Ilmar Raag: vajame ühiseid teemasid Eesti venelastega

19.09.2016

Propastop viis läbi intervjuu Ilmar Raagiga, kes viibib praegu kaitseväe missioonil Malis. Blogi fookusest tulenevalt puudutavad küsimused aga tema eelmist ametit strateegilise kommunikatsiooni nõunikuna valitsuse kommunikatsioonibüroos.


Kas viimased paar aastat, kui oled üle pea propaganda temaatikas sees olnud, muutsid sind paranoilisemaks? Kas näed täna enda ümber aina infosõja märke? 

Kaks aastat on osutanud, et infosõjas oleme ka iseendale ohtlikud. Pean silmas seda põlevate silmadega fanatismi, mis ei suuda eristada tõsiseid ohtusid infomürast. Usun, et me oleme kõik taoliste inimestega kokku puutunud, kes igaks juhuks tahaks kohe keelata või kohe midagi väga kõvasti vastu öelda, solvata. Sõjaväes tuntakse taolisi inimesi trigger happy nime all, mida eesti keelde võiks tõlkida päästikuhulludena. Kui strateegilise kommunikatsiooni inimene hakkab igat talle ebameeldivat mõtet pidama Kremli kätetööks, siis on ta infosõja mõttes täiesti kasutu võitleja. See oleks võrreldav terroristide tabamiseks linna pommitamist keemiarelvaga.

Ühes küsimuses olen ma kindlasti vähem paranoiline. Ma olen veendunud, et ainult propagandaga ei ole võimalik püsivalt ühiskonna ajusid pesta. Sama kehtib ka Eesti kohta – ükskõik milliseid lugusid või spinne me välja ei mõtleks, lõpptulemuse määrab majanduse üldine areng ja demograafia.


Kus läheb sinu jaoks piir – mis on veel propaganda ja infosõda ning mis enam mitte?

Nagunii ei saa ka akadeemilises kirjanduses keegi üheselt aru, millest käib jutt, kui räägitakse propagandast. Enamasti hakkab igaüks rääkima sellest, mida ta parasjagu kõige rohkem kardab või vihkab.

Kas Venemaa sisepoliitilised identiteedikampaaniad on meie jaoks infosõda või mitte? Kui nad rajavad oma riikliku uhkuse mineviku sõjalistele vägitegudele, siis on see kahtlemata erinev narratiiv sellest, mida meie rahvas teab. Seetõttu on Eestis palju inimesi, kes pidevalt tahaksid Venemaale kohta kätte näidata. Ma ei ole nendega ühes paadis. Riiklikus plaanis ei soovitaks ma Eestil ennast defineerida läbi mineviku, vaid ikka läbi tuleviku. Aga see on minu isiklik arvamus, sest strateegilise kommunikatsiooni nõunik taolisi asju ei määra.

Üldiselt ei saa Eesti ühelegi teisele rahvale dikteerida nende ajaloomälu. Tõsi on ju ka see, et miljonid venelased surid oma kodumaad kaitstes ja täna on Venemaal palju inimesi, kes tahaksid mälestada oma vanaisasid ja vanaemasid. Seda tuleb mõista ja sellega arvestada.

Kogu lugu läheb hapuks siis, kui hakatakse mõtestama Punaarmee missiooni väljaspool emakese Venemaa piire. Siis läheb lahti mineviku instrumentaliseerimiseks tänaste poliitiliste eesmärkide nimel. Ja siin me jõuame tõepoolest ka vaenulike infooperatsioonide juurde. Seda on näha näiteks Pronkssõduri ümber, kus Eesti riik ei tee kellelegi mingeid takistusi oma langenute mälestamisel ja nii peaks see ka jääma. Aga kui selle raames üritatakse provotseerida avaliku korra rikkumisi, siis oleme taas olukorra juures, kus kõrvalseisjaid üritatakse tõmmata kaklusesse.


Kas Eestis on infosõjast ja propagandast piisavalt räägitud või teame teemast endiselt liiga vähe?

