Nõrkus dialoogi ei soodusta

18.08.2016

Propastopile valmistab muret, et paljud Eesti meedias ilmunud arvamusartiklid ja analüüsid ei ole vabalt järelloetavad, vaid peidavad end meediaväljaannete tasulises sisus. See ei võimalda olulistel mõtetel vabalt kõigi Eesti inimesteni jõuda ja jätab palju huvilisi sisulisest diskussioonist kõrvale.

Olukorra parandamiseks hakkame täismahus avaldama neid tekste, mis haakuvad blogi teemaga ja mida peame tähtsateks. Alustame 30. juuni Eesti Päevalehes ilmunud Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse direktori Jüri Luige artikliga Venemaa rahuretoorika silmakirjalikkuse kohta. Tekst avaldatakse Eesti Päevalehe ja autori nõusolekul.

Praegu tunneme mitte ainult teoorias, vaid ka praktikas, et oleme NATO liikmed. Üle peade lendavad hävitajad ja metsades manööverdavad soomusväed. Liitlased on siin meie kaitseks.

Samal ajal tekitab segadust, et mõned rahvusvahelised mõjutajad, sealhulgas Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier, räägivad vajadusest keskenduda dialoogile, mitte „relvatäristamisele”. (Propastop: loe Steinmeieri avaldusest ERRi vahendusel

Välisminister Steinmeieri hiljutise avalduse motiivide üle võib spekuleerida, igal juhul on see üllatav olukorras, kus Saksamaa saadab oma väed Leetu ja osales ka kõigil Ida-Euroopas toimunud õppustel. Saksa välisministeerium tõlgendas ministri sõnu Saksamaa tavapärase üleskutsena pöörata kaitse kõrval tähelepanu ka dialoogile.

Kuid nõrkus dialoogi ei soodusta. Praegu on ainult Venemaa jõudu näidanud, eelkõige Ukrainas ja Süürias. President Vladimir Putin pole konstruktiivsest dialoogist huvitatud enne, kui ta saab aru, et NATO viibimine meie piirkonnas on piisavalt suurearvuline, et sel oleks nii poliitiline kui ka sõjaline mõju. Külma sõja ajal algasid esimesed tõsised pingelõdvendust puudutavad kõnelused alles 1960. aastate keskel, kui NATO oli püsti pannud NSV Liidule muljet avaldanud kaitseliini ja USA toonud Euroopasse sadu tuhandeid sõdureid.

Liitlasvägede ja tehnika pidev Eestis viibimine ja sellega seotud õppused on igapäevaseks saamas. Peatselt saabub siia ka alaliselt Eestis paiknema hakkav liitlasvägede pataljon. Ühes sellega kasvab tõenäosus, et Venemaa katsetab psühholoogilist rünnakut, mis oli üsnagi tavaline külma sõja ajal. NATO juunikuise Varssavi tippkohtumise otsustele reageerides hakkab Venemaa kõikjal oma rahutahet rõhutama, unustades justkui mängeldes Ukraina, millest tippkohtumise otsused alguse said.

Midagi uut siin pole, ka külma sõja ajal õnnestus NSV Liidul Euroopas luua laialdane rahuliikumine, mis paralleelselt vasakpoolsete ideede populaarsusega kujutas NATO ühtsusele pidevat ohtu. NATO baaside ees olid tavapäraselt suured demonstratsioonid, inimesed aheldasid ennast baaside väravate külge. Paljude Lääne-Euroopa riikide kodanikud polnud valmis taluma sõjamasinate kohalolu psühholoogilist raskust. Eriti lai rahuliikumine õnnestus luua Saksamaal ja sellel olid väga tihedad sidemed Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Parteiga.

Liitlaste süvenev kohalolek ja intensiivistuvad õppused nõuavad meilt kõigilt, ka tavakodanikelt, arusaamist, et me võime sattuda psühholoogilise ründe objektiks. Agressiivne, enda sõnul „põlvilt tõusnud” Venemaa mängibki juba õnnetut kannatajat, kelle piiride läheduses talle täiesti arusaamatutel põhjustel sõjaväeõppusi korraldatakse. President Putini hiljutine kõne riigiduuma ees ja üleskutse blokivälisusele oli just sellest motiivist kantud. Putin rõhutas, et Moskva kutsub kõiki kaasa moodsa blokivälise julgeolekusüsteemi loomisele. Agressiivsuses süüdistatakse NATO-t.

