28.06.2016
Propastopi küsimustele vastab Postimehe arvamustoimetaja Urve Eslas, kelle töö propaganda ja mõjutustegevuse kajastamisel on meile silma jäänud. Ühtlasi avame selle postitusega uue intervjuude rubriigi.
Kuidas hindad olukorda “propagandarindel”: kui kuum on Eesti suunaline mõjutustegevus?
Kui vaadata mõjutustegevust Eesti vastu kitsamalt, siis on see pigem leige. Kui rääkida läände suunatud mõjutustegevusest, mis puudutab Eestit ja teisi Balti riike, siis on see üsna intensiivne ja seotud NATO tegevuse hoogustumisega.
Laiemalt võttes on mõjutustegevust vähemalt kahte eri liiki ja vähemalt kolme erineva sihtrühma jaoks. Kui rääkida otsesest ja hästi koordineeritud mõjutustegevusest, siis huvitavad Venemaad suured teemad: praegu on nendeks NATO täiendavad väed Euroopa idaosas, NATO Varssavi tippkohtumine, Venemaa-vastased sanktsioonid, Ukraina, Brexit, Euroopa populistlike erakondade tegevus, mis võib viia Euroopa Liidu lagunemiseni. Iga nädal toob mõne uue suure teema.
Need on teemad, millega tegeleb Vene meedia süstemaatiliselt ja läbimõeldult, edastades kindlat sõnumit, mida loodetakse jõudvat lääne meediasse ja mõjutavat selle läbi avalikkust ja neid, kes poliitiliste otsuste tegemise juures on. See osa mõjutusest Eesti meediat väga otseselt ei puuduta, sedasorti mõjutustegevuse sihiks on pigem suuremad ELi riigid ja USA.
Teine osa mõjutustegevusest on juhuslikum, selle siht on suurendada erimeelsusi Euroopas ja Ühendriikides. ÕigustatakseVenemaa tegevust, näidates, et lääneriigid on sama halvad kui mitte halvemad. Seda laadi mõjutustegevusega on Eestil enam kokkupuuteid. Selle nimel tegutsevad Eestis (ja teistes Balti riikides) usinad infokorjajad, kes töötavad saitide sputnik-news.ee, baltnews.ee, rubaltic.ru jt jaoks. Sarnase sihiga tegutsevatena saab vaadata ka isetegevuslikke aktiviste, kes siin-seal lääne ajakirjanduses valede või poolvaledega silma paistavad. Nende töö on üles noppida kõik, mida saab Eesti ja teiste Balti riikide vastu kasutada, painutada Kremlile sobivaks (või kui sellist informatsiooni parajasti ei ole, siis see välja mõelda) ja avaldada, lootuses, et mõni Vene või lääne kanal selle üles korjab, ja sellega mõjutada arusaama Eestist või teistest Balti riikidest.
See on ka põhjus, miks Sputnikusse, Baltnewsi ja Rubalticusse ei tasu kergelt suhtuda, ehkki nende lugejaskond on suhteliselt tagasihoidlik. Need kanalid ei ole mõeldud lõpptarbijale, vaid pigem toimivad info vahendajatena, portaalidena, kust teised, oluliselt suurema lugejaskonnaga väljaanded saavad info üles noppida ja avaldada. Selle teist liiki mõjutustegevuse teine sihtrühm on Euroopa riikides elav venekeelne elanikkond ja sealsed Kremli tegevuse otsesed või kaudsed toetajad.
Aga on veel kolmas liik informatsiooni, mis võib olla riigi sihtidega mitte kokkukäiv või lausa vale, kuid mis ei ole osa Kremli mõjutustegevusest, vaid siiras arvamus, tõlkevead, hooletus või lihtsalt halb ajakirjandus.
Seega, jah, mõjutustegevus on olemas ja mõnede teemade puhul üsna intensiivne, aga seda tuleks võtta mõistusega ja mitte näha iga valefakti, kallutatud loo või meile mitte meele järgi oleva seisukoha taga süstemaatilist sihipärast tegevust. Mõistusega võtmine on eriti oluline seetõttu, et mõjutustegevuse hirmus võib hakata igasugust riigi ja valitsuse kohta käivat kriitikat pidama mõjutustegevuse katseks. See on veidi naeruväärne, aga veidral kombel üsna reaalseks saanud oht. Eestis peab säilima vabadus kritiseerida riiki ja selle sihte ilma, et selle eest vaenlaseks nimetatud saadaks. Kritiseerimise õigus peab jääma nii ajakirjandusele kui kodanikele, kriitika on osa demokraatia toimimisest. See omakorda seab ka meie poliitikutele suurema vastutuse: katse nimetada kriitikut teise riigi hüvanguks tegutsejaks võib paista mugav viis tema tõsiseltvõetavuse kahandamiseks, kuid iga selline katse teeb meid riigina veidi nõrgemaks.