Ma arvan, et on räägitud piisavalt, et enamik inimesi oskaks midagi arvata kuuldes sõna infosõda. Tegelikult ei ole ka vist võimalik, et üldine arusaamine palju targemaks muutuks.

Kui me aga midagi peaksime jätkuvalt selgitama, siis seda, et Eesti eesmärk ei ole infokonfliktides kellelegi ära panemine. Meie peamine eesmärk on hoida oma vastaste hulka võimalikult väiksena ja sõprade hulka võimalikult suurena. Ja seetõttu on strateegilise kommunikatsiooni mõttes ikka veel vähe teadvustatud, et arvestades võimalikke riskistsenaariume, on eestlaste suurimaks väljakutseks leida kohalike venelastega võimalikult palju ühiseid teemasid.

Fakt on see, et Eesti Vabariik algas manifestiga kõikidele Eesti rahvastele ning me peame suutma koos eksisteerida. Seda mõtet peetakse mõnel pool poliitiliseks korrektsuseks, aga minu meelest on see lähitulevikus  parim eestlust garanteeriv strateegia.


Andsid ametisse astudes psühholoogilise kaitse valdkonnale Eestis oma näo ja nime, rääkisid avameelselt ametikoha eesmärkidest ja plaanidest. Arvestades reaktsioone ja kriitilist eelhäälestust iga sinu kui “riikliku propagandisti” sõnavõtu üle – kas nii avalik suhtlemine võis olla viga?

Ma olen põhimõtteliselt avatuse pooldaja. Pealegi oli psühholoogilisele kaitsele juba varem ignorantide poolt külge kleebitud „propaganda“ silt, seega ei saanud olukord nagunii hullemaks minna.

Samas on ilmselt õige, et Eestis kasutatud termin „psühholoogiline kaitse“ oli eksitav neile, kellel puudusid eelteadmised. Kui sisuliselt kõikides Lääne demokraatia riikides oli sarnaste funktsioonidega riiklikke ameteid, siis ainuke tee oli sellest valdkonnast avalikult rääkimine.

Strateegilise kommunikatsiooni nõunik ei ole riiklik propagandist eelkõige seepärast, et tal ei ole reaalset võimu. Teistel tippametnikel on eelarved ja palju alluvaid. Kuidas sobitub sellesse pilti riigi esipropagandist, kellel on üks kaastööline ja eelarve, mille eest ei saaks osta isegi luksusautot?


Strateegiline vundament on tähtis, ent sama oluline on ka igapäevane reageerimine meediarünnakutele ja valedele. Näitena võib tuua AldriMeri juhtumi, milles Propastopi hinnangul jäi riigil puudu võimekusest ajakirjanduse ja avalikkusega suhelda. 

Ma ei ole päris nõus, sest kogu loos on mitu aspekti, mida tuleb eraldi vaadata.

Esimene ja kõige naeruväärsem on minu tehtud suhtlemise viga. Minul oli kiire, ajakirjanikul oli kiire, mina ei kuulanud teda piisava empaatiaga ja tema solvus. Tulemuseks oli see, et me ei saanud üksteisest aru ja ajaleht tegi kättemaksuks ka küsitava väärtusega toiminguid, kui ei avaldanud meie vestlust täies pikkuses ja ei lasknud mul teksti üle vaadata.

Juhtum kinnitab, kui tähtis on lihtsatest põhimõtetest kinnipidamine. Kui mina oleksin telefonikõne alguses öelnud selgesõnaliselt: „Ma räägin ainult taustinformatsiooni ja üleüldse võiksime rahulikult kokku saada, sest ma tahaksin selgitada, miks julgeolekuametid ei tohi antud sõnastuses esitatud Päevalehe küsimustele vastata.  Seejärel aga võiksime arutada, kuidas leida võimalusi, et ikkagi avalikkusele antud asjadest rääkida.“

Kui ma oleksin öelnud midagi sellist, oleks ilmselt pool tormist veeklaasis ära jäänud. Paraku ei ole kommunikatsioonis iial võimalik inimfaktori vigu lõpuni välistada. Kui ikka inimesed üksteist emotsioonide põhjal umbusaldavad, on vihane ülereageerimine väga lihtne tulema.


