Me elame post-fakti maailmas

Propastop jätkab blogi teemaga haakuvate oluliste tekstide täies mahus avaldamist. Seekordne on ajakirjanik Peter Pomerantsevi arvamusartikkel  “Me elame post-fakti maailmas”, algselt ilmunud ingliskeelsena veebiajakirjas Granta, ning seejärel Urve Eslase tõlkes 3. augusti Postimehes. Avaldame loo autori, Granta ja Postimehe loal.

Kui Vladimir Putini sõjavägi oli jultunult annekteerinud Krimmi, siis läks Putin telesse ja ütles maailmale, irve suunurgas, et Ukrainas ei ole Vene sõjaväelasi. Putin mitte niivõrd ei valetanud, kuivõrd ütles, et tõde pole oluline.

Kui Donald Trump mõtleb kapriisi ajel välja fakte, väidab, et nägi tuhandeid moslemeid New Jerseys kaksiktornide kokkukukkumise üle rõõmustamas, või et Mehhiko valitsus saadab USA-sse sihilikult «halvad» immigrandid; kui faktikontrolli agentuurid hindavad 78 protsenti tema väidetest ebatõeseks, kuid temast saab sellest hoolimata Ühendriikide presidendikandidaat – siis ilmneb, et faktid ei loe enam palju ka vabal maal.

Kui Brexiti kampaania kuulutab «Anname need 350 naela, mille EL igal nädalal võtab, oma tervishoiule», ja pärast referendumi võitmist heidab üks Brexiti liider selle väite kõrvale kui vea, samal ajal kui teine seletab seda kui pürgimust, siis on selge, et me elame post-fakti või post-tõe maailmas. Mitte üksnes maailmas, kus poliitikud ja meedia valetavad – nad on alati valetanud –, vaid maailmas, kus neil on ükskõik, kas rääkida tõtt või mitte.

Kuidas me sinna jõudsime? Kas selle põhjus on tehnoloogia? Majanduslik globaliseerumine? Filosoofiaajalooline kulminatsioon? Faktide koorma kõrvaleheitmises on mingi teismelise rõõm – need on hariduse, autoriteedi, oma koha ja piirangute teadmise sümbolid –, kuid miks toimub see vastuhakk just nüüd?

Paljud süüdistavad tehnoloogiat. Selle asemel, et juhatada sisse uus tõerääkimise ajastu, laseb infoajastu valedel levida viisil, mida tehnikainimesed nimetavad «digitaalseks kulutuleks». Selleks ajaks, kui faktikontroll on vale tabanud, on loodud juba tuhandeid teisi, ja valeinformatsiooni kärestik muudab ebareaalsuse peatamatuks. Kõik, mis loeb, on see, et vale oleks klikitav, ja seda määrab see, kui palju see toidab inimeste juba olemasolevaid eelarvamusi.

Google’i ja Facebooki loodud algoritmid baseeruvad sinu eelmistel otsingutel ja klikkidel, nii et iga otsingu ja klikiga saad sa oma eelarvamustele kinnitust. Sotsiaalmeedia, enamiku ameeriklaste jaoks peamine uudisteallikas, juhib meid sarnaselt mõtlevate inimeste kõlakodadesse, toidavad meid üksnes nende uudistega, mis panevad meid tundma end paremini, sõltumata sellest, kas need on tõesed.

Tehnoloogial võib olla meie suhetele tõega ka vähemhoovatavam mõju. Uus meedia oma müriaadi ekraanide ja lõimedega muudab reaalsuse nii killustatuks, et see muutub haaramatuks, ja nii sunnib või laseb meil triivida virtuaalreaalsusesse ja fantaasiatesse. Killustatus, kombineerituna globaliseerumise peataolekuga paneb inimesi igatsema taga olevikust turvalisemat minevikku ja toidab nostalgiat.

«Kahekümne esimest sajandit ei iseloomusta mitte uue otsimine,» kirjutas Vene-Ameerika filoloog Svetlana Boym, «vaid nostalgiate vohamine … nostalgilised natsionalistid ja nostalgilised kosmopoliidid, nostalgilised keskkonnakaitsjad ja nostalgilised linnaarmastajad peavad blogosfääris pikslite abil tulevahetust».

