Vastupropaganda ja antipropaganda

26.06.2016

Vaenuliku süsteemse propagandarünnaku alla sattudes on vastamiseks laias laastus kolm võimalust – ignoreerimine, vastupropaganda ja antipropaganda.

Vastupropaganda on propagandarünnakule omapoolse propagandarünnakuga vastamine. Rünnaku alla sattunule tundub see sageli kõige ahvatlevam tee. Sinu pihta kõige häbitumaid valesid kuulutavale megafonile tahaks inimlikult tõesti vastata veel valjema megafoni püstitamisega, et sealt lärmaja suunas veel häbitumaid valesid tulistada.

Vastupropagandaga kaasneb siiski olemuslik probleem: sedasi käitudes ollakse vastasega moraalselt ühel pulgal ehk kaugel väljaspool piire, mis oleme endale seadnud lääne väärtussüsteemis, mis rajaneb sõnavabadusel, õigusriiklusel ja kodanikuühiskonnal. Ehk teisisõnu – kui hakkame nendega võitlema nende vahenditega, siis tegelikult polegi enam põhjust võidelda. Kuigi piir eesmärgistatud kommunikatsiooni ja propaganda vahel võib teinekord osutuda häguseks, on lääne ühiskonnad nii kultuurilistel kui ajaloolistel põhjustel propagandailmingute suhtes äärmiselt ja põhjendatult kriitilised.

 Antipropaganda on piltlikult öeldes propagandarünnakule tõega vastamine. See tähendab vaenupropaganda avalikustamist, selle taktika ja meetodite selgitamist, valede ümberlükkamist ja tõeste faktide levitamist. Massiivse propagandarünnaku all ei jätku kunagi ressurssi iga viimse kui vale ümberlükkamiseks, kuid ühiskonda ründaja eesmärkidest ja meetoditest tõhusalt teavitades saab ühiskonnas tekitada piisava immuunsuse propagandarünnakute vastu.

Puht pragmaatiliselt võttes on antipropaganda-taktika kaitsja jaoks kõige ebasoodsam. Ründaja arsenali piiriks on vaid oma fantaasia, kuid antipropaganda käsutuses on üksnes faktid. Need on aga alati ebahuvitavamad, kui oskuslikult loodud ja tõest kammitsemata müüdid ja narratiivid, millega mängida inimeste sügavamatel hirmudel ja inimlikel nõrkustel. Lääne ühiskonnal on  propagandasõjas alati kehvem positsioon kui vastasel, kes pole enda jaoks kehtestanud moraalseid piire.

Selguse huvides tuleb siiski rõhutada, et selgust pole: vastupropaganda ja antipropaganda mõisted on üksüheselt kokku leppimata isegi erialakirjanduses ja seetõttu näeb neid sageli rist- ja paralleelkasutuses ja teinekord lausa segamini sama teksti sees. Nii näiteks on mullu Euroopa Liidus sündinud algatus agresiivsele vene propagandale vastamiseks leidnud ohtralt kajastust kui vastupropaganda-algatus, ehkki sisuliselt pole kavandatud mitte propagandale propagandaga vastamist, vaid vene inforuumi täitvale massipropagandale alternatiivi pakkumist objektiivse, lääne väärtushinnangutel tugineva inforuumi loomisega.

Sellise terminite segaduse tõttu tasub konteksti mõistmiseks alati küsida, kas vastupropagandast rääkides on jutt propagandale propagandaga vastamisest või propagandale objektiivse teabega vastamisest, ning kas rääkijale võib segaduse suurendamine ja nende mõistete ristkasutus hoopis kasulik olla.

Pildil Põhja-Korea valjuhäälditega propagandabuss. Foto: Roman Harak/Flickr/CC

Propagandabuss

Jaga ja arutle:
Share on FacebookTweet about this on Twitter