väärinfot, väites, et töötan Ühendriikide välisluure heaks, teen koostööd NATO-ga ja Eesti kaitsepolitseiga ning püüan koostada ebaseaduslikku registrit president Vladimir Putini toetajatest Soomes.

Bäckman on aktiivne kommentaator Venemaa riiklikes telekanalites, jagades moonutatud infot Soome ja Ukraina teemadel. Tema edastas ka valeinfot Pronkssõduri kokkupõrgete ajal Eestis. Nüüd asus ta minu kohta valesid levitama Venemaa “uudisteagentuuride” lehtede  ning Facebooki ja Twitteri kaudu.

Bäckmani eesmärk oli peibutada netitrolle ja ahistajaid mind ründama ning näidata mind ebausaldusväärsena enne minu järgmiste artiklite avaldamist.

Koos Bäckmaniga aktiviseerusid Facebookis ka teised Kremli libainfo levitajad. Minu e-post ujutati kiiresti üle venekeelse “Putin on parim, Lääs imeb” trollimisega. Sain ähvardavaid telefonikõnesid ja absurdseid lühisõnumeid Venemaalt ning endistest Nõukogude liiduvabariikidest.

Meilinglistis, mille kaudu levitati venemeelset propagandat ja vandenõuteooriaid, asuti mustama nii mind kui ka kõiki teisi Venemaa või põgenikekriisi kohta sõnavõtjaid. Listist saadetakse siiani e-kirju ministritele, riigiametnikele, Soome meediakanalite juhtidele ja isegi Soome presidendile. Lisaks postitati valeinfot minu ja mu trolliuuringute kohta ligi 200-le YLE kolleegile.

Bäckmani ja paari teise aktiivse trolli poolt juhitud infooperatsiooni tulemusena sain Venemaal ja Soomes “märgi külge”. Otsides Yandexist, venekeelsest ostingumootorist,  võib leida küllaga tekste, mis räägivad minust kui “Lääne institutsionaliseeritud rassismi ja veneviha kehastusest”.

Protestiks minu artiklite vastu algatas rühm inimesi “humoorika” Facebooki grupi. Sarnaselt Bäckmaniga väitsid need propagandistid, et minu uurimistöö “hävitab Soome sõnavabadust ja põhjustab inimeste tagakiusamist nende vaadete põhjal”.

Alguses ma hoidsin grupi tegevusel silma peal, kuid lõpetasin jälgimise pärast minu pöörast sildistamist postitustes. Mind süüdistati Ukraina verevalamise põhjustamises, mu välimus ja vaimne tervis pandi kahtluse alla, mind ahistati seksuaalselt ja kutsuti russofoobiks. Mu artikleid võltsiti, sooviti mu surma uraanimürgituse tagajärjel. Trollide sõnum oli selge: putinimeelseid trolle, kellest ma oma lugudes kirjutasin, pole tegelikkuses olemas.

Minust sai ka Vene ning Soome meemide ja karikatuuride peategelane. Neid pilte jagas Johan Bäckman otse minu Twitteri kontole.

Iga minu avalikku ülesastumist lahati üksikasjadeni: üks trollidegrupi aktivist filmis mu esinemist ajakirjanike seminaril oktoobris 2014. Video avaldati kiiresti Bäckmani Youtube kontol ning see postitati gruppi, kus trollid kommenteerisid ja naeruvääristasid iga öeldud lauset. Sellist diskrediteerimist kasutati pea alati, kui televisioonis või raadios sõna võtsin.

Alguses püüdsin ma võtta ühendust grupi asutajaga ning soovisin temaga isiklikult kokku saada. Tahtsin uurida, miks ta levitab valeinfot ja haldab seltskonda, kes kiusavad mind ja teisi Venemaa tegevust uurivaid inimesi. Grupil oli erihuvi minu vastu, kuid sihikul olid ajakirjanik Laura Halminen ajalehest Helsingin Sanomat, blogijad ja tegelikult igaüks, kes julges heita valgust Venemaa tegevustele.

Grupi asutaja ei soostunud minuga kohtuma. Selle asemel pakkus ta võimalust, et lõpetab vihakõne kui ma vabandan oma artikli pärast ja lõpetan uute trollilugude kirjutamise. Suhtusin ettepanekusse kui väljapressimisse, lõpetasin vestluse ja jätkasin oma projekti kallal töötamist.