Putini interneti-trollide armeed müüvad unistust taastatud Vene impeeriumist ja Nõukogude Liidust; Trump tviidib «Teeme Ameerika uuesti võimsaks»; Bexiti pooldajad igatsevad Facebookis taga kaotatud Inglismaad; ja netis levivad ISISe tapmisi näitavad filmid ülistavad müütilist Kalifaati.

«Taastamise nostalgia,» väitis Boym, püüab uuesti üles ehitada kaotatud isamaad «paranoilise otsustavusega», mõtleb endast kui «tõest ja traditsioonist», on haaratud suurte sümbolite kinnismõttest, ja «on loobunud kriitilisest mõtlemisest emotsionaalse sideme nimel … Äärmuslikel juhtudel loob see fantoomkodumaa, mille nimel ollakse valmis surema või tapma. Mõtlematu nostalgia võib kasvatada koletisi.»

Lend tehnofantaasiatesse on seotud majandusliku ja sotsiaalse ebakindlusega. Kui kõik faktid ütlevad, et sul ei ole majanduslikus mõttes tulevikku, siis miks peaks sa tahtma fakte kuulda? Kui sa elad maailmas, kus väike sündmus Hiinas viib sissetuleku kaotamisele Lyonis, kus su valitsusel ei paista olevat mingit kontrolli selle üle, mis toimub, siis usaldus institutsioonide ja autoriteetide – poliitikute, akadeemikute, meedia – vastu väändub.

See viis selleni, et Brexiti liider Michael Gove väitis, et Suurbritannia inimestel on «ekspertidest kõrini», Trump lõi lärmi «magevoolumeedia» üle, ja online-ajakirjanduses õilmitsevad «alternatiivsete uudiste» saidid.

Paradoksaalselt, inimesed, kes ei usalda «peavoolumeediat», on, nagu Northeasterni ülikooli uuring näitas, kergemini valmis alla neelema valeinformatsiooni. «Üllatavalt on alternatiivsete uudiste tarbijad – need, kes püüavad vältida peavoolumeedia «massimanipulatsiooni» – valeväidetele kõige vastuvõtlikumad.»

Terve skeptilisus lõpeb metsikute vandenõuteooriate otsinguga. Putini Kremli kontrollitud televisioon näeb kõige taga USA vandenõud; Trump spekuleerib, et 9/11 oli omade töö, ja Brexiti kampaania liikmed nägid Suurbritanniat Saksa-Prantsuse-Euroopa planeeritud rünnaku sihtmärgina.

«Objektiivset uudisteedastust ei ole olemas,» väitsid Putini propagandakanalite juhid Dmitri Kisseljov ja Margarita Simonian, kui neil paluti seletada toimetuse põhimõtteid, mis teevad võimalikuks, et vandenõuteooriaid esitatakse samaväärsetena kui tõestuspõhiseid uuringuid.

Kremli rahvusvaheline kanal RT väidab end andvat «alternatiivse vaatenurga», kuid praktikas tähendab see, et marginaalse paremäärmusliku ajakirja toimetajast tehakse usaldusväärne ülikooli akadeemik, millega muudetakse vale teles edastamisel sama väärtuslikuks kui fakt. Trump mängib sarnast mängu, kui ta kasutab hullumeelseid kuulujutte mõistlike, alternatiivsete arvamustena, toetades argumendiga «paljud inimesed räägivad, et…» lugusid sellest, et Obama on moslem või et rivaal Ted Cruzil on tagataskus Kanada pass.

See tõe ja vale samaväärseks muutmine on põhjustatud – ja kasutab ära – postmodernismist ja relativismist, mis on nõrgunud viimase enam kui kolmekümne aasta jooksul akadeemilisest maailmast ajakirjandusse ja sealt kõikjale mujale. See mõtteviis on tõlgendanud Nietzsche maksiimi «pole fakte, on vaid interpretatsioonid» arusaamana, et iga versioon toimunust on üksnes veel üks narratiiv, kus valesid saab välja vabandada «alternatiivse vaatenurga» või «arvamusega», sest «kõik on suhteline» ja «igaühel on oma tõde» (ja internetis on see tõepoolest nii).