Mis on levinumad propagandaväited, mis Eesti kohta levivad? Millist muljet tahetakse meist luua?
Seda näeb neilt samadelt nn korjesaitidelt, mis jutuks olid – Sputnik, Baltnews, Rubaltik. On üldised sõnumid, mis korduvad nädalast nädalasse – Eesti on läbikukkunud riik, fašistlik riik, ebademokraatlik riik nagu Põhja-Korea, venekeelset vähemust ja setosid represseeriv riik, riik, kes õhutab läänes Venemaa vastast vaenu ja kasutab sellega NATOt enda huvides, ja samas paradoksaalselt vastupidine narratiiv Eestist kui riigist, keda NATO halastamatult ära kasutab, et oma vana vimma Venemaa vastu välja elada.
Ma olen vahel mõelnud, kuidas näeb välja nende tööpäev, kes nende korjesaitide juures töötavad. Tuled tööle, teed tassi kohvi, istud laua taha ja mõtled, millise uudise sel korral võiks välja mõelda. Mis oleks, kui kirjutaks, et Donald Trump ütles, et saadab Balti riigid Aafrikasse. Või et Zika viirus on ameeriklaste relv Venemaa vastu. Või et USA otsustas arvata Balti riigid NATOst välja. Või et Ukraina ajalehed avaldavad lahendamatuid ristsõnu, et Krimmi pensionäridele südamerabandust põhjustada. Need kõik on päriselt ilmunud lood. See on väga loominguline töö, umbes nagu humoristi oma, ainult et vähem tunnustatud, ja uni on pärast rahutum.
Kuidas peaks vaenulikule propagandategevusele vastu seisma? Innukalt ümber lükkama? Stoiliselt ignoreerima? Naeruks panema?
Ma olen märganud viit erinevat viisi vastata mõjutustegevusele. Ükski neist ei ole universaalselt hea, igal on omad nõrgemad pooled, aga kasutada tasuks kõiki.
Ignoreerimine on neist kõige lihtsam – millest ei räägita, selle kohta saab teha näo, et seda ei ole olemas. Paraku ei piisa ühe, paari või isegi kümne väljaande vaikimisest, et valeinfot eemal hoida – sotsiaalvõrgustikes levivad valed ikka. On juhtumeid, kui ignoreerimine on õigustatud, aga on juhtumeid, kust sellest tuleb pigem kahju. Kui vale on juba levima hakanud, siis ei ole vaikimisest kasu.
Sel juhul aitaks teine võimalik lähenemine, valede süstemaatiline ümberlükkamine. Sellega tegeleb StopFake, sellega tegeleb CEPA, mille juures mina töötan, sellega tegeleb ELi Mythbusters, kes teeb väga head tööd. See on tõhus vahend, kuid sellel on omakorda oma nõrgad küljed. Itaalias Luccas asuv IMT instituut tegi hiljuti uuringu, kus uuris viie aasta jooksul 54 miljoni Facebooki kasutaja valeinformatsiooni puudutavaid postiusi. Selgus, et neid, kes usuvad valesid, ümberlükkamine ei veena, pigem vastupidi, ümberlükkamisest vale ja poolvalede jagamine pigem hoogustus.
Ümberlükkamine aitab keskmiselt enam harituma ja informeerituma lugejaskonna puhul. Seega aitab see vältida seda, et valeinformatsioon jõuaks riikide poliitikategemisse, kuid seda, mida avalikkus usub või arvab, see ülemäära palju ei mõjuta. Inimestele on vaja lihtsaid vastuseid, aga neid ei ole alati anda. Kreml näitab maailma väga lihtsana, kurjuse ja headuse, saatanliku jõu ja messia võitlusena, ja selle arusaama järgi on kõik selle maailmapildi ümberlükkajad ebausaldusväärsed, sest nad on osa kurjast.
Kui nii, siis kas aitaks kolmas võimalik lähenemine, vastuloo pakkumine? Selle üle on infosõja-teemalistel kokkusaamistel palju arutatud, ja üldiselt kaldub arusaam sinna suunas, et see on hea ja töötav meetod. Ma ei tahaks sellega päris nõus olla, sest minu meelest ei ole probleem mitte selles, kelle tõde peale jääb, vaid selles, keda saab usaldada. Ja need on väga erinevad asjad.