Kas sellisele valeinfole reageerimine peaks olema üldse riigi ülesanne?

See ongi loo teine aspekt. Valeinfole reageerimine on alati valitsuskommunikatsiooni üheks ülesandeks, sest valitsus valdab informatsiooni, et tuvastada valesid.

Paraku sellest kohustusest ainult ei piisa, sest gatekeeperid on ikkagi meedias ja seetõttu sõltub valeinformatsiooni ümberlükkamine valitsuskommunikatsiooni usaldussuhtest ühiskonnaga laiemalt.

AldiMeri juhtum oli õpetlik, sest me nägime, kuidas ka ajakirjandus esimese hooga lati alt läbi jooksis, kui ei suudetud iseseisvalt läbi hammustada informatsiooni vasturääkivusi. Eesti valitsus oli ju eelnevalt kogu aeg pigem rõhutanud vene ohu olemasolu ja rääkinud ka Venemaa luure huvist Eesti vastu. Kas ei olnud selles valguses üllatav, et AldiMeri tekstide puhul asuti sedasama vene ohtu pisendama?  Mis võis selle põhjuseks olla? Esimene seletus oleks olnud, et need dokumendid ei pruukinud sisaldada tõest informatsiooni, aga valitsuskommunikatsioon saab kinnitada ainult seda, mis on tõene.

Lisaks kehtib üks üldine põhimõte: operatiivinfot sisaldavaid salastatud dokumente ei kommenteerita avalikult. Ei ole mõtet küsidagi. AldiMeri puhul oleks meie täpne kommenteerimine andnud vastaspoolele informatsiooni selle kohta, mida Eesti vastuluure tegelikult teab. Inimestele meeldivad asjad, mis on justnagu lekitatud, samal ajal kui ajakirjandusel ei ole piisavat kompetentsi, et infomüra ära tunda.

Siin tuleb mängu faktor, mis lõpuks kogu olukorra lahendab – see on üldine avatud kommunikatsioon. Täna võib ütelda, et AldiMeri väited ei tekitanud Eestis maavärinat, nii et täna on ilmselt hulgaliselt ka neid, kes seda episoodi üldse enam ei mäleta. Ma arvan, et selline tulemus oli võimalik tänu Kapo ja Teabeameti aastaraamatutele, mille põhjal oli üldsus juba niigi teadlik üldisest olukorrast. Just seetõttu jahtus see ajakirjanduslik elevus hoolimata ühe nädala pingetest kiiresti. Piisas vaid näpuga kõige jaburamatele väljamõeldistele osutamisest, et õhupall sisinaga tühjaks läheks.

Teiste sõnadega tuli just AldiMeri looga välja, et avatud kommunikatsiooniga loodud üldine olukorrateadlikkus on kõige tõhusam vahend inforünnakute vastu.


Idanaabri juures tegeleb sobiva meediareaalsuse loomisega hulk riiklikke ametkondi, võimas nimekiri valitsuse poolt toetatud ja suunatud meediakanaleid. Kui mitme inimese otseseks tööks on Eestis strateegilise kommunikatsiooniga tegelemine? 

Strateegiline kommunikatsiooni vastutusalad kattuvad mitmete teiste ametitega, seetõttu ei saa sellele küsimusele lihtsalt vastata. Lõplik vastus sõltub sellest, kui kitsalt me teemat piirame. Kõige laiemas mõttes osaleb kogu ühiskond riigi strateegilise kommunikatsiooni loomisel ja see formuleerub valimiste käigus, kus erakonnad on sõnastanud mingid ootused, mis saavad valijate häälte toel ka poliitika aluseks. Põhiseadus on meie põhitekst ja nii võiks ka õiguskantslerit pidada eelkõige strateegilise kommunikatsiooni töötajaks.