Maurizio Ferraris, üks uue realismi liikumise loojatest ja postmodernismi kõige veenvamatest kriitikutest, väidab, et näeme praegu kaks sajandit väldanud mõtteviisi kulmineerumist. Valgustusaja algne motiiv oli teha maailma analüüsimine võimalikuks sel teel, et võtta õigus reaalsust defineerida ära jumalikult autoriteedilt ja anda see inimese mõistusele. Descartes’i «mõtlen, järelikult olen» andis teadmise autoriteedi inimese mõtlemisele. Kuid kui ainus, mida saad teada, on su enda mõistus, siis, nagu Schopenhauer väljendus, «maailm on minu kujutlus».

20. sajandi postmodernistid läksid kaugemale, väites, et «ei ole midagi väljaspool teksti», ja et kõik meie ideed maailma kohta on tuletatud meile peale sunnitud võimumudelitest. See on viinud süllogismini, mille Ferraris võtab kokku nii: «kogu tegelikkus on konstrueeritud teadmise poolt; teadmine on konstrueeritud võimu poolt; järelikult reaalsus on konstrueeritud võimu poolt.

Seega … selgub, et reaalsus on võimukonstruktsioon, mis teeb selle korraga nii põlgusväärseks (kui «võimu» all mõelda võimu, mis meie üle valitseb), kui ka mõjutatava (kui «võimu» all mõelda seda, et see on meie võimuses).»

Postmodernism määratles end esialgu vabastavana, viisina, kuidas vabastada inimesi pealesurutud narratiividest. Aga nagu Ferraris märgib, «meediapopulismi saabumine tõi hüvastijätu reaalsusega, mis ei olnud sugugi vabastav.) Kui reaalsus on lõpmatult kujundatav, siis Berlusconi, kes Putinit mõjutas, võis õigustatult väita, et «Kas te ei mõista, et mitte miski – ei idee, poliitik ega toode – ei eksisteeri, kui seda ei ole teles?»; siis saab Bushi administratsioon õigustada valeinformatsioonile tuginenud sõda.

«Kui me tegutseme, siis me loome omaenda tegelikkuse», ütles Bushi vanemnõunik, ilmselt Karl Rove New York Timesile, «ja kuni te uurite seda reaalsust – kaalutletult, kui soovite – me tegutseme edasi, luues järgmisi uusi tegelikkusi».

Veelgi enam, öeldes, et kogu teadmine on (rõhuv) võim, võttis postmodernism ära pinna, millelt võimu vastu seista. Selle asemel see võtab aluseks, et «kuna mõistus ja intellekt on domineerimise vormid… tuleb vabadust otsida tunnete ja keha kaudu, mis on iseenesest juba revolutsiooniline».

Faktidele rajanevate argumentide hülgamine emotsioonide kasuks saab väärtuseks omaette. Me kuuleme selle arusaama poliitilist kaja EList lahkumise kampaania rahastaja Arron Banksi mõtetes: «Jäämise pooldajate kampaania rõhutas fakte, fakte, fakte, fakte, fakte. See lihtsalt ei tööta. Inimestega peab emotsionaalselt suhestuma. See on Trumpi edu põhjus.»

Ferraris näeb probleemi juuri filosoofide vastuses 18. sajandil toimunud teaduse ärkamisele. Teadus võttis reaalsuse interpreteerimise üle, filosoofia muutus rohkem mitterealistlikuks, et säilitada valdkonda, kus tal oleks endiselt oma roll.

Püüdes aru saada maailmast, kus ma kasvasin ja kus ma elan – maailmast, mis minu puhul tähendab Venemaad, ELi, Suurbritanniat ja Ühendriike – ei pea minema ülemäära palju tagasi, et leida aega, kus faktid veel lugesid.

Ma mäletan, et külma sõja ajal olid faktid hirmus olulised. Nii nõukogude kommunistid kui lääne demokraatlikud kapitalistid tuginesid faktidele, et tõestada, et nende ideoloogia on õige. Eriti just kommunistid võltsisid selleks raamatuid – kuid lõpuks nad kaotasid, sest ei suutnud oma õigsust enam tõestada. Kui nad tabati valetamiselt, reageerisid nad raevukalt. Näida faktitruu oli oluline.