Putinile meeldib sõda mängida ja tema rahumeelsus pole kuigi veenev. Ometi usun, et Vene propaganda hakkab – eriti kui saabuvad NATO väed – mängima inimeste täiesti loomulikul soovil vältida sõda ja sõjaga seotut. On täiesti võimalik, et rahuvõitlust alustatakse riikidest, mis on sellele teemale väga vastuvõtlikud, näiteks Saksamaa. Peale ajalooliste põhjuste on Saksamaal võtmeroll Euroopas paiknevate NATO vägede logistikas, nii et Saksamaa on igati tõenäoline sihtmärk.

Vene rahupropaganda, nagu kunagi ka Nõukogude Liidu propaganda, põhineb suurel valel. Meie liitlasvägede õppusi pole vaja mitte selleks, et sõda esile kutsuda, vaid selleks, et heidutada Kremli kitsast ringi, keda võiks ahvatleda Balti riikide sõjaline nõrkus. Veenev heidutus ei tähenda lihtsalt lipu näitamist, see tähendab kaitsekontseptsiooni, mis on usutav nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt. Meie oponendid peavad aru saama, et NATO-l on tõsi taga, et vajaduse korral ollakse valmis ka sõdima. Heidutus peab põhinema valmisolekul kaitsta, kaitseplaanidel ning vajalike väeosade ja tehnika olemasolul. See peab olema päris valmisolek, mitte poliitiline bluff.

Siin olevatel vägedel ja õppustel on kaks eesmärki: poliitiline ja sõjaline. Mõlemad on vajalikud olukorras, kus Balti riigid on NATO haavatavaim osa, mille agressor võib soovi korral ülejäänud NATO-st ära lõigata. Seetõttu räägivad sõjapidamise modelleerimisega tegelevad USA uurimisinstituudi RAND spetsialistid vajadusest hoida Eestis kolme brigaadi. Kolm brigaadi oleks USA mõistes kuni 15 000 meest. Praegu oleks selline kohalolek ebatõenäoline, siia saabub pataljon. (Propastopi kommentaar: pataljon tähendab umbes tuhandet sõdurit). Kohaloleku suhteliselt väikest mõõtu (kui võrdlevalt piiri taha vaadata) täiendavad arvukad liitlaste õppused.

Tihedat õppuste graafikut on vaja selleks, et võimalikult paljud neist väeosadest, mis siia kriisi korral juurde tuuakse, tunneksid olusid, sealhulgas maastikku, logistilisi võimalusi ja meie vägede lahinguvõimet.

Meie liitlaste õppuste oluline element on ka koostoimimise harjutamine. Erinevalt Venemaast pole NATO riikidel ühtseid relvajõude, pigem pannakse üksused kokku eri riikide armeede mosaiigi klotsidest. Alates staabiprotseduuridest ja lõpetades sidevahenditega – kõik peab klappima, kõik peab olema ette valmistatud. Kui midagi juhtub, on hilja koostoimimist harjutada.

Tänapäeva õppused on kohandatud uue julgeolekuolukorraga, mistõttu on nad keskmisest palju keerulisemad ja seotud reaalse sõjalise kaitse vajadustega. Seepärast tegid USA lennukid A-10 Jägala juures maandumisi otse maanteele. Oluline oskus olukorras, kus vastasele teada olevad lennuväebaasid on ohus. Sellist manöövrit pole USA A-10 lennukitega harjutatud viimase 30 aasta jooksul, sellest tegi loo isegi CNN.

Aeg-ajalt on Venemaa ka tuumakaardiga vehkinud, proovides sellega NATO ühtsust halvata. Signaliseerimaks, et lääs on valmis oma tuumakaardiga vastama, demonstreeritakse Balti õhuruumis ka lennukeid, mis on vajaduse korral võimelised kandma ka tuumarakette – nagu strateegiline pommitaja B-52. Iga Eesti televaataja ekraanile ilmus see hiiglaslik lennuk Võrus toimunud võidupüha paraadi teleülekande ajal.

Ka meie vastupidavus psühholoogilisele ründele on osa riigikaitsest. Arvestagem, et see, mida liitlased praegu Balti riikides teevad, on miinimum ja tegelikult oleks vaja rohkemgi. Ärgem laskem Moskva intensiivistuvatel rahujuttudel ennast mõjutada. Moskva imagoloogiline püüdlus ennast rahuarmastajana kujutada on tõest kahjuks ülikaugel.

Jüri Luik
Jüri Luik Lennart Meri konverentsil “Maailmakorra piirid” 2015. aastal. Foto: Albert Truuväärt/Scanpix
Jaga ja arutle:
Share on FacebookTweet about this on Twitter