Nulltolerants valeinfole

28.11.2016

nulltolerantsSeoses Harald Nugiseksi büsti avamise ja sellele järgnenud ründava kajastusega Venemaa propagandameedias tekkis Propastopil küsimus, et kuidas peaks Eesti riik taolistele meediarünnakutele reageerima. Kas tulevikus süüdistuste alla sattununa peaks valima vaikimise tee ja ootama kära vaibumist? Või asuma aktiivselt ennast kaitsma? Kas saab midagi teha rünnakute ennetamiseks? Kes peaks selliste teemadega riigi tasandil tegelema? On see kõik üldse riigi ülesanne?

Küsisime seda mitmelt suhtekorralduse valdkonna asjatundjalt ja saime kokku sellise rea mõtteid:

Eesti riigil tuleb kindlasti propagandarünnakutele reageerida ja oma seisukohta selgitada – eeskätt seepärast, et riigi enda kodanikes turvatunnet suurendada. Kõige suurem kahju tekib siis, kui Eesti inimestel tekib arvamus, et riik ei saa oma seisukoha esitamisega hakkama. Üldine põhimõte peaks olema “nulltolerants valeinfole”.

Teemat peavad kommenteerima spetsialistid – inimesed, kelle sõna valdkonnas kaalu omab. Nugiseksi puhul näiteks ajaloolased ning ka meedia- ning mõjutustegevuse asjatundjad. Teemast tuleks vähemalt esilagu hoida eemal valitsuse tasand, nii hoitakse ära konkreetse propagandarünnaku muutumine “riikliku tasemega probleemiks”. Ministrite tasandil rääkimine on märgiks, et tegu on juba väga tõsise kriisiga. Samas tuleks vältida, et sündmuse kohta hakkavad selgitusi jagama juhuslikud ja ettevalmistuseta inimesed, mis viib diskussiooni ennustamatus suunas.

Mõnda rünnakut saab ennetada, näiteks Venemaa propaganda jutupunktid on teada ning rünnakud tõenäolised ka edaspidi. Mõistlik oleks ette valmistada infopakett, mis Eesti seisukohti seletaks ja teema kohta huvi tundjale taustu selgitaks – miks mitte veebileht, mis märksõnade otsimisel esile tuleks.

Valmis tuleb olla oma seisukohtade üle kordamiseks liitlastele ja demokraatlike riikide meediale. Selged peavad olema kõneisikud ja suhtluskanalid. Tuleb üle seletada faktid ja anda teada kontekst, et tegemist on inforünnakuga. Teemaga tuleb tegeleda pigem varem, sest kui meediamöll peaks üle pea kasvama, ei pruugi Eestil jätkuda jõudu, et kriisi olukorras oma vaatepunkti kuuldavaks teha.

Praegune riigipoolne vaikus ei ole ekspertide hinnangul teadlik valik. Pigem jääb mulje, et madala intensiivsusega propagandarünnakud ei ole riigi tasandil otseselt kellegi rida. Eesti riigisektori palgal on sadu suhtekorraldajaid, kuid kõigil on oma vagu ajada – Eesti üldine kuvand meedias pole kellegi otsene töölõik. Kui teema muutub tõsiseks, võtab selle üle kaitseministeerium või siseministeerium. Selle ajani aga ei ole kedagi, kes maha kukkuvat palli oma kätte söandaks võtta.

Hetkel on riigi tasandil propaganda ja inforünnakud valitsuse kommunikatsioonibüroo töölaual. Sellega tegeleb büroos kaks inimest. Asjatundjate hinnangul on seda liiga vähe isegi tagasihoidlike võimalustega Eesti jaoks. Lisaks on büroo töötajate ülesanne pigem monitoorimine ja koordineerimine, mitte aktiivne tegevus.

Kokkuvõttes arvab Propastop, et iga strateegia on kasutu ilma ellu viimiseta. Riigil peab olema raha, ametkohti ja piisavalt inimesi, et propagandakriise ära tunda, ennetada ja vastukäike ellu viia. Oluline on hoida avalikkus valdkonnas toimuvaga kursis. Vastasel korral jääb kodanikel mulje, et riik ei saa propagandarünnakutega tegelemisega hakkama, vaid saab aina “lööke sisse”.

Foto autor eltpics/Flickr/CC

Jaga ja arutle:
Share on FacebookTweet about this on Twitter