Kuidas nad ikka veel aru ei saa!?

09.06.2016

Viimased aasta-poolteist on avalikku arutellu toonud mitu ülimalt kirglikku teemat, mille kohta igaühel meist on seisukoht. “Kusjuures minu üsna mõistlikku ja elutervet seisukohta jagab üldjoontes pea kogu mu tutvusringkond, sest esiteks on pisutki asjade üle järele mõeldes raske teisele seisukohale jõuda, ning teiseks, see on praktikas juba nii palju kinnitust leidnud, et ainult loll võib veel vastu vaielda. Kust küll tulevad miitingutäite ja kommentaariumitäite kaupa need tuhanded kaasmaalsed, kes lihtsalt keelduvad ilmselget mõistmast?” Tuleb tuttav ette?

Lühike vastus küsimusele “Kuidas “nemad” ikka veel aru ei saa?” ongi, et jah, “nemad” tõepoolest elavadki teises maailmas. Teises infomaailmas, mida me ei taju, kuid mis on sama reaalne kui meie oma. Põhjalikum vastus algab aga meenutusest, et inforuum on tohutult, hoomamatult suur; ka kõige võimekam ja valgustatum meist suudab aduda sellest vaid osa. Kuid inimese loomuses on selgitusi otsida, maailma mõista püüda.

World's apart

“Kõlakambri”-fenomeni pandi tähele ja üritati enda kasuks tööle panna juba siis, kui uudised veel paberil levisid ja kellegagi sõbrustamiseks tuli temaga kohtuda (loe lisaks). Kõlakamber tähistab kultuuri- ja kommunikatsiooniteooriates olukorda, kus kindlad ideed ja uskumused hakkavad ühe grupi sees hoogsalt (sageli ka kriitikavabalt) levima, võimenduma, iseennast üle kinnitama ja taastootma, jättes teistsugused (grupi jaoks ebasümpaatsemad) vaated kas tähelepanuta või lämmatades nad entusiastliku kaasakiitmise massi alla.

Jäädes sellisesse kõlakambrisse, tekib meil kiusatus unustada väljaspool asuva, teistsuguse maailma olemasolu sootuks. Kui see väljaspool asuv palju suurem maailm end vahel meenutabki, tundub ta kõlakambrist vaadates pisikese ja marginaalsena ning tekitab vaid ühe küsimuse – kuidas nad seal ikka veel aru ei saa?! Näitlikustamiseks meenuta siinkohal mõnda päris- või netituttavat, kelle käes iga jutt lõpuks juutide, CIA või rahvusvahelise ravimitööstuse juurde välja jõuab. Või Eesti kui väikese tigeda natsiriigi juurde.

Kõlakambri efekti võimendab sügaval inimese olemuses peituv tung maailma mõista ja mõtestada. See tung, milleta poleks meie pärdikuliik ilmselt kunagi puu otsast alla tulnud ja tsivilisatsiooni rajanud, teeb meile vahel ka karuteene, pannes meid eelistama ja üle tähtsustama meie tõekspidamistega sobituvat infot ja vältima või alahindama sellele vastanduvat. Ning leidma hulgast faktidest üles just need üksikud, mis kinnistavad ja tugevdavad meie konstrueeritud maailmapilti (loe lisaks).

Näiteks selgus USA-s tehtud uuringus, et inimesed, kes pidasid kliimamuutust väljamõeldiseks, eelistasid selgelt n-ö konservatiivseid meediakanaleid, mis sedasama vaadet toetasid ja kinnistasid. Samas distantseeruti kanalitest, mis edastasid sellesse maailmapilti sobimatut infot ja teaduslikke fakte.

Nii muutuvad mõttekaaslaste kattuvad infoväljad sageli ilma igasuguse pahatahtliku suunamisetagi kinnisteks, välismaailma suhtes vaenulikeks kõlakambriteks. Kuid see ei tähenda, et “sõbralik” suunamine ei kuuluks propagandasõdalaste arsenali. Vastupidi, sobilikke kinnisideid võimendav ning välise, teistsuguse info suhtes umbusklik või lausa vaenulik kogukond on vastase destabiliseerimiseks ja õõnestamiseks, vastupanu mobiliseerimiseks tõhus vahend. Kui see on olemas, siis seda hoitakse hoolega ja püütakse igati takistada kõlakambri purunemist, isolatsioonist väljumist või hoidku jumal, sisulise arvamuste paljususe teket.

N-ö traditsioonilise meedia ajastul pidi inimene sellisesse kõlakambrisse kinni jäämiseks üksjagu ise pingutama. Ta pidi teatud infokanalid ja ka inimesed oma teabeväljast ise välistama ja teadlikult teisi eelistama. Sotsiaalmeedia plahvatuslik levik on loonud aga sootuks uue olukorra: maailma ühed kõige väärtuslikumad algoritmid analüüsivad meie senist käitumist ja harjumusi, võrdlevad meile sarnaste inimeste harjumusi. Need rehkendavad ööd ja päevad, et me näeks alates sisselogimise hetkest seda, mis meile meeldib ja mis kinnistaks meie senist maailmapilti (loe lisaks).

Lisaks aitab sotsiaalmeedia väga edukalt leida mõttekaaslasi peaaegu igale ideele. Suletud, oma ideede suhtes kriitikavabades ja väliste suhtes vaenulikes kõlakambrites levib kallutatud või lausa vale info märksa hoogsamalt kui enamasti igavam ja kiretum tõde. Neli aastat väldanud Facebooki-gruppide uurimus näitas, et esimeste päevade jooksul levisid teaduspõhised ja vandenõupõhised infokillud enam-vähem võrdselt, kuid pikema-ajaliselt läks tasakaal suurelt paigast. Teaduspõhiste infokildude levitamine ja arutamine hakkab vaibuma ja peagi vajuvad sellised teemad unustusse. Vandenõupõhised teabekillud aga vastupidi, koguvad hoogu ja tähelepanu üha kasvavas tempos, laskmata end nõdrast faktibaasist häirida. Sihtrühm ammutab aga iga kord, kui sama keemiapilve- või natsiriigi-jutt uut ringi kajab, enda veendumustele kinnitust juurde.

Ja nii küsibki inimene, kes usub vaktsiinivandenõudesse, keemiapilvedesse või nälgivates väikelinnades mulda söövatesse lastesse, siira mure ja ahastusega: kuidas SINA ikka veel aru ei saa? Terve maailm ju räägib!

Loo autor Lauri Linnamäe on suhtekorraldaja, kommunikatsioonibüroo Cloud Media partner.

Foto: Michelle Robinson/Flickr/Creative Commons

Jaga ja arutle:
Share on FacebookTweet about this on Twitter