Miks faktid toona mõlema poole jaoks olulised olid? Mõlemad projektid püüdsid, vähemalt ametlikult, tõestada ratsionaalse progressi ideed. Ideoloogia, lugu ja faktikasutus käisid käsikäes. Lisaks, nagu meediategelane ja aktivist Tony Curzon Price välja tõi, sõja ajal olid juhtimine ja autoriteet olulised sinu enda turvalisuse tagamiseks. Sa vaatad liidrite poole üles, et saada fakte, ja nemad mõjutavad sind faktidega.

Siis tulid 90ndad. Ei olnud enam progressi, mille nimel pingutada, midagi ei olnud enam tõestada. Faktid muutusid millekski, mis seisab poliitilistest lugudest lahus. Fakte asendas õnn – see oli hedonismi ja kergluse aeg, kus saime ignoreerida fakte, millest meie pangaarved meile rääkisid, ja võtta nii palju laene, kui meile meeldis. Faktide ja ideedeta said poliitikutest spinndoktorid ja poliittehnoloogid.

Venemaal segati tsaariajast ja KGB ajast pärit nipid poliitiliste käpiknukkude loomisest kokku lääne suhtekorraldustrikkidega, et luua Potjomkini-demokraatia, kus Kreml manipuleerib kõigi narratiivide ja kõigi poliitiliste parteidega, nii parem- kui ka vasakpoolsetega. See algas 1996. aastal, kui võltsparteisid ja võltsuudiseid kasutati selleks, et päästa president Jeltsinit, ja see levis, muutudes «virtuaalse poliitika» mudeliks, mida jäljendati üle Euraasia (Trumpi spinndoktor Paul Manafort töötas Kremli maailmas 2005. aastal, mil aitas vormida Ukrainas president Janukovõtšit, Putini wannabed).

Ühendkuningriigis ilmnes see Alastair Campbelli tohutus karjääris. Ta oli pressiesindaja, keegi, keda ei olnud kunagi valitud, kuid keda peeti nii mõjuvõimsaks, et selle aja üldtuntud poliitiline satiir tegi temast riigivõimu asemiku. Ühendriikides algas see Esimese lahesõjaga, mida Baudrillard kirjeldas kui meedia leiutist, ja jätkus Bill Clintoniga kuni Teise lahesõjani ja Rove’i legendaarse «meie loome reaalsust» tsitaadini.

Kuid kogu oma küünilisuse juures püüdsid spinndoktorid ja poliittehnoloogid siiski säilitada illusiooni tõest. Nende lood, isegi kui neis nappis fakte, olid mõeldud olema sidusad. Kui reaalsus järele jõudis – publik sai aru Moskva illusioonist ja lood Iraagist kukkusid kokku ja börs niisamuti –, siis oli üks reaktsioon panuste tõstmine, eitamine, et faktid üldse eksisteerivad, hoolimatusest faktide suhtes tehti fetiš. Sel on valitsejate jaoks mitu eelist – ja valijate jaoks toob see kergenduse.

Putini lugu ei pea olema veenvam, tal on vaja vaid teha selgeks, et kõik valetavad, õõnestada vaenlase moraalset ülimuslikkust ja veenda inimesi, et talle ei ole alternatiivi.

«Kui Putin valetab jultunult, siis tahab ta, et lääs sellele tähelepanu pööraks,» ütles Bulgaaria poliitteadlane Ivan Krastev, «nii et ta saaks omakorda lääne valedele tähelepanu pöörata ja öelda «aga te ise valetate ka»». Ja kui kõik valetavad, siis kõik sobib, ükskõik, kas jutt on sinu isiklikust elust või teise riigi vallutamisest.

See on (tume) rõõm. Sa võid lasta välja kogu hullumeelsuse, mis sinu sees on, ja see on OK. Trumpi sisu ongi see, et saasta purskamine tehakse lubatavaks, just nagu ka rõõm puhtast emotsioonist, sageli vihast, millel pole mingit mõistuslikku sisu. Ja publik, mis on elanud juba dekaadi faktideta, saab nüüd nautida täielikku, anarhistlikku vabadust sidususest.