Kaks Eestis valminud uuringut näitavad seda üsna hästi. 2014. aastal valminud Avatud Eesti Fondi uuring «Päevakajalised sündmused ja erinevad inforuumid» ja 2015. aastal tehtud kaitseuuringute keskuse meediatarbimise raport tõid esile just usalduse vähenemise traditsioonilise meedia vastu. See on mõneti mõistetav, sest nagu Peter Pomerantsevi ja Michael Weissi 2014. aasta raportist selgub, on Kremli mõjutustegevuse siht ja tagajärg arusaam, et milleski ei saa kindel olla. Selle arusaama kummutamiseks ei ole teisele poole kaldu poolvalest abi, pigem tuleb taastada inimeste usaldus ajakirjandusväljaannete vastu. Kuidas seda teha, on omaette küsimus.
Neljas võimalik lähenemine peab silmas just viisi, kuidas usaldusväärsus taastada: tuleb teha selge vale väljaannete vahel, mis edastavad usaldusväärset infot ja nende vahel, mis seda ei tee. Näiteks, mis oleks, kui meil oleks olulisemate kanalite jaoks – BBC, Reuters, New York Times – hindamissüsteem, mis mõjutaks neid valeinformatsiooni mitte avaldama. Teoreetiliselt on see hea mõte, kuid praktikas on sellest üksi vähe. Uuringute järgi on aina enamate inimeste peamine infokanal Facebook (või mõni selle kohalik analoog). BBC, Reuters, New York Times ja Postimees võivad edastada vaid kontrollitult õigeid sõnumeid, kuid sotsiaalvõrgustike infovoog ei tee vahet tõel ja valel, seal saab kõik üheks. Sellest üksi valeinformatsiooni levikule kasu ei ole.
Viies viis on huumor. Tõsi, Twitter on järjest sulgenud Kremli ja sellega seotud propagandaüksuste paroodiakontosid; mõned neist on jäänudki suletuks, aga mõned on eestkoste peale uuesti avatud. Naer on võimas vahend vale vastu võitlemisel, kuid huumor ei aita tuua tagasi usaldusväärsust.
Seega, ükski neist vahenditest ei ole universaalselt hea, kuid kõigist neist on veidi abi.
Mida arvad meedia rollist propagandaga tegelemisel? Kas teemaga tegeletakse õige nurga alt või pigem aidatakse võimendada propagandasõnumeid?
Eesti meediat tuleb kiita – võrreldes teiste Balti riikide ja Poola rahvuslike meediakanalitega jõuab siinsesse meediasse Vene mõjutustegevuse jälgi vähe ja pigem juhuslikult. On teatud saidid, mis avaldavad Vene propagandakanalite lugusid, aga ka nende puhul paistab, et see tegevus ei ole sihipärane vaid pigem juhuslikku laadi.
Meile Eestis võib tunduda veider, et Euroopas ja Ühendriikides Venemaa kallutatud informatsiooni tõe pähe võtta võiks, kuid lääs on alles üsna hiljuti hakanud mõistma Vene meediast tulenevaid ohte. Hea uudis on see, et nüüd hakatakse neid tõsisemalt võtma.
Kuid isegi kui Vene meedias kirjutatut ei võeta tõsiselt, on paradoksaalselt meie enda hea ajakirjandustava see, mis Kremli valedel levitada aitab. Me oleme ju harjunud, et hea ajakirjandus tähendab seda, et esitatakse mõlema poole seisukohad. Iga uudis, mis puudutab Venemaa mõjutustegevuse huviorbiidis olevaid teemasid ja mis edastab ka Vene poole seisukoha, aitab kaudselt mõjutustegevusele kaasa. Mitte isegi niivõrd seetõttu, et Venemaa versiooni uskuma jäädaks, kuid see tekitab kahtlust ka teise versiooni suhtes ja lõpuks süvendab muljet, et milleski ei saa enam kindel olla. Kas see tähendab, et me peaks heast ajakirjandusest loobuma? Ei tähenda. Mida siis teha, selle üle peaks alles hakkama mõtlema. Oluline on selle juures silmas pidada, et väljast tulev oht saab meid kahjustada vähem kui meie endi reaktsioon sellele.