Lisaks on eesti strateegilise kommunikatsiooni püüdluseks maksimaalselt rakendada osalust ja koostööd ühiskonna sidusgruppidega, sest ainult ajalehtede või televisiooni kaudu rahvaga rääkimine on ühteaegu ebaefektiivne ja samas ka ebademokraatlik. See põhimõte aga lonkab veel mitut jalga. Neid inimesi, kes aga peavad pidevalt kodanikuühiskonnaga koostööd koordineerima, on vähe. Julgeoleku valdkonnas jagub neid nii napilt, et kahe käe näppudel üles lugeda.

Kui me aga jõuame psühholoogilise kaitse juurde, mille peamine ülesanne on seirata ja avastada teistest riikidest või terroriorganisatsioonidest lähtuvaid ründekampaaniaid, siis Eestis on vastavaid inimesi nii Kaitseväes, Siseministeeriumis, Kapos kui ka Riigikantseleis. Nende arvu ma ütelda ei saa, aga see vastab Eesti riigi väiksusele. Väidetavalt on Rootsis juhtivas seireasutuses ainuüksi vene sotsiaalmeedia operatsioone analüüsimas 16 inimest. Inglismaal on väidetavalt Daeshi kampaaniate vastutegevuses üle 1000 inimese. Need arvud tunduvad meile muidugi ulmena.

 

Sõnastasid oma ametiaja jooksul valdkonna teoreetilise tausta, panid kirja Eesti strateegilise kommunikatsiooni teemad ja sihid. Avaldame sinu töö kokkuvõtte järjejutuna siinsamas blogis (osa 1 ja osa 2). Kas tegemist on pikaajalise dokumendiga, millest juhindub Eesti valitsus ja sinu järglane ametipostil ka edaspidi, või pigem su enda isikliku vaatega valdkonnale?

See tekst sisaldab eelkõige minu ja Aleksei Günteri isiklikke vaateid ja soovitusi, millest mõned mõtted on ka arvesse võetud. Riiklikus mõttes tasub vaadata sel aastal avaldatavaid Julgeolekupoliitika aluseid ja Riigikaitse arengukava uusversioone. Ka mina osalesin nende kirjutamise meeskondades ja poliitikakujundamise mõttes esindavad need dokumendid juba hetkel kehtivaid põhimõtteid.


Kuidas hindad vabatahtlike algatusena sündinud Propastopi esimest poolaastat? Milliseid tegevusvaldkondi, soovitusi ja ideid tahad pakkuda meile tulevikuks?

Minu silmis on kindlasti tegemist väga tähtsa algatusega. See on ikkagi esimene ja seni ainukene nn fact checking lehekülg Eestis. Kui teil on praegu lugejaid vahelduva eduga, siis on põhjuseks see, et viimane poolaasta Eestis on olnud pigem rahulik. Vähemalt kuni maikuu alguseni ei olnud Eesti Venemaa infooperatsioonide tähelepanu fookuses. Nüüd on olukord veidi muutunud, sest seoses NATO kohaloleku tugevdamisega on Venemaal tekkinud võimaluste aken mõjutada järgmise aasta jooksul NATO poliitikat läbi Balti riikide survestamise. Eks näis.

Sooviksin, et Propastop jääks niipalju kui võimalik faktipõhiseks isegi ajal, mil populism on tõestanud, et emotsioonidega manipuleerimine on efektiivne. Minu ideaalnägemuses on Propastop justkui avalik professionaalne luureraport, mis peab alati jääda faktipõhiseks.

Teiseks näitavad kõik märgid, et kaasaegsed infooperatsioonid algavad pigem märkamatult rohujuure tasandilt ja sotsiaalmeedias. Ilmselt tasuks aeg ajalt pilku heita ka sotsiaalmeedia dünaamikale.

Foto: Sergei Trofimov, Scanpix

Jaga ja arutle:
Share on FacebookTweet about this on Twitter