Pärast seda on grupi juht julgustanud lugematuid inimesi ja anonüümseid propagandalevitajaid mind ahistama ja vaidlustama kõike, mida olen Venemaaa infosõja kohta kirjutanud

Mu eraelu, pereasjad ja olematu poliitiline taust sattusid samuti tähelepanu alla. Salastatud profiiliga kasutajad algatavad minuga jätkuvalt mõttetuid, ajakulukaid ja väsitavaid Twitteri vestlusi. Viimase aasta jooksul on mind süüdistatud sõnavabaduse hävitamises arvatavasti sadu kordi. Absurdne süüdistus anonüümsete või avalike propagandistide poolt, kes kiusavad inimesi ja levitavad Venemaa valesid (ning kelle räpased võtted püüavad kahandada ajakirjanduse ja avalikkuse väljendusvabadust).

Rünnakute sihtmärgiks on sattunud ka minu tööandja, Soome rahvusringhääling YLE. Möödunud sügisel saadeti Soome parlamendi õigusvahemehele arvukalt kirju ühe ja sama kaebusega, et YLE lood trollide kohta “rikuvad mitut seadust”. Kõik kaebused lükati tagasi. Trollijad on kaevanud minu peale ka Soome kaitsepolitseisse ning avaliku sõna nõukogusse. Pole vist vaja lisada, et mind pole kutsutud ei politseisse ülekuulamisele ega ole YLE saanud ettekirjutusi avaliku sõna nõukogult.

Uurimistöö jätkudes kerkisid esile uued väited, nagu oleks mina ja mu kolleeg Mika Mäkeläinen andnud Venemaa Peterburi trollivabrikus intervjueeritud inimestele altkäemaksu. Mind süüdistati infosõjas, Ameerika propaganda levitamises ning sõja õhutamises.

Üks näide sotsiaalmeedia kampaania haardest: postitust, milles mind ja mu kolleegi süüdistatakse meediaprostitutsioonis, levitati 16 erineval, peamiselt  Sputniku toodetud libauudiseid jagaval Facebooki lehel. Postitus oli illustreeritud minu ja Mika nägudega, kombineeritud NATO logo ja haakristiga.

Käsikäes trollidega on minuvastases vihakampaanias osalenud ka paljud reaalsed inimesed. See näitab, et valeinfo on saavutanud oma eesmärgi ja inimesed on sellest mõjutatud. Näiteks Soome parlamendi kõrge ametnik Peter Saramo on jaganud mind puudutavaid valesid – näiteks ütles ta, et ma häbistan kõiki Soome ajakirjanikke.

Kevadel rünnati taas mu tööandjat. Trolliaktivistid organiseerisid protestiaktsiooni “YLE trollitehase” vastu kõigepealt Facebookis ja seejärel YLE peahoone ees. Üks protestijate tagasihoidlikke nõudmisi oli “peatada YLE propaganda levitamine”. Protestiaktsioonis osales siiski vaid väike grupp inimesi.

Kõige ilgem rünnak jõudis kätte aga sel kevadel. Sain tekstisõnumi isikult, kes teeskles olevat minu 20 aastat tagasi lahkunud isa. “Isa” andis teada, et ta ei ole surnud, vaid “jälgib mind”. (Soovin meeldivat sügist isikule, kes saadab selliseid sõnumeid ajakirjanikule, ükskõik siis kas töö või hobina. Ma ei kadesta sinu elu vähimalgi määral, nagu ma ei tunne kadedust ühegi elukutselise infosõdalase või vabatahtliku vihakõneleja suhtes).

Täna jätkub tagakiusamine harlikul tasemel. Hiljuti on trollimine ajutiselt kasvanud, sest uurija Saara Jantunen on avaldanud raamatu “Infosõda”, milles minu juhtumit on põhjalikult käsitletud (Soovitan raamatut, väga hea analüüs).

Võin vaid ette kujutada, kui absurdseid ja häirivaid rünnakuid mina või teised Soome ajakirjanikud, uurijad ning poliitikud hakkame saama, kui infoga mõjutamine taas käivitatakse või selle meetodeid edasi arendatakse.

Ühes asjas ole kindel: tagakiusamine ei mõjuta minu tööd ajakirjanikuna. Jätkan oma uurimistööd sama õhina, sihikindluse ja tõearmastusega, nagu olen teinud tänaseni.

Tänan kõiki, kes on mind julgustanud, te teate, kes te olete! Kui keegi vajab abi või kedagi, kellelga rääkida, siis ma olen rõõmus, kui saan koormat jagada.

Loe ka muid teemaga seotud artikleid:

Kogumik Jessikka Aro internetitrolli-lugudest (soome, vene ja inglise keeles).

Raimo Poomi intervjuu Jessikka Aroga (Delfi tasuline artikkel).

Propastopi postitus Saara Jantuneni raamatu ilmumise puhul.

Ülevaade MV-lehti juhtumist Soomes.

Loo ja piltide autoriõigused kuuluvad nende autoritele ja YLE-le.