Kui Kreml kasutab head ajakirjandustava, sõnavabadust ja tõe relatiivsuse põhimõtet selleks, et valesid levitada, siis sellele ei saa vastata heast ajakirjandustavast ja sõnavabadusest loobumisega ning ühe tõe kehtestamisega. See on vast esimene asi, mida infosõjas teha tuleks: panna paika need väärtused, millest me ei ole nõus loobuma. See on see alus, millelt vastumeetmete leidmisel edasi mõelda.
Kas riigipoolne seisukohavõtt on meediavalede juures oluline? Kas näiteks “riiklik ümberlükkaja” positsioon, millest kirjutame ka blogis, võiks olla vajalik? Mis oleks Sinu arust efektiivne riigi strateegia võõrpropaganda suhtes? Kuidas vältida olukorda, et riik sekkub alles siis, kui teema on meedias üle pea kasvanud?
Mida meil vaja, on kindel ja poliitiliselt sõltumatu infoallikas. Informatsiooni on palju ja isegi neil, kelle töö on iga päev meedias levivate valede leidmise ja ümberlükkamisega tegeleda, ei ole alati lihtne leida üles raporteid, uuringuid ja analüüse, millele kindlate faktide välja toomisel toetuda.
Kas õige info haldaja ja valede ümberlükkaja peaks olema riiklik ametikoht? Ma arvan, et see ei oleks parim lahendus. Alati ei ole küsimus faktides, vahel on küsimus ka rõhuasetuses. Riigi heaks töötaval (ja riigi palgal oleval) institutsioonil on alati teatud surve kaitsta oma riigi ja tööandja huve. Isegi kui ta seda ei tee, isegi kui riik/tööandja talle selleks survet ei avalda, peaks tal olema võimalik olla sõltumatu ka nende silmis, kes tema informatsiooni kasutavad.
Samas on selliseks infoallikaks olemine aeganõudev töö, ja ei saa tahta, et seda tehtaks tasuta. Seetõttu näib, et kõige targem oleks seda teha kodanikualgatuse korras ja rahastada vabatahtlike avalike annetuste abil. Miks mitte teha üks riigist sõltumatu mõttekoda, mis mitte üksnes ei koondaks raportites, uuringutes, analüüsides leiduvat informatsiooni, vaid looks ka ise selliseid analüüse ja raporteid? Ma usun, et Eestis oleks üksjagu inimesi, kes hea meelega sellise mõttekoja sündi ja tegutsemist toetaks. Seda enam, et kuna ajakirjandusväljaannetes endis ei ole tööl faktikontrollijaid (ehkki see oleks hädavajalik ametikoht), saaksid ka ajakirjandusväljaanded vajadusel lasta mõnede infoallikate või lugude tõepärasuse kontrollimiseks sellise mõttekoja poole pöörduda, ja seega oleks ehk samuti valmis veidi selle sündimisse ja arengusse panustama.
Propaganda seostub enamasti Venemaaga. Kas näed veel riike või organisatsioone, kes Eesti suunas propagandat teevad?
Propaganda on üks neist mõistetest, mille sisu on muutunud ja mis seetõttu vajaks uut või isegi mitut uut terminit. Üldiselt on ju nii, et kõik riigid püüavad end näidata parimast küljest, rääkida seda, mida vaja, ja vaikida sellest, millest pole vaja rääkida, just nagu ka on kõikide riikide huvides kallutada veidi avalikku arvamust neile soodsas suunas. Kümme aastat ajakirjanduses töötamist on näidanud seda survet – kaudset või väga otsest – mitmete riikide esindajate poolt, ja Eesti poliitikud ei ole erandiks. See aga ei tähenda, et kõik riigid süstemaatiliselt valetavad või on valmis valede avalikuks tulemise vältimiseks tapma ajakirjanikke ja poliitikuid. Ja need on kaks väga erinevat asja.
Teine küsimus puudutab kanaleid, mida mõjutustegevuseks kasutatakse. Kas Eestit puudutab näiteks ISISe mõjutustegevus? Ilmselt küll. Kas ISISe mõjutustegevus on konkreetselt Eesti-suunaline, st toimub sihiga mõjutada Eesti rahvuslikku meediat? Ilmselt mitte. Seda pole ka vaja, sest sotsiaalvõrgustikud on selleks palju lihtsamini kasutatavad.
Lööd kaasa CEPA propaganda vastu võitlemise algatuses. Mis organisatsiooniga on tegu? Palun kirjelda oma tööpäeva CEPAS? Kas tegemist on palgatöö või vabatahtliku initsiatiiviga?
CEPA (Center for European Policy Analysis, Euroopa Poliitikaanalüüsi Keskus) on Ühendriikide mõttekoda, mis keskendub Kesk- ja Ida-Euroopa uuringutele. Minu ülesanne seal on tegeleda infosõja projekti raames Eesti-suunalise mõjutustegevuse analüüsimisega. See on tasustatud töö. Tööpäevad on tihedad – tuleb läbi vaadata Eesti ja Venemaa peamised meediakanalid, kus valeinformatsioon levida võiks, analüüsida peamisi tendentse Venemaa mõjutustegevuses, lugeda läbi värsked mõjutustegevust vaatlevad artiklid, ülevaated ja raportid. Vene meedia igapäevane jälgimine võib hakata üsna rusuvalt mõjuma, seetõttu on hea tegeleda vahel ka muude, rõõmsamate asjadega, nagu lugude kirjutamine Postimehele, mis aitab meelde tuletada, et maailmas on veel häid ja ilusaid asju ka olemas.
Postimehes oled kirjutanud palju propaganda, meedia, mõjutamise teemadel. Kust Sinu huvi selle teema vastu?
Huvi tuleb vajadusest. Kui saaks, elaks palju rahulikumat elu. Aga on teemasid, millest tuleb kirjutada, eks ma seetõttu kirjutangi. Mõni aeg tagasi kirjutas Mihhail Lotman, et kui sa elad vulkaani nõlval, peavad sul olema vähemalt algelised teadmised vulkanoloogiast. Ma laiendaks seda – kui sa elad vulkaani nõlval, ei jää sul muud kui vulkanoloogiaga tegeleda.
Propaganda ja mõjutustegevus ei ole õnneks ainsad teemad, millest Postimehes kirjutan, kolumnides puudutan pigem laiemaid ühiskondlikke suundumusi ja mõtteloolisi arenguid.
Mida arvad Propastopist, vabatahtlike poolt veetavast blogist? Millised on Sinu soovitused blogi sisu ja vormi suunamiseks?
Propastop on suurepärane algatus, millest on ammu puudus olnud. Mul on väga hea meel, et see on olemas. On paar asja, mis võiks aidata seda veel paremaks teha.
Esiteks, Propastop võiks hoida silma peal Vene propagandakanalitel nii Venemaal, lääne suunal kui kitsamalt Balti riikides. Iga päev võiks välja tuua veidramad uudised või üldisemad tendentsid ja neid analüüsida. Selleks, et me oskaks mõjutustegevusele vastu seista nii, et sellest abi oleks, tuleb kõigepealt aru saada, millega ülepea tegu on. See tähendab päevast päeva tehtavat tööd, et koguda kokku näited mõjutustegevusest ja neid analüüsida. Alles siis, kui me teame, millega tegu, saab mõelda, mida sellega teha.
Teiseks, oleks väga vaja, et keegi koondaks informatsiooni kanalite kohta, mida ei saa päris usaldusväärseks pidada. Eesti ajakirjandus on väga tubli, aga kui juhtub tekkima kahtlus, kas üks või teine kanal on usaldusväärne ja kas sellest pärinevat informatsiooni võib kasutada, siis peaks olema koht, kust seda kontrollida. Lihtne andmebaas, mida väljaanded kasutada saaksid, oleks suureks abiks.
Kolmandaks, näib, et oleks vaja veidi enam anda inimestele teada, mida infosõda ülepea tähendab. Praegu paistab, et läänes on neid, kes saavad hästi aru, kui palju on olukord võrreldes kahe aasta taguse ajaga muutunud, kuid samas on ka palju neid, kelle jaoks on seda vaja veel seletada. Meil Eestis, vulkaani jalamil, on teadmine sellest palju parem, kuid kui vaadata nt Eesti avalikkuse reaktsiooni Norra portaali AldriMer juhtumile, siis ka siin on üksjagu seletamist vaja teha.
Neljandaks, Propastop võiks end julgemalt tutvustada inimestele Eestis ja läänes – kui tehakse head asja, siis tasub seda proovida võimalikult paljude inimesteni viia. Propastopist võiks saada samasugune arvestatav kanal infosõja alal nagu StopFake või EU Mythbusters, kõik eeldused selleks on olemas.
Ja viiendaks, võiks kaaluda Propastopi paremat rahastamist, mis ei peaks olema riiklik. Valeinformatsiooni vastu võitlemine on suur töö. Et seda hästi teha, on vaja aega ja süvenemist.